Lummav hetk. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
teadis üsna hästi, et nende kasuema tahab Armeroni krahvinnana kindlasti osa saada Londoni seltskondlikust elust.
Ta ei olnud vähimalgi määral huvitatud millestki, mis oli toimunud minevikus.
„Sellest ei ole kasu, Alice,” ütles Lencia. „Kui me ei saa minna, siis me ei saa minna. Me peame lihtsalt siia jääma ja nende tagasitulekut ootama.”
„Ma vean kihla, et kui nad tagasi tulevad, leiab ta mingi mooduse, et hoida meid tema ja papaga Londonisse minemast,” kaebles Alice.
Ta mõtles hetke ja jätkas siis:
„Ta tahab papat ainult endale ja soovib Armeroni majas korraldada vaid suuri õhtusööke. Ta ütleb kindlasti, et ma olen liiga noor, et neist osa võtta ning debütandid ja nende peod on igavad.
„Oh, Alice, sa ei saa olla kindel, et ta seda ütleb,” protesteeris Lencia.
„Ütleb küll, sest ma olen teda juba seda ütlemas kuulnud,” kinnitas Alice. „Ta rääkis sellest oma toaneitsiga, kui ma tema toa uksest mööda läksin. Nad rääkisid prantsuse keeles, arvates, et keegi ei saa neist aru. Aga ma kuulsin kasuema ütlemas: „Debütandid on ühed tüütused ja inimesed, kellega ma tutvuda tahan, on Londonis. Nii et mida kiiremini me sinna jõuame seda parem.””
Lencia sai väga hästi aru, millest tema kasuema rääkis.
Juba oli aset leidnud vaidlus balli osas, mille tema isa talle korraldama pidi ja mis oli juba eelmisest aastast edasi lükatud.
Kui nende ema elas, oli vaidlus käinud selle üle, kas pidada ball Londonis või maal.
Lõpuks oli otsustatud, et Lencial oleks tore kohtuda endavanuste tüdrukutega.
Nad plaanisid korraldada suure balli Londonis ja seejärel mitu väiksemat tantsupidu maal.
Nüüd oletas Lencia, et need plaanid jäetakse kõrvale.
Muidugi oli tema kasuema tüdinud debütantidest.
Ta mõistis seda.
Samal ajal tundis ta, et tema ja Alice lükati tugeva ja otsusekindla käega kõrvale.
Varsti leiavad nad endid oma isa elust välja liikumas.
„Ma liialdan, muidugi liialdan,” ütles Lencia endale rangelt.
Samas oli ta piisavalt aus enda vastu, et tunnistada, ta ei meeldinud oma kasuemale ja et too pidas nii teda kui ka Alice’it koormaks.
Ta rääkis vahetpidamata asjadest, mida nad Londonis tegema hakkavad, kui nende isa maja avab, nagu kuu lõpus plaanis oli.
Oli äärmiselt kahetsusväärne, mõtles Lencia, et kaks või kolm päeva tagasi oli Rootsi suursaadik Armeroni külastanud.
Üks naaber, kelle juures ta peatus, oli toonud ta nende lossi vaatama, sest see oli maakonna väljapaistvamaid arhitektuurilisi saavutusi ja märkimisväärselt ilus koht.
Uus krahvinna oli suursaadiku visiidist väga suure numbri teinud.
Kui nad aias jalutasid, oli krahvinna saadiku kõrvale viinud, tuli Lenciale nüüd meelde.
Näiliselt oli ta soovinud mehele purskkaevu näidata, aga nad olid väga tõsiselt prantsuse keeles vestelnud.
Lencia oli juurelnud, millest nad rääkisid.
Nüüd ta teadis, et tema kasuema oli palunud, et teda ja krahvi kutsutaks pidustustele, mis pidid Rootsis printsi sünnipäeva puhul aset leidma.
„Ta oskab meestega käituda,” mõtles Lencia. „Ta keeras papa oma väikese sõrme ümber ja nüüd on ta teinud sama ka suursaadikuga. Ta saab alati oma tahtmist. Mina ja Alice oleme need, kes kannatama peavad.”
Järgmisel paaril päeval neid igal juhul ignoreeriti.
Krahvinna valis erutatult kostüüme, mida ta peaks Rootsis kandma ja missugused ehted Armeroni oivalisest juveelikollektsioonist ta endaga kaasa peaks viima.
Ta oli lasknud need kõik seifidest üles enda magamistuppa tuua ja istus seal, proovides üht tiaarat teise järel.
Teemantidest komplekti, smaragdidest komplekti, safiiridest komplekti.
Oli ka üks väga ilus türkiisidest ja pärlitest komplekt, mida Lencia mäletas oma ema kandmas. Ta oli sellega näinud välja nagu haldjas.
Oli suur kergendus, kui kasuema selle kõrvale pani ja ütles:
„Mulle ei sobi sinine.”
Safiiride juures ta siiski kõhkles.
See oli imeline kollektsioon, mis oli algselt Inglismaale toodud Brasiiliast.
Kui ta need endale külge riputas, otsustas krahvinna, et need teevad ta vanaks.
„Ei, ei,” ütles ta neid eemale pannes. „Ma tahan särada ja need purpursed silmad kummitaksid mind!”
Lõpuks oli kõik otsustatud.
Krahv oli üsna üllatunud, kui nägi, kui palju kohvreid ja kübarakarpe nad endiga kaasa võtsid.
Kuid ta nõustus krahvinnaga, et nad peavad Inglismaad uhkelt esindama.
Rootsi ei läinud palju inglasi, sest Londoni hooaja algus oli nii lähedal.
„Sellepärast, mu kalleim, nad sind sinna soovivadki,” ütles krahvinna krahvile. „Ja kes suudaks krooni ja riigilippu paremini esindada, kui keegi, kes on kahtlemata kõige ilusam mees tänapäeva Inglismaal?”
Lencia piilus oma isa poole, et näha, kas kompliment oli mehe jaoks liiga magus olnud.
Isa võttis selle vastu kerge naeratusega ja Lencia mõtles endamisi, et ta kasuema on väga kaval.
„Nii, vaata kõige järele sel ajal, kui mind ei ole,” ütles krahv lahkumisele eelneval õhtul. „Ja muidugi hoolitse selle eest, et hobused saaksid treenida.”
„Muidugi, papa,” nõustus Lencia.
„See ei ole üldse sama, mis koos sinuga olla või koos sinuga Prantsusmaale minna,” ütles Alice vaikse nukra häälega.
Nende kasuema ei olnud samas ruumis, kuid krahv vaatas üsna närviliselt ukse poole, enne kui ütles:
„Ausalt öelda, mu kallis, läheksin ma palju parema meelega Prantsusmaale. Aga ma ei saa teie kasuemale pettumust valmistada, nii et meie kolm peame üritama sellega võimalikult hästi hakkama saada.”
„Jah, muidugi,” vastas Lencia, „ja ära meie pärast muretse, papa, me saame hakkama.”
Rääkides teadis ta, et räägib ainult enda eest, sest Alice oli masenduses ja sünge.
Siis tuli talle ühtäkki pähe üks mõte.
See oli nii meeletu, et ta mõtles, et ta peaks selle ise välja naerma.
Aga kui ta voodisse heitis, mõtles ta sellele endiselt.
„Ma olen hulluks läinud! Muidugi ei tohi me sellist asja teha,” ütles ta endale.
Aga mõte ei läinud ära.
Ta leidis end mõttes seda kõike samm-sammult läbi tegemas.
Just nagu ta isa oli teda õpetanud tegema, kui nad midagi planeerisid.
Järgmisel hommikul valitses igal pool ärevus ja kära.
Nende kasuema rääkis teravalt teenijatega, kuna ta oli närviline.
Lõpuks hakkasid nad minema, krahv ja krahvinna ühes tõllas, nende järel vanker, mis vedas pagasimäge, prantslannast toatüdrukut ja krahvi toapoissi.
Kaks tütart suudlesid neid trepil hüvastijätuks.
Kui tõld eemaldus, lehvitasid nad sellele järele.
Nende isa kummardus peaaegu aknast välja, et neile vastu lehvitada.
Kui hobused kadusid kurvi taha, keeras Alice ringi ja läks läbi eeskoja, võõrastetoa tagumisse otsa.
Kui nad üksi olid, istusid