Kristiani teismeaastad. Juha VuorinenЧитать онлайн книгу.

      Hommikul loivas Kristian puruväsinuna koju, sest Tomi pidi jalkatrenni minema. Kodus ootas ees veel väsinum üllatus. Otto istus kustununa elutoa sohval, Kristiani kauboikaabu peas.

      „Miks isa mu kaabut on laenanud?”

      „Su isa tähistab,” ohkas Hertta.

      „Mida?”

      „Keegi Keke Rosberg võitis mingi rallivõistluse.”

      „Kas ta on ala vahetanud?”

      „Kes?”

      „Keke.”

      „Ei mina tea. Ilmselt.”

      „Ta ei sõidagi enam vormeliga või?”

      Herttal sai Kristiani pärimisest villand ja ta käskis Ottolt küsida. Kristian raputas ettevaatlikult oma isa:

      „Isa, ärka üles, uhuu, isa, Kristian siin. Ärka üles. Mul oleks asja.”

      Otto suutis avada vaid ühe rähmas silma.

      „Mida kuradit?”

      „Kas Keke sõidab nüüd rallit või?”

      „Kes kuradi Keke?” kohendas Otto asendit

      „Keke Rosberg”

      „Ah tema, kurat!” elavnes Otto. „Keke võitis, raisk.”

      „Rallis?”

      Otto vaatas vihaselt Kristianit.

      „Kuidas kurat vormelipiloot rallis võita saab? Ta võitis Dallases,” lehvitas Otto kauboikaabut ja hüüdis mitu korda jiihaa.

      „Sellepärast sul oligi see peas?”

      Otto vaatas kaabut ja viskas selle Kristianile.

      „Võid teiste mänguasjade juurde tagasi panna.”

      Vaatamata Otto võidupeole oli Hertta suurepärases meeleolus. Memmu ei olnud pärast ärasõitu kordagi Kristianiga ühendust võtnud. Poiss oli täiesti löödud.

      Kristian tegi Honkajuurte eramaja juurde palverännakuid. Miski muu kui surm ei võinud Kristianit Memmust lahutada, nii et ta loivas regulaarselt vaatama, kas Ilvestiel mitte lipp pooles vardas ei ole. Birgit käskis oma mehel Memmule helistada ja tollel vaese poiss-sõbraga ühendust võtta, enne kui too endale midagi teeb.

      Esko võttis vastumeelselt toru ja helistas Kaliforniasse.

      Kristian teadis, et Memmu püüdis saada piletit Los Angelesi suveolümpiamängude avamisele ja püüdis väikest ekraani täpselt jälgida. Ehkki Kristian surus näo vastu ekraani, ei suutnud ta tribüünidelt eristada ühtegi punapäist kaunitari.

      „Miks meil korralikku telekat ei ole?” sajatas Kristian.

      „Mis sellel viga on?”

      „Siit ei näe midagi.”

      Äkki ilmus ekraanile taevast langenud valges kostüümis mees. Mehel olid seljas väikesed raketid, mille abil ta mööda staadioni ringi lendas.

      „Kuidas kurat ta õhus hõljub?” imestas Otto ja võttis õllepudelist järgmise lonksu.

      „Tššš!” ütles Kristian. „Ära sega, ma püüan Memmut näha.”

      „Kas ta oskab ka lennata?”

      Kristian vaatas kõigepealt ema ja siis Otto poole.

      „Otto, ole natuke vait,” palus Hertta.

      Pärast ülekande lõppu loivas Kristian tagasi oma tuppa. Memmust ei olnud endiselt mingit elumärki. Herttal hakkas pojast tasapisi kahju.

      3

      Kristian oli õnnest pakatamas, kui ta kuuajalise ootamise järel Ameerikast posti sai. Ümbriku peal oli Memmu armas käekiri. Kiri ei sisaldanud ainult paberit, vaid seal oli ka mingi asi. Värisevi käsi avas Kristian ümbriku, milles oli foto ja Kristiani koolisõrmus. Kristian vahtis jahmunult pilti, millel Memmu istus hiigelsuure musta noormehe käsivarrel nagu kisakooritüdruk. Tüüp oli silma järgi üle kahe meetri pikk ja kaalus vähemalt 120 kilo. Tal oli ka seljas mingi ülikooli korvpallimeeskonna võistlusvorm. Kristian tormas isa filateelia-asjade hulgast suurt suurendusklaasi otsima. Korvpalluri biitseps oli enam-vähem Kristiani reie jämedune. Luup liikus edasi Memmule, kelle naeruväärselt pisikese seeliku alt vilkus tuttav punakakarvaline pisike pesa. Püsti laksatanud erektsioon pidi Kristiani peaaegu põrandale lööma. Memmu istus palja tussiga mustanahalise sportlase käel. Järgmiseks uuriti korvpallurit, kelle paremas sääres punnitas kas pesapallikurikas või jumitu must vänt. Kristian keeras vihaselt pildi teistpidi.oto tagaküljel oli tekst. Siin on see sõrmus. T. Memmu ja Big Ben. Kristian ei nõustunud Memmust midagi paha uskuma, vaid pidas sõrmuse tagastamist lihtsalt armastuse väe proovimiseks. Mõte mustast hiiglasest lõi siiski noormehe meele pimedaks ja Kristian arvas, et viskab koolisõrmuse läbi lahtise akna välja. Kui klaasid klirinal puruks lendasid, tormas Otto, käärid relvana peos, Kristiani tuppa.

      „Mis kurat siin juhtus?”

      „Öööö, keegi viskas millegagi.”

      Otto sööstis, käärid pihus, tühja õue vaatama.

      „Kedagi pole näha.”

      „Öööö, eks ta läks vist peitu.”

      „Kes?”

      „Öööö, see, kes viskas.”

      „Kas ta sai kuidagi su suu pihta või?” urahtas Otto.

      „Öööö, kuidas nii?”

      „No mis kuradi öö-öö-öö-kõnedefekt see sul siis tekkinud on?”

      „Öööö, ei mina tea.”

      Ehkki Kristian oli juba paar korda söandanud vanemate tahtele vastu astuda, oli poiss sellises üllatavas olukorras habras nagu klaaskuju. Ja niisama läbipaistev.

      „Korja killud kokku, need pidid õnne tooma,” käskis Otto ja läks remondifirmasse helistama. „Kas pole õnn, et praegu on suvi?”

      „Öööö, küllap vist.”

      „Vaata, kui oleks talv ja nelikümmend kraadi külma, siis jäätuksid sa siia ära,” irvitas Otto ja läks toast välja.

      Masendunult helistas Kristian Tomile, et sõbralt lohutust saada.

      „Kas sa saad mõne õlle hankida või midagi?” küsis Kristian. „Ma saan homme palka.”

      „Oled miskipärast kurb või?” küsis Tomi.

      „Kui kokku saame, siis räägin.”

      „Tammaris on homme üks kodupidu. Läheks ka vaatama?” pani Tomi ette.

      „Ükskõik. Aga hangi õlut.”

      „Kas