Keelatud armastus. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
tähendab, et ei söönud,” nentis Aria. “Charles, kui rumal sa oled! Sa tapad end ära, kui sa nii töötad. Keegi ei suuda ehast koiduni söömata tööd rabada. Vaata, et sa ei liigu paigast. Ma praen sulle paar muna ja sa sööd need rõõmsalt ära.”
Tema vend vaatas kella.
“Ma pean tagasi minema.”
“Sa püsid siin, kuni oled midagi kõhtu saanud,” teatas Aria kindlalt.
Ta ruttas kööki ja praadis väikesel gaasipliidil mune. See seisis tohutu ja kasutu praeahju kõrval, kus olid lisaks suured leivaküpsetusahjud, ning see oli olnud seal tema vanaisa aegadest saadik. Samal ajal mõtles Aria peaaegu meelt heites Charlesi näoilmele, kui vend rääkis talle, et pangajuhataja oli ta enda juurde kutsunud. Aria teadis, et vend ei maga enne, kui vestlus on selja taga; teadis, et Charles sunnib end veelgi rohkem rabama – tegema kümne mehe tööd ja kasutama peaaegu üleinimlikku jõudu.
“Vaene Charles! Vaene, vaene Charles!”
Gaasi vaikne sisin paistis Aria sõnu kajana kordavat. Naisele torkas järsku pähe, et sellest oli juba palju aega möödas, kui ta viimati oma venna pärast muretses või talle kaasa tundis.
Kui Aria oli laps, nägi ta oma venda harva. Charles oli käinud internaatkoolis. Aria elas isa juures, viibis koolivaheaegadel tihti välismaal, nii et kui Charles käis sugulastel külas, siis õde ja vend isegi ei kohtunud. Sõja ajal oli Aria Charlesi kaks korda näinud. Ja siis, kui Euroopa oli rahu sõlminud, oli Charles läinud esmalt vabatahtlikuna Koreasse ja siis Malaile.
Ta oli viibinud Malail vaid nädala, kui terroristid ta kinni võtsid. Nad piinasid teda seni, kuni ta lõpuks päästeti ja temast oli järel vaid inimvare. Ta oli tulnud tagasi Inglismaale närvilise ja füüsiliselt ruineerituna – et sattuda silmitsi oma perekonda tabanud hävinguga.
Charlesi ja Aria isa Sir Gladstone Milborne oli surnud 1953. aastal, kui Aria oli kaheksateist ja Charles kakskümmend neli. Nad avastasid alles pärast tema surma, kuidas tal oli õnnestunud nii kaua elada luksuslikku ja mugavat elu. Kõik oli ära raisatud – järel polnud midagi. Isegi fondides olev raha oli ära kulutatud ja ilmselt ebaseaduslikult, kui seda oleks hakatud juurdluse abil selgitama. Aga sel polnud mõtet.
Rahapuudusest hullem oli aga avastus, et isa oli teinud ka Queen’s Folly paljaks, et finantseerida oma “härrasmehelikku elustiili”.
Ta oli kohe pärast sõda välismaale läinud, võttes Aria endaga kaasa. Nad olid elanud Itaalias, Pariisis ja talvel Egiptuses. Nad peatusid alati parimates hotellides; samal ajal kui Sir Gladstone lõbustas end kaunite naiste, luksusliku toidu ja suurlinnade ööeluga, valvas Ariat karmilt eakas guvernant, kes väljendas pidevalt, ehkki mitte sõnades, vaid olekuga, pahameelt oma tööandja eluviisi suhtes.
Aria ei suutnud hiljem mõista, miks tahtis isa endaga teismelist tütart kaasas vedada. Võib-olla pakkus see talle mingil moel turvatunnet, mingit kodusust, ehkki keegi tema tuttavaist poleks osanud teda milleski tema loomusele nii võõras kahtlustada.
Kindel oli see, et vananedes muutus Sir Gladstone liiderlikumaks. Teda saatsid pidevad skandaalid, stseenid, süüdistused ja sageli ka vägivald, ning see kõik tähendas, et nad pakkisid kärmesti asjad ja kolisid järgmisesse peopaika, järgmisesse linna. Rooma, Madriid, New York, Buenos Aires – Aria tundis neid kõiki, aga ainult läbi hotelliakna.
Asjaolu, et tema kodu oli rüüstatud ja perekonna vara maha parseldatud, oli olnud Charlesi jaoks suurem piin kui terroristide käes kogetu. Aria ei tundnud oma venda kuigi hästi ega mõistnud alguses tema kirglikku, peaaegu fanaatilist andumust oma kodule.
“See on minu oma! Minu! Saad sa aru?” oli ta kord karjunud. “Queen’s Folly on kuulunud Milborne’idele alates kuninganna Elizabethi ajast – isalt pojale, isalt pojale – ja nüüd on see minu ning ma ei loobu sellest iialgi! Pigem suren, suren selle lävel ja mind maetakse mulda, mis kuulus minu esivanematele ja nüüd mulle!”
Tema hääl oli kerkinud peaaegu kiljumiseks. Ta värises, tema käed oli jääkülmad ja ometi voolasid mööda laupa higipisarad.
“Ainult aeg võib ta närve tervendada,” oli arst Ariale öelnud. “Ärge laske tal end üles kütta, las ta üritab oma igapäevaelu elada nii sujuvalt ja lihtsalt kui võimalik. See ei saa olema kerge, ma tean seda. Need saatana sigidikud murdsid ta nii-öelda katki. Peame ta tagasi normaalsesse elurütmi tooma. Kas te mõistate mind?”
Tol hetkel polnud Aria seda mõistnud, ent aastatega hakkas ta vähehaaval aru saama, mida Charles kannatas ja õppis meest ohjeldama. Vahel tuli olla leebe ja kaastundlik; teinekord pidi ta olema kindlameelne, karm ja kalk ning isegi pisut jõhker. Vahel võis ta vennalt abi oodata, siis pidi jällegi Charlesi jaoks tugev kalju olema.
Mõnikord nuttis Aria öösel patja ja tundis, et oli ebaõnnestunud; mõnel päeval tundus talle, et Charles on hull ja ainult vaimuhaigla võib ta päästa. Aeg-ajalt vihkas ta Queen’s Follyt, sest see tähendas nii palju mehe jaoks, kes pidas seda oma emaks, abikaasaks ja armukeseks.
Nüüd tõttas Aria köögist elutuppa tagasi. Tema kergenduseks istus Charles laua taga.
“Siin on su munad,” ütles naine. “Ja kui sa veel lõuna söömata jätad, käsin Joel toidu sul kõrist alla toppida, ehkki sa sõimad teda selle eest.”
“Ma ei unusta enam,” lubas Charles ootamatult lõbusalt. “Täna oli põrgulik päev. Kõik läks halvasti. Rebane viis eile kuus kana minema.”
“Oh, jälle!” hüüatas Aria. “Kuidas see sai juhtuda?”
“Näris kanakuuti augu sisse. Sa ju tead, et me peaksime uusi muretsema. Puit on pehkinud: kui ühe augu ära parandan, ilmub kaks-kolm uut asemele.”
Aria ohkas. Kanakuudid, nagu kõik muugi, lagunesid raha puudusel. Ja mida nad teha said? Ta pidas natuke aega aru, jälgides sööva venna nägu ja ütles siis vaikselt:
“Ma olen sinuga ühest asjast rääkida tahtnud, Charles. Olen ühe otsuse vastu võtnud – üsna tähtsa otsuse.”
“Mille osas?” küsis mees pilku tõstmata ja Aria teadis, et vend ei pane teda õieti tähele, vaid mõtleb oma muredele farmis.
“Kuula mind, Charles,” sõnas Aria tungivalt. “See on tähtis asi. Ma olen otsustanud ära minna, äkki saan kusagil tööd.”
“Tööd? Milleks ometi?” Charles tõstis pilgu ja Aria nägi nüüd, et oli pälvinud venna täieliku tähelepanu.
“Et raha teenida loomulikult. Ma olen sellest Nannyga rääkinud. Külastajaid on nii vähe, et ta saab nende ja majapidamisega üksi hakkama. Mõtlesime alguses, et rahvast hakkab palju käima, aga enne lõunat käib mõni üksik inimene ja me võime ju panna uksele sildi, et nad helistaksid kella. Nanny võib pärastlõunal hallis istuda ja kui tõesti käib palju inimesi, tähendab see vaid seda, et su õhtusöök jääb pisut hilisemale ajale.”
“Aga sa ei saa ära minna. Sa ei tohi mind maha jätta, Aria!”
Aria ilme leebus ja tema silmis oli ootamatu sära, kui ta käed venna poole sirutas.
“Oh, Charles! See on kõige ilusam asi, mida sa mulle öelnud oled. Kas sa tõesti tunneksid minust puudust? Aga, kullake, mul pole siin midagi teha. Ma olen terve ja tugev ning ma arvan, et minus on kusagil pisut mõistust peidus. Kui ma saaksin normaalset palka, mõtle, kui palju sellest meile abi oleks. Isegi kaks-kolm korrapäraselt saabuvat naela oleks pool Joe palgast. Võib-olla jaksaksime veel kellegi palgata.”
Ta nägi Charlesi ilme järgi, et see mõte paelus meest. Aga siis lükkas ta selle järsku kõrvale.
“See on rumalus!” tähendas tema vend. “Sa pole kunagi tööl käinud. Jumal ise teab, et vanamees ei õpetanud sulle midagi mõistlikku.”
“Jah, ma tean,” vastas Aria. “Aga Nanny sai eile kirja oma õetütrelt – sa ju mäletad teda, käis jõulude ajal meil. Sa pidasid teda poolearuliseks, aga ta töötab lennukitehases ja teenib koos ületundidega kümme naela nädalas. Mõtle, Charles, kümme naela nädalas! See oleks meie jaoks