Pagemine. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
oli võõrasisa hakanud teisigi külalisi vastu võtma, inimesi, keda Carita polnud kunagi varem kohanud.
Tal oli kahtlus, nagu oleksid nad tema ema surma oodanud.
Siis tulid nad kõik roomates, et saada osa võõrasisa külalislahkusest, eriti veinidest, mida võeti tema suurest hästi varustatud keldrist.
Kuna külalised jõid nii palju, lipsas tüdruk minema niipea, kui lõunasöök oli lõppenud.
Ta lukustas ennast oma magamistuppa.
Tema arvates oli meeste tursunud, punetavates ja higistavates nägudes midagi labast.
Naised naersid kiledalt ja flirtisid selliselt, et ema oleks olnud šokeeritud.
„Mul tuleb võõrasisaga uuesti rääkida,“ mõtles ta nüüd, kui kuulis teda mööda koridori raamatukogu poole sammuvat.
See oli suur ruum ning kui ta oli üksi, oli võimalus lugeda ja oma ümbrus unustada tõeliseks kergenduseks.
Ta unustas mehed, kes talle piinlikkust tekitavaid komplimente tegid ja käitusid teiste naistega viisil, mida tema pidas alandavaks.
Ta lootis, et võõrasisa läheb oma töötuppa, mis oli raamatukogu kõrval.
Selle asemel avas võõrasisa raamatukogu ukse ja hüüatas:
„Siin sa oled! Ma usun, et sa rikud oma silmad kogu selle lugemisega. Sa peaksid rohkem värskes õhus olema.“
Ta oskas igas asjas vigu leida,
Carita pani raamatu käest ja tõusis püsti.
„Ma käisin täna pärastlõunal Mercuryga ratsutamas, võõrasisa,“ ütles ta, „ja päev oli nii ilus ning polnud ka liiga palav, kuigi on juuli lõpp.“
Võõrasisa ei vastanud.
Ta astus tuppa ja jäi seisma kamina ette nagu tavaliselt.
„Ma tahan sinuga rääkida, Carita.“
Neiu astus lähemale ja võttis ühes tugitoolis istet.
Carita arvates nägi võõrasisa üpris ebameeldiv välja.
Tema kaelarätt oli keerdus ja mitu vestinööpi lahti.
Carita kahtlustas, et võõrasisa oli koos oma semudega joonud.
Mehe nägu punetas ja juuksed, nii palju kui neid veel oli, olid sassis.
Carita ootas.
Hetke pärast küsis võõrasisa:
„Kas sa kuulad mind?“
„Jah… muidugi, võõrasisa.“
„Siis ütlen ma sulle, et sul on kohutavalt vedanud – tõepoolest väga vedanud!“
Carita kergitas kulme.
„Mismoodi?“
„Ma külastasin just lord Stilburyt. Ta ütles, et ta soovib minuga tähtsas asjas rääkida, ning ma ratsutasin tema juurde.“
„Sinna peaks olema üle viie miili,“ tähendas Carita.
Võõrasisa ei vastanud.
Ta vaatas neiut väga ebameeldiva pilguga.
See pilk oli talle kohe judinad peale ajanud.
Sellest õieti aru saamata, arvas Carita, et võõrasisa teda tahtmatult imetleb.
Ta teadis, et ta sarnaneb oma emale.
Samas oli võõrasisa pilgus midagi kummalist ja ebameeldivat.
Ta oli juba nii kaua vaadanud, et Carita lõpuks ütles:
„Mis on lahti, võõrasisa? Kas miski on su tuju rikkunud?“
„Minu tuju rikkunud?“ kordas võõrasisa. „Ei, muidugi mitte! Ma olen vaimustatud – tõeliselt vaimustatud sellest, mis Stilbury mulle ütles. Ma usun, et sa kibeled teada saama, mis see on?“
„Oh-jah… muidugi,“ ütles Carita, sest seda temalt oodati.
„Jumal teab, et ma poleks kunagi midagi niisugust arvatagi osanud,“ jätkas härra Mortimer, „aga Stilbury, mu armas võõrastütar, palus sinu kätt!“
Carita ahhetas.
„Sa…sa ei räägi seda ometi tõsiselt!“
„Tõsiselt? Aga muidugi räägin ma seda tõsiselt!“ röögatas mees. „Ja kuigi, ma möönan, et see tuli mulle üllatusena, on see mulle auks – suureks auks, mõelda vaid, sa asud krahvkonnas sellisele tähtsale positsioonile. Tegelikult teisele kohale krahvkonnaülema naise järel, ning Stilburyst saab tegelikult minu väimees.“
Carita oli märganud, et lord Stilbury oli sama vana – kui mitte vanem – kui tema võõrasisa.
Talle meenus nüüd, et mees oli olnud kaks päeva tagasi neil õhtusöögil ja nädala eest rohkem kui korra.
Carita meelest oli ta võõrasisa sõprade seast kõige eemaletõukavam ja ebameeldivam.
Ta oli suurt kasvu mees, pikk ja tugeva kehaehitusega, kuid tema nägu oli pikk ja kõhn.
Neiu mõtles ka sellele, et mehe suujoon oli julm ning tema kuulsusega kooskõlas.
Ta ei suutnud meenutada, kes oli talle mehest rääkinud.
Ta mõtles, et see pidi olema üks neist naistest, kes tema emale polnud meeldinud.
„Ta on külm inimene, selline, kes mulle ei meeldi,“ oli see naine öelnud, „ja ma võin temast uskuda kõike, mida temast räägitakse. Kuidas ta oma naist halvasti kohtles, teda peksis, kuni too suri!“
„Ah, seda ma ei usu,“ oli teine naine vastanud, „aga ma olen kuulnud, et ta kohtleb oma hobuseid halvasti ja ka tallipoisid on tema ees hirmul!“
See jutuajamine meenus Caritale nüüd, kuigi ta ei olnud vahepeal sellele mõelnudki.
Kibekiiresti, mõtlemata, mida ta ütleb, karjatas ta:
„Ei… mõistagi, ma ei… saa abielluda… lord Stilburyga! Ta on… õudne ja liiga… liiga… vana!“
„Kas sa ka mõtled, mida sa räägid?“ nõudis härra Mortimer. „Stilbury on üks tähtsamaid mehi Oxfordshire’is! Ta on väga rikas ning tema maja ja valdused on suuremad kui minul!“
„Mind ei huvita tema valdused,“ kinnitas Carita. „Aga kuidas saan ma abielluda mehega, kes kõlbaks mulle vanuselt vanaisaks. Ja kellest räägitakse, et ta oli nii… julm oma naise vastu… kes suri… sellest, kuidas ta… teda halvasti kohtles!“
„Kuulujutt! Kes veel kuulaks kuulujutte, kui mitte sinusugune väike plika?“ karjus härra Mortimer. „Kuidas sa julged, tüdruk, kellel pole pennigi hinge taga, lükata sellise mehe ettepanekut tagasi, kes on nii auväärne ja nii rikas, et sulle jätkub sellest kogu eluks?“
„Ma ei taha tema raha ega positsiooni,“ sähvas Carita. „Kui ma abiellun, mida ma loodan… ühel päeval teen, tahan ma meest armastada… nagu minu ema… armastas… minu isa.“
Alles siis, kui ta seda ütles, taipas ta, et seda poleks tohtinud teha.
„Ja mida su ema sai sellest, et ta su isa armastas?“ küsis härra Mortimer. „Üürimaja Portsmouthis mis, nagu ma olen ennegi öelnud, polnud suurem kui seasulg.“
„Aga nad olid seal… õnnelikud,“ sähvas Carita.
„Õnnelikud?“ mühatas härra Mortimer. „Nii sina kui ka su ema olite poolenisti nartsudes, süüa polnud teil isegi mitte nii palju, et kanapoega elus hoida, ja tulevikust polnud loota muud kui viletsust?“
Ta läks üha enam raevu, ja jätkas:
„Viletsus – jah, see on just see õige sõna – viletsus!“
Mees karjus seda talle näkku ja Carita ajas end sirgu.
„Sa võid irvitada selle maja üle, kus ma elasime koos minu isaga, kui ta ei olnud merel,“ ütles Carita vaikselt, „aga