Liiga kallis, et kaotada. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
teisel viisil hätta ja peab siis lihtsalt tagasi tulema.”
„Aga peab ju olema midagi, mida ma teha saaksin!” raius Norina. „Ma olen hea hariduse saanud, nagu sa tead. Ja ma ei saa siia kasuema järgmist katset ootama jääda.”
Dawes kratsis pead ning lausus pärast põgusat pausi:
„Äkki, preili, te võib olla mõnda aega vanema daami seltsiliseks. Mõned soovivad endale kedagi, kes neile ette loeks, sest nende silmad ei ole selleks enam piisavalt head. Ja te oleksite vähemalt kaitstud, kuni me midagi paremat välja mõtleme.”
Norina lõi käsi kokku.
„Sul on õigus, Dawes! See on just õige asi. Ma saaksin sinuga ühendust hoida ja sa räägiksid mulle, mis isaga sünnib. Ma kardan tema pärast ka!”
„Arvate, et härra usuks, kui te talle tõtt räägib?”
Norina viipas abitult käega.
„Kas sina oleksid mind kassi nägemata uskunud?”
Dawes raputas pead.
„Ma oleks arvanud, et te näeb und, preili Norina.”
„Sellepärast sa peadki mulle kuskile koha leidma… ja ruttu!”
Tüdrukul judistas end ning lausus:
„Ma ei söö siin majas enam midagi, kui just keegi teine ei ole seda enne proovinud.”
„Senikaua, kuni mina elus olen, ei pea te nälga tundma,” lubas Dawes. „Aga ma olen teiega nõus, preili Norina, te ei saab siia jääda, kuid jumal teab, kust me teile paiga leiame.”
„Aga peab ju olema mingi koht, kust seltsilisi ja muid töölisi palgata saab.”
„Muidugist on,” noogutas Dawes, „selles majas olev kamp, kuigi mõned neist on veidi imelikud, tuleb kõik Hunti juurest Mäe tänavalt.”
„Siis sinna ma lähengi,” lausus Norina.
„Mina arvab, see oleks viga,” sõnas Dawes. „Ma lähen teie asemel, preili Norina, ja teie peate omale ainult uue nime välja mõtlema ja kuskilt soovituskirjad hankima.”
„Ma võin need ise kirjutada,” arvas tüdruk, „ja isa nime alla märkida.”
„Siis tehke seda, preili,” noogutas Dawes, „ja mina lähen kohe hommikul Hunti juurde.”
Mees vaikis hetkeks ning jätkas siis:
„Te mõistab, preili Norina, et sobiva koha leidmine ei pruugi nii lihtsalt minna. Võib juhtuda, et te peate ootama ja sel ajal tuleb lihtsalt ettevaatlik olla.”
„Siin majas ei söö ma midagi,” kordas Norina, „kui just sina mulle seda toonud ei ole.”
Tüdruk heitis Dawesile haleda pilgu ning küsis:
„Mis sa arvad, kas kasuema võib üritada ka isa tappa?”
„Mitte niikaua, kui teie elus olete, preili!” vastas Dawes.
Norina ohkas kergendusest.
„Jah, muidugi… ma unustasin. Selleks, et raha isale läheks, pean mina enne surema. Sel juhul saab kasuema kõik endale! Oh Dawes, mida ema küll ütleks, kui ta veel elus oleks?”
Mööda tüdruku põski voolasid pisarad.
„Ärge teie muretsege,” lausus Dawes. „Jumala armust pääsesite selle naise käest, kes peaks võllas rippuma! Te olete elus ja me kanname ühel või teisel moel hoolt, et see nii ka jääks.”
Mees kõneles niivõrd otsustavalt, et Norina pidi läbi pisarate naeratama.
„Aitäh, Dawes, aitäh! Ma teadsin, et võin sinu peale loota,” sõnas tüdruk, „ja sa tead, et mul ei ole kedagi teist!”
Teine peatükk
Norina läks alla hommikust sööma, kui kuulis isa oma toast mööduvat.
Tüdruk teadis, et kasuema ei ilmu vähemalt enne kella kümmet välja.
Kui Norina söögituppa sisenes, vaatas isa üles.
„Tere hommikust, mu kallis,” lausus ta. „Ma tundsin sinust eile puudust.”
„Mina sinust ka, papa,” vastas Norina.
„Kasuema ütles, et sul oli pea valutanud,” jätkas mees.
Norina vaikis.
Tal ei olnud hetkel mingit tahtmist pahandust tekitada. Tüdruk leidis, et see kõlas täpselt nagu miski, mida Violet võiks öelda.
Oleks ta maininud, et kasuema saatis ta üles jalust ära, oleks isa hakanud peale käima, et tüdruk samuti peole tuleks.
Lord Sedgewyn tõstis endale puhvetkapil seisvatelt hõbevaagnatelt toitu.
Norina jälgis teda hoolikalt, olles otsustanud süüa ainult seda, mida isa enne proovinud on.
Öö jooksul oli tüdruk lasknud peast läbi iga Dawesi sõna. Isa pidi elama vähemalt seni, kuni Norina elus on.
„Ma ei ole põgenedes tegelikult isekas,” lausus ta endamisi, „Ma päästan nii isa kui ka enda elu.”
Norina uskus üsna kindlalt, et niipea, kui Violet oli raha ilusasti oma abikaasa valdusesse saanud, juhtuks isaga salapärane õnnetus. Teine võimalus oleks haigus, millest mees eales ei paraneks.
Ainuüksi sellele mõtlemine tekitas tüdrukus judinaid, kuid ta oli nõuks võtnud mitte paanikasse sattuda.
Norina tõstis endale ainult seda toitu, mida isa juba proovinud oli, ning istus siis tema kõrvale lauda.
Seejuures märkas ta, et isa ei näinud enam nii hea välja kui varem.
Mehe kergelt verd täis valgunud silmade ümber olid sinakad rõngad. Samuti oli ta hääl karusem ning kõlas vanemana kui enne.
Kui ta isale tõtt räägiks ja anuks teda koos ära sõitma, kas ta teeks seda, mõtiskles tüdruk.
Samas oli Norina kindel, et kogu see lugu tunduks isale ebaloogiline, üleliia dramaatiline ja teatraalne. Äärmiselt kaine mõistusega mehena ei usuks isa teda.
Küll aga võiks ta oma naiselt aru pärima minna.
„Sellest tuleks ebameeldiv tüli ja ma olen kindel, et lõpuks tapaks kasuema mind ikkagi,” mõtiskles Norina, „ehk koguni veel piinarikkamal viisil, kui ta eile kavatses.”
Mürk oli ilmselt äärmiselt tugev olnud. Kass oli surnud kiiresti ja häält tegemata.
Norinat huvitas, kust kasuema mürgi saanud oli, kuid sundis end millestki muust mõtlema.
Tüdruk kõneles veidi isaga ning sai teada, et viimane kavatses terve päev väljas olla ning pidi alles õhtusöögiks tagasi jõudma.
„Ma loodan, et see ei jää väga hilja peale,” sõnas mees. „Tohutult väsitav on, kui inimesed varaste hommikutundideni siin viibivad.”
„Oleks tore, kui me koos õhtust süüa saaksime, isa,” lausus Norina.
Mees ei vastanud. Norina mõistis, et isa ei tahtnud jätta muljet, otsekui ei hindaks ta oma naist.
Lord Sedgewyn lõpetas kiiresti hommikueine ning heitis seejärel pilgu kaminasimsil seisvale kellale.
„Ma pean lippama!” sõnas ta. „Mul on poole tunni pärast kokkusaamine peaministriga.”
„Kui põnev, isa! Ma olen kindel, et see on huvitav.”
„Ma kahtlen selles,” vastas isa. „Kõigil poliitikutel on komme liiga palju ja ülemäära pikalt rääkida!”
Mõlemad naersid. Norina tõusis koos isaga ning suudles teda.
„Ma armastan sind, isa!” lausus tüdruk, „ära iial unusta, et ma armastan sind väga!”
„Sa oled hea laps, Norina,” vastas mees, „ja väga oma ema moodi.”
Seejärel lahkus ta kiiresti toast