Rüütel Pariisis. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
olen alati teadnud, et olete tubli poiss, Charncliffe,“ ütles ta. „Ma tahaksin endale väimeheks pigem teid kui mõnda teist meest, keda tunnen.“
Krahv mõtles küüniliselt, et teda see ei üllata.
Ta kirjutas tšeki kahele tuhandele ginile, pani allkirja alla ning andis lord Williamile, kes pistis selle kähku vestitaskusse.
„Ma arvan, et peaksime midagi jooma,“ ütles krahv, „ning arvestades meie tulevast koostööd, peaks see olema šampanja.“
Lord William nõustus meelsasti.
Kui šampanja oli välja valatud, jõi ta klaasi kiiresti tühjaks nagu kartes, et see võidakse tema käest ära võtta.
Krahv sõnas pärast lühikest vaikust:
„Ma kuulsin, et Hampton korraldab homme õhtul Elaine’ile balli.“
„Korraldab balli?“ sõnas lord William.
„Ma juba rääkisin teie tütrele,“ jätkas krahv, „et kui me oleme kihlatud, siis korraldan talle balli Londonis Berkeley väljakul ja teise Charnis.“
Rääkides teadis ta, et annab lord Williamile pistist ning kahe tuhande giniga oli ta seda juba teinud. Ent ütles endale, et asi on seda väärt.
Elaine mängis raskesti kättesaadavat ning krahvile tuli ebameeldiv mõte, et markii on ikka veel mängus.
Ta nägi oma sõpra Henry Lynhamit toa teises otsas ning kui krahv oli võtnud veel lonksu šampanjat, tuli Henry krahvi kõrvale istuma.
„Tähistate midagi?“ küsis ta kahtlevalt.
Ta vaatas jäänõud šampanjaga, mille teener oli krahvi tooli kõrvale asetanud.
„Mitte midagi erilist,“ ütles krahv. „Vala endale!“
„Tänan.“
Henry isus krahvi kõrvale tugitooli.
Ta oli hea välimuse ja mainega, väga rikka mehe ainus poeg.
Nad olid krahviga alates Etoni päevist sõbrad olnud ning nende sõprus oli püsinud läbi aastate.
Nad olid teineteisele vandunud, et eelistavad poissmeheseisust ning krahv teadis väga hästi, et Henry nimi ei olnud kihlveoraamatus kirjas.
Ta tegi paar juhuslikku märkust kutse kohta, mille nad mõlemad olid Carltoni lossist saanud.
Lord William tõusis püsti.
Ta lõpetas kolmanda klaasi šampanjat ning pani raske käe krahvi õlale.
„Tänan teid, mu poiss,“ ütles ta, „ja head jahipidamist!“
Ta rääkis kahtlemata siiralt ning kui ta oli lahkunud, küsis Henry:
„Kas ta ütles, et „võrratu Elaine“ on sind aktsepteerinud?“
„Ta mõtleb selle üle järgi!“ lausus krahv lühidalt.
„Mõtleb selle üle?“ hüüatas Henry.
Krahv arvas, et jutt läheb üksluiseks, ning ütles:
„Ma lähen homme või ülehomme Prantsusmaale.“
„Mis pagana pärast?“ küsis Henry.
„Elaine räägib, et Charnis puudub Prantsuse mööbel, mis hakkas talle Carltonis meeldima.“
„Ma ei suuda seda uskuda!“ hüüatas Henry. „Minu arust ei puudu Charnis midagi – isegi mitte perenaine!“
Krahv naeratas irooniliselt ja vastas:
„Selle ma kavatsen saada, aga esmalt on vaja ilmselt Prantsuse mööblit, Elaine’i ilule taustaks.“
Henry vaatas teda nagu mõeldes, et mees ei räägi tõsiselt. Mõistes, et räägib küll, ütles ta:
„Sa ei väsi kunagi mind üllatamast, Darril, ning ma pean tunnistama, et Carltoni lossi mööbel on muljetavaldav.“
Krahv nõustus, ehkki ütles endale, et on üpris rahul Adami kullatud ja Chippendale’i oivalise nikerdatud mööbliga, millega on täidetud suurem osa tube Charnis.
Ent kui ta sellele mõtles, pidi ta nõustuma, et pildid, vääriskivid, klaas, pronks ja Sevres’i portselan koos gobeläänvaipadega, mille prints oli toonud Prantsusmaalt, olid muidugi vaimustavad.
Krahvil oli piltide ja mööbli peale silma.
Ta teadis, et Andre Boulle’i kirjutuslaud, mille ääres prints oma armastuskirju kirjutas, oli suurepärane.
Sama võis öelda Jacques Caffieri skulptuurbüstide ja Oedeni kappide kohta, millel olid kaunistustega kuldkäepidemed ja marmorist pealsed.
Ta sai aru, miks nende ilu oli Elaine’i võlunud.
Just sellise mööbli pidi neiu saama ja selle valimiseks polnud paremat meest kui ta ise.
„Kas sa tõesti lähed Prantsusmaale?“ küsis Henry.
„Muidugi lähen,“ vastas krahv. „Ning mida rutem ma tagasi tulen, seda kiiremini mu kihlus välja kuulutatakse.“
„Siis on ta nõus!“
Krahv naeratas.
„Küll ta nõustub!“ vastas ta usalduslikult.
Kui ta oma Berkeley väljaku majja tagasi läks, võttis ta istet ja kirjutas Elaine’ile kirja.
Ta mõtles, et see on väga elegantne ning kirjutas tema ilust ning kui palju ta teda armastab. Samuti kirjutas ta:
„Mul on kavatsus abielluda nii ruttu kui võimalik pärast mu tagasitulekut, kui see väsitav ootamisaeg on lõpuks möödas. Ma armastan sind ja tean, et me saame koos väga õnnelikuks.“
Nime alla kirjutades ei suutnud ta jätta mõtlemata, kui paljud naised oleksid sellise kirja saamisest vaimustuses.
Ta saatis kirja toapoisiga maale, et Elaine saaks selle kohe hommikul kätte.
Siis saatis ta oma sekretäri härra Brownlow’ järele, et kavandada reisi Prantsusmaale, mida ta pidas üsna ebavajalikuks ettevõtmiseks.
Tema jaht Merilõvi oli Folkstone’i sadamas.
Alles siis, kui ta järgmisel hommikul end minema asutas, mõtles ta, milline on olukord Prantsusmaal.
Rahuleping oli Amiens’is märtsis alla kirjutatud. See sisaldas mitmeid Inglismaad puudutavaid kokkuleppeid.
Krahv teadis, et rahuidee vastu oli parlamendis suur osa opositsioonist.
George III valitsus ja peaminister William Pitt olid tahtnud sõda lõpetada.
See oli Inglismaale juba 400 miljonit naela maksma läinud ning tema kullaproov oli läinud.
Esmajoones kartsid nad, et suurenenud Prantsusmaa teeb vaenlastega rahu. Teiseks olid nad tihedate sõprussidemetega seotud eksiilis prantsuse perekondadega.
Ent varem inglaste hulgas populaarne sõda muutus järjest ebapopulaarsemaks.
Kui kuningas ja Pitt olid eriarvamusel katoliiklastele makstava kontsessiooni suhtes, esitas peaminister lahkumispalve.
Talle järgnes Addington, arsti mõõdukas ja ambitsioonideta poeg, kes vastas rahva rahunõudmisele.
Krahvile meenus nüüd, et Napoleon oli kuulu järgi rahul. Tal ei olnud soovi sõdimist jätkata.
Õnnetuseks alustas parlamendis läbi kukkunud Sõjapartei salajast kampaaniat.
Greville kirjeldas Napoleoni, kes oli nüüdseks saanud peakonsuliks, kui „tiigrit, kes on lahti lastud inimkonda alla kugistama“.
Ta lisas, et Prantsuse valitsus on „kamp röövleid ja mõrtsukaid“.
Krahv, keda olid alati huvitanud poliitilised afäärid, mäletas seda. Ent ta otsustas, et see ei sega kuidagi tema soovi mööblit osta.
Ta oli kindel, et paljud esemed Versailles’ väljamüügilt, mis oli kestnud augustist 1783 kuni järgmise aasta