Pagemine. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
emake.“
„Ei ole vaja muretseda,“ vastas ema. „Möödunud ööl nägin ma unes sinu isa, ja ta oli mulle väga lähedal.“
Carita pigistas ema sõrmed tugevamini pihku.
Ema ei olnud kunagi rääkinud nii nagu nüüd.
„Armas… Richard,“ pomises ta, „… ma olen tundnud temast puudust… ma olen tundnud temast puudust… nii kohutavalt… nüüd ta… tuleb mulle järele… ja me oleme… jälle koos…“
Carita ahmis õhku.
Ta põlvitas ema voodi ette, aga enne kui ta midagi öelda jõudis, kuulis ta teda ütlevat:
„Oh, Richard… Richard! Sa oled siin… mul on olnud… nii halb… ilma sinuta.“
Tema häälel oli hoopis teistsugune kõla.
Ta silmad olid pärani ja näol sädelev kiirgus.
See muutis ta nooremaks ja armsamaks, kui Carita oli teda juba aastaid näinud.
Hetkeks näis aeg seisatuvat.
Siis vajusid ema silmad kinni.
Carita mõistis veel enne, kui ta teda puudutas, et ema on surnud, või õigemini, et ta on läinud isaga sinna, kus nad saavad olla koos.
Polnud kahtlust, et härra Mortimer oli naise surmast vapustatud.
Tegelikult oli ta teda omal kombel armastanud.
Ent tal ei olnud kedagi, kellele oma tunnetest rääkida. Seda enam elas ta end Carita peal välja.
„Miks, põrgu päralt, sa mulle ei rääkinud, et su ema oli nii haige?“ küsis ta maruvihaselt. „Sa pidid seda teadma, sa pidid aimama, et ta on suremas.“
„Aga loomulikult ei osanud ma seda ette aimata!“ andis Carita vastulöögi. „Ja kui ta pidi surema, siis arvan ma, et see juhtus nii, nagu ta seda ise soovis.“
Ta ei öelnud, et isa oli emale järele tulnud.
Ega seda, et ema surma tunnistajaks olemine oli olnud imeline kogemus, mida ta iialgi ei unusta.
Nagu oleks ta midagi seesugust kahtlustanud, ei jätnud härra Mortimer küsimuste esitamist.
Mida ema ütles? Mis juhtus? Kuidas ta suri ja kuidas ta lakkas hingamast?
„Kas ta rääkis midagi? Kas ta mind mainis?“ küsis ta.
„Ei, võõrasisa!“
„Ma ei saa uskuda, et see on tõsi,“ lausus härra Mortimer vihaselt.
Keegi ema sugulastest ei tulnud matustele.
Carita oli neile tegelikult kirjutanud ja teatanud, mis juhtunud oli.
Aga kas oli teekond liiga pikk või oli tegemist vanemate sugulastega, kes ei olnud Maryt juba aastaid näinud.
Nii pidi piisama kaastundeavaldustest.
Mõistagi nõudis härra Mortimer suurt ja pidulikku matusetalitust.
Kuna ta oli krahvkonnas üpris tähtis isik, saabus matustele hulgaliselt inimesi, kes olid ta naist vaevalt tundnud.
Peamiselt olid need härra Mortimeri sõbrad, kellega ta koos jahil käis.
Pärast matusetalitust tulid kõik endastmõistetavalt majja rikkalikku peielauda.
Carita ei läinud söögisaali.
Kuna seal ei pakutud mitte ainult süüa, vaid ka juua, ei tahtnud ta seda näha ega kuulda.
Hääled muutusid ikka valjemaks ja valjemaks.
Kui külalised lõpuks lahkusid, tegid nad eesukse poole liikudes kohutavat lärmi.
Carita oleks jäänud oma tuppa, kui võõrasisa poleks teda alla kutsunud.
Tal tuli minna, nägu kahvatu, silmad paistes, sest ta oli kibedasti nutnud, kui matus mööda oli saanud.
„Sul tuleb mulle seltsi pakkuda,“ ütles mees rämedalt. „Mul pole mingit soovi siin üksi konutada, kui sinu ema enam minuga koos ei ole.“
Carita sõi kuulekalt temaga koos õhtust, kuigi see oli ülimalt ebameeldiv.
Mees rääkis vahetpidamata, kui heldekäeline ta nii tema ema kui ka tema vastu oli olnud.
Ta ei jätnud mainimata midagi, mida oli teinud nende heaks alates sellest, kui ta oli astunud nende majja Portsmouthis, mida ta nimetas pisikeseks seasuluks.
„Mida su ema oleks teinud, kui mul poleks temast kahju hakanud,“ küsis ta, „ja ta siia toonud, kus tal olid kõik mugavused, mida oskas ihaldada?“
Ta tegi pausi, enne kui jätkas:
„Ja see käib ka sinu kohta, kuigi jumal ise teab, et sa oled neetult tänamatu.“
„Ma olen tänulik, võõrasisa,“ vaidles Carita vastu, „ja olen alati tänanud sind kõige eest, mida sa mulle oled andnud.“
„Jah, sõnadega oled sa mind tänanud, aga pilguga risti löönud!“ möirgas härra Mortimer. „Kas sa arvad, et ma ei tea, mida sa minu vastu tunned?“
Ta tegi pausi ja jätkas:
„Ma ei ole nii juhm, et ma oleksin lasknud ennast tüssata silmakirjalikust kiitmisest, millega sinu ema püüdis seda heaks teha.“
„Mul on kahju, kui ma sind olen pahandanud, võõrasisa,“ ütles Carita, „aga ma usun, et nüüd, kus mamma enam meiega ei ole, on kõige parem, kui ma lähen ära ja elan mõne oma sugulase juures, kes mind vastu võtab.“
„Ja kõik ütlevad, et ma olen visanud su tagasi rentslisse, kust ma su päästsin?“ müristas härra Mortimer. „Sa jääd siia minu juurde, ja lõpuks on mul majas keegi, kellega rääkida, kui ma õhtul koju tulen!“
Carita pingutas, et olla tema vastu nii sõbralik, kui suutis.
Lõppude lõpuks, ütles ta endale, kannatab ta ju samuti mu ema surma pärast.
Võõrasisale kaasatundmiseks pidi ta endaga raske heitluse maha pidama.
Nädal pärast ema surma olid mehed, keda härra Mortimer kutsus oma sõpradeks, seal nii lõunatamas kui õhtustamas ja ka joomas.
Näis, nagu oleksid nad nüüd saanud õiguse majas viibida, mida neile varem polnud lubatud.
Nüüd Carita teadis, et see ongi nii.
Ema oli öelnud, et tema ei hakka lõbustama mehe sõpru, kellest ta hästi ei arva.
Need olid labased mehed, kes jõid rängalt ja kelle seltsis võõrasisa oli, nagu Carita arvas, enne abiellumist palju aega veetnud.
Alles siis, kui tal oli hakanud krahvkonnas seltskondlik positsioon tekkima, oli ta nende meeste seltskonnast loobunud.
Carita oli kindel, et just nende meeste tõttu oli tal varem halb kuulsus.
Härra Mortimer oli olnud ka varem abielus, aga tema naine oli olnud tähtsusetu inimene.
Mees oli üle kümne aasta lesk olnud, kui ta tema emaga oli kohtunud.
Ema ei tähendanud talle nii palju mitte ainult selle pärast, et ta oli olnud nii võluv.
Abiellunud Carita emaga, sai ta mängida krahvkonnas sellist rolli, mida tal eales polnud olnud.
Sellele tagasi mõeldes kuulis Carita nagu rahulolu võõrasisa hääles, kui ta emale ütles:
„Krahvkonnaülem kõneles täna minuga. Ta oli väga lahke ja küsis sinu tervise järele, mu armas.“
Teinekord lausus ta:
„Ma kahekordistasin oma toetust Jahimeeste Seltsile, ja esimees, kelleks on, nagu sa tead, lord Grameton, tänas mind. Mul on tunne, mu kallis, et ta kutsub meid lõunale enne novembrikuist jahiballi.“
Carita sai nüüd aru sellest, mille mõistmiseks ta tollal liiga noor oli olnud.
Tema ema oli olnud redeliks, mida mööda võõrasisa oli aastast