Rüütel Pariisis. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
müügiletulek ei toonud kaasa kõrgeid hindu.“
„Loomulikult see sobib mulle! Kuid miks tahtsid prantslased seda nii kiiresti müüa?“
Härra Brownlow, kel oli meeldiv võimalus näidata oma suurepäraseid teadmisi sel alal, vastas:
„Teie ausus on vist unustanud, et 1793. aastal võttis konvent vastu seaduse: Garde-Meubles National Prantsusmaal tuleb maha müüa. Tsiteerin:
„Prantsusmaa viimaste türannide mööbel peab rahvusliku rikkuse näol teenima vabaduse kaitsmise huve.““
„Muidugi,“ hüüatas krahv, „nüüd ma mäletan! Tookord ma mõtlesin, et see on pagana rumal!“
Sel ajal oli ta olnud palju noorem.
Nüüd soovis ta, et ta isa oleks saatnud kedagi Prantsusmaale naeruväärselt madalate hindadega mööblit ostma, just seda, mida Elaine imetles.
Ikkagi oli ta päris kindel, et suur osa sellest oli veel järel.
Tal oli vaja vaid võtta ühendust õigete inimestega, kes teda aitaksid.
Õnneks mainis härra Brownlow talle härra Daguerre’i, kes oli olnud vahendajaks ka Walesi printsile.
Daguerre oli lühikest aega arvanud, et Prantsuse mööbli äri Londonis tasub end ära.
Hiljem läks ta Pariisi tagasi.
„Nüüd on korras!“ ütles krahv endale rahulolevalt. „Kui mul on mööbel käes, võin selle oma jahiga ära tuua. Elaine näeb, kui oskuslikult ma olen tegutsenud.“
Doverisse saabudes oli krahv siiski halvas tujus.
Sõit oli olnud pikk ja väsitav ning ta oli pidanud kaks ööd veetma postiöömajas, mida ta vihkas.
Ta astus jahi pardale ja veendus, et kõik on korras.
Ta oli Merilõvi omanik olnud ainult kaks aastat.
Ta oli käinud rannikul mitmel edukal retkel koos Henry ja mõne teise meessoost sõbraga.
Ta arvas, et naised on merel harva parimas vormis.
Kui ta tahtis lõbutseda kuulsate kaunitaridega, kes hõivasid suure osa ta ajast, ei olnud midagi mugavamat, kui viia nad Charni.
Tegelikult olid kõik ta ajaloolises kodus peetavad peod väga eksklusiivsed ning alati sai kutse ka vääriliselt tasutud.
Mitu korda oli krahvi külaliseks olnud Walesi prints.
Ta oli olnud väiklaselt kade, leides, et toit on parem ning külalised kahtlemata põnevamad kui Carltonis.
„Vahe on selles,“ oli ta kibestunult öelnud, „et mina pean koonerdama ja kokku hoidma, aga sina, Darril, võid lubada endale elu roosiaias!“
Krahv oli naernud, kuid mõistnud, mida prints ütles.
Isegi kui see oli ta enda süü.
Ta armukesed olid kulutanud Carltoni lossi mööblile ja kaunistamisele nii palju, et avalikkus pani seda pahaks.
Arvati, et selline luksus on liigne kulutus.
Ent krahv mõtles, et ühel päeval veel hinnatakse neid kauneid tube täitvat suurepärast kollektsiooni.
Tal endal oli küllalt õnne olnud, et pärida maja, mis oli peaaegu täiuslik.
Seepärast sai ta aru, et prints nautis väärtuslike asjade ostmist, mõtlemata, palju see maksma läks.
Nüüd, kui krahv purjed kanali ületamiseks üles seadis, oleks ta tahtnud tegelikult Charnis olla.
„Ma kulutan nii vähe aega kui võimalik, et leida, mida tahan,“ mõtles ta, „ja lähen siis Londonisse tagasi, enne kui Hampton – pagan ta häbematust võtaks – Elaine’i edasi võrgutab. Ta korraldab balli – ning taevas teab, mis meelelahutusi veel!“
Krahv mõtles, et mis tahes plaanid Hamptonil ka poleks, igal juhul jäävad need alla peole, mille ta ise Berkeley väljakul Elaine’i auks korraldab.
Palju suurem ball Charnis oleks igal juhul mitmes mõttes omapärane.
Calais’sse jõudes oli ta tuleviku suhtes pisut ebakindel.
Viha inglaste vastu, mis oli sõja ajal hõõgunud, võis lahvatada ka tema endaga seoses.
Ent inimesed sadamas paistsid olevat valmis tegema kõike, mida ta palus, kuni neile selle eest maksti.
Punastes kamlottides1 naised, pikad lehvivad põlled üll, puukingad jalas, naeratasid talle.
Põldudel töötavad talupojad paistsid prisked ja hästitoidetud, märkas krahv neist mööda sõites.
Ta oli ostnud korraliku vankri, mille ette oli rakendatud neli noort hobust.
Postitõldades mööda teed sõitvad postiljonid ja rändurid olid sõbralikud.
Ainult linnades oli märke revolutsiooniga kaasnenud purustustest.
Abbeville’is olid kõige suuremad lossid suletud ning tänavad kerjuseid täis. Chantilly loss oli varemetes ning selle kaunid aiad rüüstatud.
Kirikud, mida hakati tasapisi avama, olid kannatada saanud, aknad katki ja kujud rüvetatud.
Ent kui krahv Pariisi jõudis, oli raske märgata, et riik oli sõjas olnud.
„Suure rahva“ pealinn uhkeldas oma kuulsuse ja võiduga.
Krahvi arvates olid kõige mõjuvamad uus Normani barjäär oma massiivsete dooria sammastega, suur neljakandiline Concorde’i väljak ning tagapool Tuileries’i konsulaarpalee.
Õnneks ei olnud tal vaja minna Briti saatkonda.
See oli sõja ajal suletud.
Praegu, pärast seda, kui Inglismaa ja Prantsusmaa olid olnud sõjajalal, oli liiga vara saadikuid vahetada.
Tahtes kiiresti asjad korda saada, võttis krahv viivitamatult ühendust härra Daguerre’iga tema Pariisi kontoris.
Too oli nüüdseks võrdlemisi vana mees, ent meelitatud, et saab krahvile nõu anda.
Ta lubas niipea kui võimalik tuua vaatamiseks oivalisi Boulle’i mööbliesemeid.
„Loomulikult olen ma Charnist kuulnud, mu lord,“ ütles ta, „ning ainult parim sobib sealse suurejoonelisusega.“
Krahv nõustus ning härra Daguerre jätkas:
„Tegelikult leidub otse Pariisi külje all sellist mööblit, mis minu arvates võiks teid huvitada.“
„Kus see on?“ küsis krahv.
„Marigny lossis, mis on ainult viie miili kaugusel lõunas ja väärib külastamist.“
„Ma lähen sinna homme,“ ütles krahv.
Ta oli üürinud majutuspaiga majas, mis kunagi oli kuulunud aadlikule, kes giljotineeriti. Selle endale saanud hotellipidaja tervitas krahvi ülevoolavalt.
Toad olid suured ning üpris mugavad, ent mitte eriti puhtad.
Teenindus oli jube ning krahv pidi kõiges, mida ta tahtis, lootma oma teenrile.
Seepärast muutis ta ööpäev pärast Pariisi jõudmist meelt ja arvas, et mida varem ta Inglismaale tagasi läheb, seda parem.
Ta mõtles oma Berkeley väljaku maja mugavustele ning hilinenult meenus talle, et tema tegelik soov tagasi jõuda oli teadagi seotud Elaine’iga.
Ent ta leidis, et Pariisis, nagu paljudes teistes linnades, on rahal suur võim.
Ta muretses tõlla ja sobivad hobused.
Ehkki kutsar nägi välja pigem piraadi kui härrasmehe teenri moodi, avastas krahv, et ta sõidab kiiresti ja üsna ohutult.
Pärast inglise hommikueinet, mille muretsemisega oli teener kõige rohkem vaeva näinud, asus krahv Marigny lossi poole teele.
Tee oli vilets ning krahv oli tänulik,
teatud müts, tanu –