Koduabiline. Kathryn StockettЧитать онлайн книгу.
on maja ees mõned punase kameelia põõsad. Muru on pisut laiguline ja kohta, kus Treelore’i pikap seisis kolm kuud pärast õnnetust, tähistab ikka veel suur kollane lapp maad. Mul põe ühtki puud. Kuid tagaaed, see näeb küll välja justkui Eedeni aed. Seal on mu naabri Ida Peeki juurviljalapp.
Idal polegi õiget tagaaeda ja kõike seda tema mehe kila-kola tõttu – seal on automootoreid ja vanu külmkappe ja autokumme. Mees aina lubab seal korda luua, aga ei tee seda. Nii ma siis ütlesin Idale, et tulgu ja istutagu minu lapile. Siis ei ole mul tarvis niitmise eest oolt kanda ja tema laseb mul korjata, mis vaja, ning see säästab mulle iga nädal kakskolm dollarit. Selle, mida me kohe ära ei söö, paneb ta purki ja siis jagab mulle neid talvel. Ead naeripealsed, baklažaanid, vakaga okrat, igat sorti pudelkõrvitsaid. Ma ei tea, kuidas ta küll neid sitikaid oma tomatitest eemal hoiab, aga korda see tal läheb. Ja need maitsevad ead.
Sel õhtul sajab kõvasti.Tirin välja Ida Peeki kapsa-tomatipurgi, söön viimase viilu järelejäänud maisileiba. Siis istun maha, et oma rahaasjus selgust saada, sest on juhtunud kaks asja: bussipilet on läinud kallimaks, üks ots maksab nüüd viisteist senti, ning mu üür küünib nüüd juba 29 dollarini kuus. Töötan miss Leefolti juures kella kaheksast neljani kuus päeva nädalas, välja arvatud laupäev. Iga reede saan töötasuks 43 dollarit, mis teeb kuus kokku 172 dollarit. Mis tähendab, et pärast elektri-, vee-, gaasi- ja telefoniarve tasumist jääb mulle 13 dollarit ja 50 senti nädalas toidu, riiete, juuksuri ja kirikumaksu jaoks. Muidugi tuleb veel juurde arvestada arvete postitamiskulu, mis maksab ka nüüd oma viis senti. Ja mu kingad, mida tööl kannan, on nii viledaks kulund, et näevad välja, nigu akkaks näljast nõrkema. Uus paar maksab aga seitse dollarit, mis tähendab, et mul tuleb süüa kapsast ja tomatit, kuni olen küülik valmis. Jumal tänatud, et Ida Peek olemas on, muidu põleks mul miskitki süüa.
Ootamatu telefonielin paneb mu suisa võpatama. Enne veel kui saan alloo öeldud, kuulen Minny häält.
„Miss Hilly saadab miss Waltersi vanadekodusse. Pean endale uue töö leidma. Ja tead, millal see juhtub? Järgmisel nädalal.”
„See ei saa ometi tõsi olla, Minny!”
„Olen juba uut kohta otsinud, helistasin täna kümnele prouale. Mitte keegi ei ole minust huvitatud.”
Kahju küll, aga mind ei üllata see karvavõrdki. „Küsin omme ommikul esimese asjana miss Leefoltilt, kas ta teab kedagi, kes abi vajaks.”
„Oota veidi,” ütleb Minny. Kuulen miss Waltersit rääkimas ja Minnyt vastamas: „Kelleks te mind peate? Autojuhiks? Ma ei vii teid mingisse maaklubisse, kui väljas kallab nagu ämbrist.”
Peale varastamise on üks irmsamaid asju koduabilise puhul liigvänge suuvärk. Siiski on Minny väga ea kokk, mõnikord see eastab selle.
„Ära muretse, Minny. Küllap leiame sulle kellegi, kel on sama palju kuulmist nagu uksenupul, samamoodi kui miss Waltersil.”
„Miss Hilly on mulle vihjanud, et võiksin tema juures tööd saada.”
„Mida?”Räägin nüüd nii tõsiselt, kui oskan: „Tule mõistusele, Minny, pigem aitan sind ise, kui lasen sul selle vaenuliku proua juures rügada.”
„Kellega sa arvad end rääkivat, Aibileen? Ahviga või? Sama hästi võiksin tööle minna Ku-Klux-Klani juurde. Ja sa tead ju, et ma ei võtaks Yule Maylt tema tööd ära.”
„Anna mulle, rumalale, andeks.” Läksin lihtsalt närvi, kui kuulsin miss Hillyt mainitavat. „Elistan miss Caroline’ile Honeysuckle’is, vaatame, kas tema teab kedagi. Ja siis elistan veel miss Ruthile, ta on nii kena, et see teeb suisa haiget. Tal oli kombeks igal ommikul maja koristada, nii et mul põldki midagi muud teha, kui talle seltsiks olla. Ta mees suri sarlakitesse, tjahh.”
„Tänan sind, Aibileen… No nii, miss Walters, tehke mulle nüüd seda heameelt ja sööge üks väike roheline uba ära.” Minny jätab ead aega ja riputab telefoni hargile.
Järgmisel ommikul on vana palgiveoauto jälle platsis. Kopsimine on juba pihta akand, aga täna ei ole ärra Leefolti ringi trampimas. Küllap teadis, et on lahingu juba enne alustamist kaotand.
Miss Leefolt istub köögilaua taga oma siniselapilises hommikumantlis ja räägib telefoniga. Pisitüdruk on näost juba üleni punane, klammerdub ema põlvede ümber, püüab tema tähelepanu endale võita.
„Ommikust, pisitüdruk,” ütlen talle.
„Emme! Emme!” ütleb pisitüdruk, püüdes miss Leefoltile sülle ronida.
„Ei, Mae Mobley,” müksab ema ta maha. „Ema räägib telefoniga. Lase emal rääkida.”
„Emme, sülle,” vingub Mae Mobley ja sirutab käed ema poole. „Võta Mae Mo sülle.”
„Kuss,” sosistab miss Leefolt.
Kahman pisitüdruku äste kiiresti sülle ja viin ta kraanikausi juurde, kuid ta väänutab kaela, vingudes emme-emme, püüdes nii ta tähelepanu võita.
„Just nagu sa käskisid mul öelda.” Miss Leefolt noogutab telefoni. „Kunagi, kui mujale kolime, tõstab see maja väärtust.”
„Tule siia, pisi. Pane oma käed siia vee alla.”
Kuid tüdruk väänleb jõuliselt. Püüan tal käsi seebiga kokku määrida, kuid ta väänleb ja viskleb ja libiseb mu käte vahelt välja. Ta jookseb otse ema juurde, lükkab lõua ette ja rebib siis telefonijuhet nii tugevasti, kui suudab. Toru kukub kolinal miss Leefolti käest ja maandub põrandal.
Ütlen: „Mae Mobley!”
Torman teda võtma, kuid miss Leefolt jõuab ette.Ta uuled on kõverdund irmuäratavaks naeratuseks. Miss Leefolt lööb Mae Mobleyt tolle paljaste jalgade tagaküljele nii tugevasti, et võpatan kui ussist salvatult.
Siis haarab miss Leefolt Mae Mobleyl käsivarrest ja raputab seda kõvasti iga sõna juures. „Ära seda telefoni enam kunagi puutu, Mae Mobley!” ütleb ta. „Aibileen, kui mitu korda pean ma sulle ütlema, et sa ta eemal hoiaksid, kui ma telefoniga räägin!”
Ütlen: „Vabandust”, ja tõstan Mae Mobley üles, püüan teda emmata, kuid ta lõugab ja on näost punane, akkab mulle vasta.
„Tule, pisike, põle midagi, kõik…”
Mae Mobley teeb mulle koledat nägu ja siis võtab ta oogu ja pläraki! Ta virutab mulle otse vasta kõrva.
Miss Leefolt osutab uksele ja karjub: „Aibileen, tehke, et te mõlemad siit kaote!”
Viin lapse köögist minema. Olen miss Leefolti peale nii vihane, et ammustan endal keelde. Kui see tola pööraks oma lapsele tsipa rohkem tähelepanu, siis seda ei juhtuks! Mae Mobley toas istume kiiktooli. Ta nutab mu õla peal ja mina õõrun ta selga, endal ea meel, et ta mu maruvihast nägu ei näe. Ma ei taha, et ta arvaks, et see on tema pärast.
„Kas sinuga on nüüd korras, väikseke?” sosistan. Mu kõrv on ta pisikese rusika oobist tulivalus. Mul on ea meel, et ta oma ema asemel mind lõi, sest ma ei tea, mida see naine temaga siis ette oleks võtnud. Vaatan ta jalgu ja näen seal punaseid sõrmejälgi.
„Olen siin, pisi, Aibee on siin,” kiigun toolis ja rahustan teda, kiigun ja rahustan.
Aga pisitüdruk muudkui nutab ja nutab.
Lõuna paiku, kui tulevad mu lemmik-tee-vee-saated, jääb auto varjualuses vaikseks. Mae Mobley on mul süles ja aitab ube nöörile lükkida. Ta on ikka veel rahutu ommikul juhtunu pärast. Vist mina ise ka, aga olen selle lükand kusagile kaugemale, et sellele enam mitte mõelda.
Lähme kööki ja ma teen talle uhke võileiva. Sissesõiduteel istuvad töömehed oma veoautos ja mugivad kaasavõetud lõunasööki. Mul on ea meel, et kõik on rahulik. Naeratan pisitüdrukule, annan talle maasika, mul on nii ea meel, et olin siin, kui tal emaga see jama oli. Ei taha mitte mõeldagi, mis oleks juhtund, kui mind põleks olnd. Ta topib maasika suhu ja naeratab mulle vastu. Tundub, et ta mõtleb samamoodi.
Miss Leefolti pole