Koduabiline. Kathryn StockettЧитать онлайн книгу.
võiksin libiseda välja esiuksest. Veel üks uks köögis viib tagaõue, lihtsalt igaks juhuks. Aga mahl käevarrel nirisemas ja ma ise peaaegu joobnud või lõhnast, olen üleni virsiku koorimise õndsas võimuses. Ma ei märka isegi sinist veoautot hoovi sisse sõitmas.
Kui ma üles vaatan, on mees juba poolele teele jõudnud. Silmanurgast näen vilksatamas valget särki, milletaolist olen harjunud iga päev triikima, ja jalga khakipükstes, mis sarnanevad nondega, mida härra Johnny kappi riputan. Summutan oma hüüatuse. Nuga kukub kolinal kraanikaussi.
„Miss Celia!” Torman ta magamistuppa. „Härra Johnny on kodus!”
Miss Celia hüppab voodist üles kiiremini, kui olen teda kunagi varem liigutamas näinud. Ma muudkui keerutan idiootlikult ringi. Kuhu malähen? Millist teed mööda? Mis sai mu läbimõeldud põgenemisplaanist? Ja siis jõuan otsusele: külaliste vannituba!
Libistan end sinna sisse ja hoian ukse pilukil. Küürutan end tualetipoti istmele, et ta ei näeks ukse all mu jalgu. Siin sees on pime ja kuum. Mul on tunne, et pea on tules. Higi tilgub lõua otsast ja kukub põrandale. Kraanikausis olevate gradeenia seepide tugev lõhn ajab mind iiveldama.
Kuulen samme. Hoian hinge kinni.
Sammud peatuvad. Mu süda peksab, nagu oleks kass riidekuivatis. Mis siis, kui miss Celia teeskleb, et ta mind ei tunne, et vältida pahandust. Kui ta käitub nii, nagu oleksin ma murdvaras? Oh, kuis ma vihkan teda!
Vihkan seda rumalat naist!
Kuulatan, kuid kõik, mida kuulen, on mu enda hingeldamine. Põkspõks minu rinnus. Mu pahkluud on valusad ja nagisevad keha sellises asendis hoides.
Mu silmad hakkavad pimedusega harjuma. Möödub minut ja ma näen iseennast kraanikausi kohal olevast peeglist. Küürutamas nagu tola valge daami tualetipotil.
Vaata mind. Vaata, milleni Minny Jackson on jõudnud, et seda neetud elatist teenida.
MISS SKEETER
Sõidan ema Cadillaciga kiiresti mööda kruusateed kodu poole. Enam ei kuule raadiost Patsy Cline’igi, sest kivid taovad vastu auto külge. Ema oleks tulivihane, aga mina lihtsalt sõidan kiiremini. Pean kogu aeg mõtlema sellele, mida Hilly mulle täna bridžiklubis ütles.
Hilly ja Elizabeth ja mina oleme olnud parimad sõbrad juba Poweri algkoolist saati. Kõige rohkem meeldib mulle foto meist kõigist kolmest 13–14aastastena, istumas jalgpallitribüünil, kokkusurutult ja õlg õla kõrval. Pildile annab tegelikult väärtuse see, et tribüünid meie ümber on täiesti tühjad. Istusime lähestikku, sest olime lähedased.
Elades Mississippi osariigis olime Hillyga ühes toas kaks aastat, enne kui ta läks, et abielluma hakata, ja mina jäin kooli lõpetama. Igal õhtul keerasin tal Chi Omega korporatsiooni majas juustesse 13 lokirulli. Kuid täna ähvardas ta mind klubist välja heita. Mitte et ma klubist nii hirmsasti hooliksin, aga mulle tegi haiget, kui kergesti mu sõber on nõus mind kõrvale heitma.
Pööran tanumale, mis viib Longleafi, meie perekonna puuvillaistandusse. Kruus tasaneb siledaks kollaseks tolmuks ja mina aeglustan käiku, enne kui ema näeb, kui kiiresti ma sõidan. Sõidan maja juurde ja tulen autost välja. Ema kiigub kiiktoolis eesverandal.
„Tule istu, kallis,” ütleb ta, osutades kõrvalolevale kiiktoolile. „Pascagoula alles vahatas põrandaid. Laseme neil väheke kuivada.”
„Hästi, ema,” musitan ta puudriga kaetud põske. Aga ma ei istu. Nõjatun veranda käsipuule, vaatan kolme samblast tammepuud eesaias. Ehkki asume vaid viie minuti tee kaugusel linnast, peab enamik inimesi seda kohta maakohaks. Meie aeda ümbritseb 10 000 aakrit issi puuvillapõlde, taimed on rohelised ja tugevad, nii pikad, et ulatuvad mulle keskkohani. Mõned värvilised töömehed istuvad kaugemal varjualuse all, vahtides välja kuumusse. Kõik ootavad ühte ja sama – puuvillakuparde avanemist.
Mõtlen sellest, kuidas kõik on minu ja Hilly vahel nüüd hoopis teisiti alates sellest ajast, kui koolist tagasi tulin. Ainult et kes meist nüüd teistmoodi on, tema või mina?
„Kas ma rääkisin sulle?” küsib ema. „Fanny Peatrow kihlus.”
„Mul on Fanny pärast hea meel.”
„Kõigest vähem kui kuu pärast seda, kui ta selle telleri töö Farmerite Pangas vastu võttis.”
„Suurepärane, ema.”
„Ma olen mõelnud,” ütleb ta ja ringi pöörates näen ta näol seda iseloomulikku elevat ilmet, „miks ei võiks sinagi panka minna ja telleriks kandideerida?”
„Ma ei taha olla panga teller, ema.”
Ema ohkab ja tõmbab silmad pilukile spanjel Shelby peale, kes lakub oma alumist kehaosa. Mina silmitsen esiust ja mul on kiusatus need puhtad põrandad ikkagi ära määrida. Meil on selliseid jutuajamisi palju kordi olnud.
„Neli aastat käib tütar kolledžis ja mis see on, millega ta koju tuleb?” küsib ta.
„Diplomiga?”
„Kena paberitükk,” ütleb ema.
„Ma ju rääkisin sulle. Ma ei kohanud kedagi, kellega oleksin tahtnud abielluda,” ütlen.
Ema tõuseb oma toolilt ja tuleb lähedale, nii et vaatan ta siledasse kenasse näkku.Ta kannab meresinises toonis kleiti, mis järgib ta saledat figuuri. Nagu tavaliselt, on huulepulk ka peal, aga kui ta välja ereda pärastlõunase päikese kätte astub, näen ta kleidi peal rinnal tumedaid sügavale imbunud ja kuivanud plekke. „Ema? Kas sa tunned end halvasti?”
„Kui sa näitaksid üles veidikegi tragidust, Eugenia…”
„Su kleit on eest täiesti määrdunud.”
Ema paneb käed risti rinnale. „Kuule, ma rääkisin Fanny emaga ja ta ütles, et Fannyl on olnud tohutult võimalusi sellest ajast peale, kui ta selle töökoha sai.”
Heidan kleiditeema kõrvale. Mitte kunagi ei suuda ma emale öelda, et tahan saada kirjanikuks. Ta lihtsalt pööraks selle veel üheks asjaks, mis mind abielus tüdrukutest eristab. Ka ei saa ma talle rääkida Charles Gayst, kellega koos me möödunud kevadel Ole Missis matemaatikat õppisime. Kuidas ta ennast viimasel aastal täis jõi ja suudles mind ja pigistas siis mu kätt nii tugevasti, et see oleks pidanud haiget tegema, ent ei teinud – see, kuidas ta mind hoidis ja mulle silma vaatas, oli imeline. Ja siis abiellus ta meeter viiekümnese Jenny Sprigiga.
Minul oli vaja linnas endale korter leida, mingi koht, kus elasid üksikud, mittemidagiütleva välimusega tüdrukud, vanatüdrukud, sekretärid, õpetajad. Kuid sel ühelainsal korral, mil mainisin, et raha võiks võtta minu tulevasest pärandiosast, hakkas ema nutma, ehtsaid pisaraid. „See raha pole ju selle jaoks, Eugenia. Elada mingis suures majas nende veidrate toidutegemislõhnade ja aknast väljarippuvate sukkadega. Ja kui raha otsa saab, mis siis? Millest sa siis elad?” Seepeale voltis ta endale külma riide otsaesisele ja jäi ülejäänud päevaks voodisse.
Ja nüüd on ta haaranud käsipuust ja ootab, et näha, kas mina teen seda, mida paks Fanny Peatrow enda päästmiseks tegi. Mu oma ema vaatab mind nii, nagu oleksin ta tummaks löönud oma väljanägemise, pikkuse ja juustega. Öelda, et mul on kräsus pea, on vähe öeldud. Mu juuksed on krussis, meenutades rohkem allkehal ja mitte pealael olevaid karvu, ja nad on valkjasblondid, heinataolised, murduvad kergesti. Mu nahk on hele ja ehkki mõned nimetavad seda kreemjaks, võib see välja näha täiesti surnuvalge, kui ma tõsine olen, ja tõsine olen ma kogu aeg. Ja mu nina peal on väike kõhremügarik. Kuid silmad on mul rukkilillesinised nagu emalgi. Mulle räägitakse, et silmad on mu parim omadus.
„Asi seisab lihtsalt selles, et tuleb panna ennast olukorda, kus kohtad mehi ja saad…”
„Ema, kas tõesti oleks nii kohutav, kui ma ei leiakski kunagi endale meest?” ütlen lihtsalt selleks, et sellele jutule lõpp teha.
Ema haarab oma paljaist käsivartest kramplikult kinni, justkui tal hakkaks sellest mõttest külm. „Ei, ära ütle seda, Eugenia. No kuule, iga nädal näen ma linnas jälle meest, kes on üle meeter