Lummav hetk. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
sa… räägid?” küsis ta.
„Me läheme Chaumont’i, et seda kahekesi vaadata,” kordas Lencia. „Sa tead sama hästi kui mina, et me ei jõua sinna mitte kunagi, kui me jääme kasuema heakskiitu ootama. Nii et me peame olema hulljulged ja omaette minema. Ja kui sa selle üle järele mõtled, siis miks mitte?”
„Miks mitte?” kordas Alice.
Tema hääles oli mingi laulvus, aga ta lisas:
„Kuidas me seda üksinda teha saame?”
„Ma ütlen sulle täpselt,” ütles Lencia jällegi, vaadates üle oma õla, et veenduda, kas uks on kinni. „Me peame selles osas väga kavalad olema, sest keegi ei tohi teada, kuhu me läheme, ja me peame olema tagasi enne, kui papa ja kasuema Rootsist tagasi tulevad.”
„See tähendab, et meil on aega kümme päeva,” ütles Alice.
„Ma tean,” vastas Lencia. „Ma mõtlesin selle eile läbi. Muidugi ei saa me minna üksinda, lihtsalt kaks noort tüdrukut kahekesi.”
„Keda me siis endaga kaasa palume?” uuris Alice.
„Sinul on saatja,” ütles Lencia aeglaselt, „umbes kahekümne viie aastane lesestunud proua, kelle nimi on leedi Winterton.”
Alice jõllitas talle otsa.
„Aga kes…? Siis ahmis ta õhku, „Sa ei mõtle ometi, et… sina?”
„Jah, mina,” vastas Lencia. „Ma olen selle kõik läbi mõelnud. Ma võin kanda mamma riideid, nagu sa tead, hoidsime me need kõik alles. Need teevad mu vanemaks ja sina pead lihtsalt sina ise olema.”
„Aga see on võimatu! Kuidas me saame?” alustas Alice.
„Me peame olema julged ja me peame olema väga ettevaatlikud, et me ühtegi viga ei teeks,” vastas Lencia. „Kui ma olen palju vanem kui sina ja abielus, ei näe ma küll ühtki põhjust, miks ma ei peaks sind Prantsusmaale viima. Pealegi, kui asjad lähevad keeruliseks või kui me satume hätta, võime me ju alati koju tulla.”
„Ma usun sind, ma usun sind!” hüüdis Alice. „Oh, Lencia, sa oled geenius! Ma tõesti tahan Chaumont’i näha!”
„Ma tean, et sa tahad,” ütles Lencia. „Ma küsisin endalt, miks peaks kasuema kõik ära rikkuma. Ta on teinud papa õnnelikuks ja see on papa asi. Aga meie oleme kohe kindlasti õnnetud ja meil on täielik õigus eneste eest võidelda.”
„Ma võitlengi… Ma tahan nii väga… võidelda,” teatas Alice.
„Noh, me peame kiirustama, et kõik ära korraldada.”
„Mida ma tegema pean?” küsis Alice.
„Esiteks aita mul valida ja pakkida mamma riideid,” ütles Lencia. Majateenijad võivad sinu omad pakkida, aga nad ei tohi näha, mida mina teen, sest muidu hakkavad nad lobisema.”
Alice noogutas.
„Mul ei ole vaja palju riideid, kuna me ei jää kauaks,” jätkas Lencia. „Aga need peavad mu vanemaks tegema. Ma pean kasutama puudrit ja muidugi väga natuke ruuži nagu mamma tegi, kui ta läks Londonisse.”
„Mamma ei kasutanud seda päeval,” märkis Alice.
„Ei, aga kasuema kasutab,” vastas Lencia. „Ta on peaaegu alati meigitud ja kõik peavad seda normaalseks. Nii et ma kujutan ette, et nii käituvad kõik prantsuse leedid.”
„Jah, muidugi teevad nad seda,” ütles Alice. „Ma olen neist lugenud ja papa ütles mulle kord, et Pariisis näevad leedid välja nagu näitlejannad.”
„Siis nii pean ka mina välja nägema niipea, kui me siit lahkunud oleme,” ütles Lencia. „Sa pead teenijatele ütlema, et me läheme Londonisse sõprade juurde. Me peame laskma ennast sinna viia, et keegi ei aimaks, et me läheme välismaale.”
„See ei ole lihtne,” ütles Alice.
„Ma olen selle kõik läbi mõelnud,” ütles Lencia. „Me laseme oma hobustel end viia Kolme Kuningani.”
„Kus see on?” küsis Alice.
„See on üks postijaam, kus papa tavaliselt hobuseid vahetab, kui ta Londonisse sõidab. Kui sa mäletad, siis seal vahetasime me hobuseid ka viimati, kui me onu Tysonile külla sõitsime.”
„Jah, muidugi,” ütles Alice, „nüüd tuleb mul meelde.”
„Ma arvan,” ütles Lencia, „et me saame paremini oma jälgi peita nii, et me sõidame tõllaga Londonisse, mitte ei lähe rongiga.”
Alice ei öelnud midagi ja Lencia jätkas:
„On ikka veel varajane hommik, nii et meil on veel terve päev, et plaane teha. Kui me oleme veetnud öö Kolmes Kuningas, palkame endale tõlla, mis meid Londonisse viib. Sealt saame minna rongiga Doverisse ja ületada väina hilisema laevaga. See võimaldab meil õhtuse ekspressrongiga Pariisi minna.”
„Kuidas sa kõike seda tead?” küsis Alice.
„Ma mõtlesin selle kava välja meie reisi jaoks koos papaga, enne seda, kui ta Nice’i läks.”
Ta ohkas.
„Oh jumal, kui ta ometi ei oleks sinna läinud! Aga tol hetkel tundus see nii hea mõte olevat, et ta saaks kõigest eemale ja muutuks jälle rõõmsamaks.”
„Ma tean,” ütles Alice, „aga me ei teadnud ju ette, et see tähendab kasuema saamist.”
Lencia hakkas midagi ütlema, aga mõtles siis, et see oleks viga.
Selle asemel ütles ta:
„Jätkame oma plaanidega. Me peame neid aina ja aina läbi mõtlema, kuni me oleme kindlad, et need on lollikindlad. Mitte miski – ma mõtlen selle all tõesti mitte kui miski – ei tohi viltu minna, Alice.”
Teine peatükk
Pärast lõunasööki, kui nad teenijatel oli tavaliselt kiire või puhkasid nood lossi tagumises osas, läksid tüdrukud ülemisele korrusele.
Nende ema tuba oli olnud suletud ajast, mil ta suri.
Krahv oli oma kadunud naise asjade puutumise ära keelanud.
Lencia avas ukse ja tajus otsekohe elavalt oma ema kohalolekut.
Seal hõljus endiselt õrn kannikeselõhn, mida ema alati kasutanud oli.
Läbi raskuste hoidis ta end vaatamast voodi poole, et näha, kas ema lamab seal patjadele toetudes ja samal ajal käsi tema poole sirutades.
Lencia tõmbas kardinad eest ja päikesepaiste voogas sisse.
Talle tundus, et ta kuuleb iga hetk oma ema häält ja kõik on täpselt nii, nagu oli olnud aasta tagasi.
Kui ta ema suri, oli Lencia ikka ja jälle oma palvetes küsinud, miks see küll juhtus.
„Miks Sa ta meilt ära võtsid, Jumal,” anus ta, „kui me teda nii meeletult vajasime?”
Ta tundis praegu nagu oleks talt pettusega käest võetud tema elu kõige olulisem osa.
Oli raske mitte hakata kasuema veelgi rohkem vihkama, kui ta seda juba tegi.
Aga, nagu ta oli Alice’ile öelnud, ei olnud mõtet võidelda vältimatusega.
Ta oli sundinud ennast meenutama, et miski ei saa tema ema tagasi tuua ja leppima sellega, et elu peab edasi minema.
Kui tahes raske see ka ei oleks, tema isa ei tohi enam kannatada nii, nagu ta seda teinud oli.
Kui see kõik tal meeles püsis, hoidis see teda nutma puhkemast, kuigi ta igatses oma ema nii meeletult.
Kõik selles toas rääkis talle liigagi selgelt sellest, mis ta kaotanud oli.
Siis meenus talle, et põhjus, miks ta siia oli tulnud, oli Alice’i aitamine.
Alice ei peaks olema nii õnnetu, sest ei saa minna Prantsusmaale, nagu plaanitud oli.
Alates ema surmast