Äikese varjud. Artur I. ErichЧитать онлайн книгу.
kui ta sohki tegi, oli huvitav selle jälile saada ja omakorda mõne valekäigu teha. Mängu juurde kuulus loomulikult ka šerri, mis ju mõlemale mokka mööda oli.
Selle meenutamine viiski Alla nüüd baarikapi juurde, et endale üks närverahustav naps valada. Kuid täna see ei aidanud.
„Kuhu see tüdruk ometi jääb?” muretses Alla juba valjusti. Ta tahtis uuesti Hansile helistada ja mõtles, et milleks peab ta mees iga jumala päev oma kontoris viibima, asjaajamised kulgevad seal ilma temata isegi, aga tema tahab ise ikka kõigel silma peal hoida. Alla võttis juba telefonitoru pihku, kui raske välisuks kõmatas. Ilma selle tuttava helita ei saanud keegi siia majja siseneda.
Alla ruttas ukse juurde – ja seal nad olid, Ene ja Hansi kahekesi koos. Tema kaks kõige kallimat inimest.
Kuid oma rõõmu ta neile küll välja ei näidanud. Selle asemel hakkas ta neid noomima: „Andis teid ikka oodata! Seda ei mõtle keegi, et mina ka võin muretseda!”
Ent täna ei teinud mees tema noomitusest väljagi. Ta andis naisele tervitusmusi, mida ta kunagi ei unustanud ja ütles: „Milline päev! Milline erakordne ja ajalooline päev! Sakslased on jälle üks suur rahvas. Piir on lahti, mu hiireke!”
„Ma ju tean, kuulen kogu aeg raadiot. Loodetavasti sina ei trüginud seda vaatama?”
„Hakkasin juba minema,” tunnistas mees arglikult, „aga tütreke tuli juba vastu ja meelitas mu koju.”
„Niigi palju oli sul mõistust peas,” andis ema mokaotsaga tütrele tunnustust, kuid samas külvas ta etteheidetega üle: „Ja sina pead igale poole oma nina ka toppima! Aga kui see oleks olnud vaid provokatsioon! Kui Stasi nuhid oleks sind seal kinni võtnud, ei taha kohe mõeldagi, millised tagajärjed sellel oleks võinud olla!”
„Ole rahulik, kõik oli seaduslik. Ma nägin oma silmaga, et Demokraatliku Saksamaa päevad on loetud. Kõik piiripunktid on avatud, mitte keegi ei keela ossidel siiapoole tulla ega meid Ida poole minna, ja inimesed lõhuvad juba müüri maha!”
„Ikkagi olen ma sinu peale pahane!” ei andnud Alla nii kergelt alla. „Miks sa mulle ei helistanud, niipaljukest respekti peaks oma ema vastu ikkagi olema!”
„Kui ma oleks helistanud, siis oleksid sa mind ju kohe keelama hakanud, ma ju tunnen sind,” tunnistas tütar.
„Ja õigusega. Ma ju närveerisin.”
„Küll sa üle saad,” oli tütar rahulik.
„Eriti veel, kui Eneke sulle ühe suure uudise räägib,” ei saanud Hansi ütlemata jätta.
„Mis siis veel? Kas Honecker hakkab terve Saksamaa füüreriks ehk?” küsis Alla pilkavalt.
„Ei, seda küll karta ei ole! Aga uudisega pead veidi ootama. Ma räägin seda alles õhtusöögilauas. Kõht on muide hirmus tühi!”
„Ma ei tea, kas ongi teile midagi süüa anda,” torises Alla edasi, „ja kas te üldse õhtusööki väärt olete!”
„Kuidas siis teisiti, mu kaunitar!” alpis Hansi oma naisega, „laud on sul ju kaetud ja hõrgutav praelõhn võttis meid juba uksel vastu. Ma otsin tänase tähtsa päeva pühitsemiseks ühe väärika pudeli veini ka välja!”
„Too, faati, juba šampanjat, see sobib kõige paremini!” soovitas Ene.
Alla ei pärinud rohkem, küll nad räägivad oma uudist ise, näha ju, et see kipitab kui pipar mõlemi keelel, ja otse nõuab välja saamist.
Ja alles siis, kui šampanjaklaasid olid Saksamaa ühinemise terviseks kokku kõlisenud ja esimesed sõõmudki maitstud, alles siis pahvatas Ene välja: „Sa ei oska, ema, uneski aimata, keda ma müüri ääres kohtasin?”
„Pean ma midagi mõistatama? On see mingi mälumäng või?”
„Ei! Ma tean ju, sa ei arva seda ära isegi homme hommikuks ja homseks on nad siia külla kutsutud!” narritas tütar oma ema.
„Külla kutsutud! Keda sa siia, ilma minuga nõu pidamata oled külla kutsunud?” leidis Allal juba uue põhjuse kulme kergitada.
„Ära nüüd torise ega pahanda kogu aeg ja kuula enne ikka ära!” noomis omakorda tütar.
„Pahandamiseks on mul täielik õigus, ilma minuga arutamata ei kutsuta minu majja kedagi!” jäi Alla oma õigustele resoluutseks. Nüüd, kus ämma enam kamandamas ei olnud, oli majaperenaine ikkagi tema ja isegi oma lihane tütar ei tohiks siin mingit isetegevust korraldada.
„Aga kui nad on sinu sugulased?”
„Minu sugulased? Sa mõtlesid ikka isa sugulasi!” küsis Alla, minnes üle eesti keelele, ega abikaasal polnud vaja kõigest aru saada. „Keda sa silmas pidasid?”
„Mõtlesin just sinu, tähendab meie sugulasi!”
„Ära nüüd narrita, räägi välja!” muutus Alla kannatamatuks.
„Kohtasin täna Luulet ja Gretat ja võtsin endale julguse, et kutsusin nad homseks meile!”
„Luulet ja Gretat, mis jutttu sa ajad! Kuidas nad siia saaksid tulla? See pole ju võimalik! Pealegi on Greta ju ammugi surnud.”
„Pidasin silmas Greta tütretütart, Lehti tütart, keda vanasti pisi-Gretaks kutsuti, jah, ära vaata mind selliste suurte silmadega, ma olen täie mõistuse juures ja räägin tõtt! Ja ma kohtasin neid täna Berliini müüri juures! Ja kui ma poleks sinna läinud…”
„Mu Jumal küll, on see võimalik! Ene, vannu mulle, et sa ei tee minuga lihtsalt nalja!”
„Ei tee, emmeke, nii halb tütar ma sulle küll ei ole. Homme näed sa oma silmaga Luulet ja Gretat!”
„Uskumatu! Tule, ma kallistan sind selle uudise eest!” ruttas Alla tütart embama ja aina küsis ja päris nii eesti kui saksa keeles, et ka abikaasa tema rõõmust osa saaks: „Kuidas nad ometi Berliini said tulla? Kuidas sina nad ära tundsid, pole ju paarkümmend aastat neid näinud, inimesed muutuvad ju? Kauaks nad jäävad? Kuulsid ikka, Hansi, minu armsa õe Greta tütar ja tütretütar tulevad homme siia!” Ja ka Hansi ei jäänud naise kallistusest ilma.
Hommikust saadik oli perekond rõõmsalt ärevil. Hommikust saadik tegeles Alla ettevalmistustega kallite külaliste vastuvõtmiseks. Söögitoa suur tammelaud oli lumivalge tärgeldatud linaga juba varakult kaetud, millel maja parim portselan ja kallimad klaasid, mis lasid päikesekiirtel värvimängu mängida. Alla tahtis siiralt oma lemmiksugulasi parimast paremini vastu võtta. Ehk oli selles soovis üks piisake ka uhkustamiskihku? Ja kui oligi, siis teadis seda vaid ta ise, mitte tema perekond.
Alla tegi täna kõik ise. Ta ei usaldanud täna ühtegi teenijat, ka mitte oma tütart, kes oleks heameelega käed külge pannud.
„Miks sa kuuele inimesele laua katsid?” küsis Ene.
„See on minupoolne üllatus,” vastas ema.
„Keda sa siis veel siia kutsusid?”
„Ära ole uudishimulik, küll pärast näed!”
Varsti oligi aeg sealmail, et Enel tuli Ida poole külalistele järele sõita. „Kui ainult piir pole uuesti kinni pandud,” naljatas ta ise.
Alla sülitas kolm korda: „Ära tee ometi selliste asjadega nalja!”
„Palun vabandust, muidugi oli see nali! Kuulsid ju ise raadiost ja nägid TV-s, et inimesed voorivad vabalt siia- ja sinnapoole!”
„Mine juba!” saatis Alla tütre välja. „Siis tulete rutem tagasi!”
Kui ettevalmistused tehtud ja kaks korda veel üle vaadatud, istus Alla elutoa akna alla tugitoolile. Siit avanes parim vaade tänavale. Ta ei tahtnud ometi seda hetke, kui armsad sugulased Eestimaalt tema maja ette jõuavad, käest lasta.
Hansi tuli ja võttis kõrvaltoolil istet.
„Närveerid ikka, mu hiireke? Ma soovitan, et tuleb rahulikult võtta.”
„Hea öelda.”
„Sa