Poliitika ja antipoliitika. Jaan KaplinskiЧитать онлайн книгу.
alustugesid ja praegu oleks meil eriti oluline seda meeles pidada, seeasemel et tõtata loopima kive tölnerite ja patuste pihta.
Vaba maailma piir
Nüüd, kui vabadustuul on käinud üle Kesk-Euroopa, on sealsed rahvad saanud selgemini näidata, kes nad on, kuhu kuuluvad, mida tahavad ja usuvad. Tänu sellele rahvaste vabale tahteavaldusele on saanud jälle selgemini välja joonistuda see, mida vahepealne sundsotsialism hägustas: Euroopa kultuurilise jaotumise kaart.
Sellel kaardid on olemas kaks selgesti eralduvat piirkonda: liberaalne ja totalitaarne. Liberaalse Euroopa süda on Prantsusmaa, Inglismaa, Madalmaad ja Skandinaavia, hiljem on sellega liitunud Saksamaa, Hispaania ja Itaalia. Nendel maadel on väärtused, usk ja tõekspidamised inimese eraasi, neid ei sunnita peale, riik kaitseb vähemalt põhimõtteliselt inimese vabadust olla see, kes ta tahab olla. Riigi võim ei ulatu väljapoole riigiasju, mis on eraasjadest kindlalt lahutatud. Riigi kodanikuks olemisel ei ole ideoloogilist sisu, see ei sisalda vajadust pooldada mingit usutunnistust või muud ideoloogiat. Inimene kas on riigi kodanik või ei ole seda, võimatu on öelda, et ta on kodanik rohkem või vähem või on õige või ei ole õige kodanik.
Niisuguseid mõisteid aga on Ida- ja Kesk-Euroopas senini kasutatud. Olen ise pidanud palju kordi kuulama süüdistusi selles, et ma ei ole päris õige Nõukogude inimene. Nõukogude inimene oli midagi enamat kui Nõukogude kodanik, õige Nõukogude inimene oli see, kes pooldas Nõukogude usutunnistust. Selle, kas keegi seda pooldab või ei, tegi kindlaks omalaadne inkvisitsioon: inimese käitumist jälgis julgeolekupolitsei, jälgisid ülemused ning parteifunktsionärid. Kes tahtis elus kaugemale jõuda, pidi mitmel puhul kinnitama oma õiguslikkust.
Kuna mitteuskumine tõi kaasa suuremaid või väiksemaid pahandusi – karmimatel Stalini aegadel vangistuse, leebematel Hruštšovi või Brežnevi aegadel raskusi töökoha leidmisega – enamus inimesi lihtsalt rohkem või vähem teeskles nõusolekut ametliku ideoloogiaga. Nii oli Nõukogude Liidus kui ka tema mõjusfääri kuuluvates “sotsialismimaades” – ida-Saksamaal, Poolas, Rumeenias ja mujal. Kehtis sisuliselt vana printsiip – cuius regio, elus religio – nagu reformatsioonijärgsel Saksamaal, kus rahva usutunnistuse määras valitseja oma. Oli aga võimatu öelda, kuivõrd inimesed tegelikult seda usuvad, mida nad on sunnitud tunnistama. Nüüd on pilt selgem. Näeme, et Poolas, Tšehhoslovakkias, Ungaris, Rumeenias, Saksa Demokraatlikus Vabariigis ja olulisel määral ka Bulgaarias, nagu kahes Jugoslaavia osariigiski – Sloveenias ja Horvaatias ei ole ametlikul kommunistlikul usul mingit olulist toetust. Niipea kui rahvas saab avaldada oma tõelist tahet, kaotab ta kompartei võimumonopoli ja kustutab konstitutsioonist usutunnistuslikud sätted nagu riigikorra defineerimine sotsialistlikuna või ustavus sõprusele Nõukogde Liiduga. Kaotatakse ka senised kommunistlikud vapid ja lipud, restaureeritakse endised liberaalsed parteid ja valmistutakse vabadeks valimisteks. Ühesõnaga – enamus Kesk-Euroopat pöördub Lääne-Euroopas läbi proovitud liberaaldemokraatliku riigikorra juurde, mis mõnel maal (näiteks Tšehhoslovakkias) ka valitses, mõnel maal (Ungaris, Rumeenias) aga ei jõudnud päriselt välja kujuneda. Igal juhul aga jätkub katkenud areng, mille eesmärk on pluralistlik, igasugusest konfessionaalsusest vaba demokraatia.
Huvitav on, et mõnes piirkonnas ei ole asi siiski nii. Üheks erandiks näib olevat Serbia, kus endiselt domineerib segu Serbia natsionalismist ja ortodokssest kommunismist. Sellel ideoloogial näib olevat olulisel määral ka rahva toetust.
Analoogne olukord on kujunemas ka Nõukogude Liidus. Mõnedes piirkondades siin (Baltikumis) on rahvas jäägitult omaks võtnud liberaaldemokraatlikud sihid ja identifitseerib end täiesti vaba Lääne-Euroopaga ja vabaneva Kesk-Euroopaga. Mõnel pool on nendel demokraatlikutel suundumustel natsionalistlikke jooni, võitlus vabaduse ja demokraatia eest põimub rahvusliku vabadusvõitlusega. Igal juhul aga ei seo eestlased, lätlased, leedulased, aga ka Moldaavia rumeenlased, grusiinid ja mitmed teised end kuidagiviisi seni kehtinud poliitilise ideoloogiaga. Kommunism on neile vägisi peale surutud, on neile tegelikult võõras.
Teine lugu on venelastega ning ilmselt ka mõne teise rahvuse hulka kuuluvate rühmadega, kellele kommunismi Nõukogude variant oli tõeliselt oma ja kes suhtuvad sellesse usklikena. Venemaal võib veel näha demonstratsioone punaste lippudega, siin on veel küllalt inimesi, kes tahaksid näha riigi kommunistide võimu aegset ajalugu positiivsena ja kes on pahased liberaalsele ajakirjandusele pühade väärtuste ründamise, kommunismi ideaalide ja vene rahva solvamise pärast. Kommunistlik ideoloogia on siin nagu Serbiaski põimunud rahvuslusega, mis siin on omandamas antisemiitlikke ja vähemusrahvaste (baltlased, muslimid) vastaseid jooni. Eriti selgelt avaldub Vene rahvusluse tõus ja selle seotus kommunistliku ideoloogia reliktidega venelastest kolonistide liikumistes mitte-Vene liiduvabariikides. Punalipud ja truudus senisele nõukogulikule usutunnistusele on neid väheseid asju, mis aitab ühendada neid inimesi ja anda neile ideoloogilist õigustust väikerahvaste vabastusliikumisest haaratud aladel. Tahes-tahtmata meenub prantsuse kolonistide konservatiivne prantsusmeelne liikumine Alžeerias riigi iseseisvumise ajal.
Igal juhul on Nõukogude Liidus jõudusid, kes kõige radikaalsemalt soovivad senise ideoloogia kõrvaleheitmist Poola või Ungari kombel, kes on ka senise riigikorralduse, Nõukogude riigi vastu üldse. Nii Baltikumi, Gruusia kui Ukraina liberaalid on rahvuslikult meelestatud ja pooldavad oma maade täielikku iseseisvumist. Nõukogude Liidu säilimise kõige kindlamad pooldajad on vene rahvuslased, kes mõnikord püsivad senise kommunistliku ideoloogia juures, mõnikord loobuvad sellest rohkem või vähem traditsioonilise rahvusluse kasuks. Igal juhul läheb nende kahe vahelt läbi eraldusjoon: ühel pool on inimesed, kes sooviksid senise korra ja senise Nõukogude riigi säilimist, teisel pool inimesed, kes sooviksid tema lõppu. Konflikt nende kahe vahel näib olevat tõsisem ja määravam kui konflikt reformimeelsete ja reformivastaste vahel, nagu seda kujutletakse Läänes.
Mõlema suuna vahel on seni küllalt edukalt balansseerinud Mihhail Gorbatšov, tema toetuspind siseriigis aga on viimasel ajal ahenemas. Polariseerumine impeeriumimeelsete (enamuses Vene rahvuslased) ja impeeriumivastaste (enamuses mittevenelased) vahel tõmbab tema esindatud mõõdukalt suunalt pooldajaid ära. Ning püüdes lepitada lepitamatuid, ei suuda Gorbatšov päriselt rahuldada kedagi, vältida frustratsiooni ja pingete kasvamist.
Ida- ja Kesk-Euroopa on otsekui maavärinaohtlik piirkond, mida läbib kahe laama piir nagu Kaliforniat San Andrease lõhe. Seda lõhet varjas seni vägisi hoitud poliitilise-ideoloogilise maastiku ühenäolisus, mis aga nüüd on kadumas. Laamad on hakanud liikuma ja huvitav on, et nende piir ei kattu päriselt ühegi riigipiiriga. Osa Nõukogude Liitu on tegelikult lihtsalt sovetiseeritud Kesk-Euroopa ja on väga tõenäoline, et tulev maavärisemine veab osa senisest suurriigist temast eemale. Nõukogude riik säilib Venemaana, millena ta algas, sest lõpuks soovib ainult Venemaa olla Venemaa, seda ka siis kui ta vahepeal kannab teist nime.
Gorbatšovi generaalstaadid
Üle kümne päeva said Nõukogude kodanikud hommikust õhtuni jälgida televiisoritest etendust, mida nimetati rahvaesindajate kongressiks. Väidetakse, et selle etenduse vaatamise tõttu oli raisku läinud hulka tööaega ja riik oli saanud miljoneid rublasid kahju. Niisiis täitis kongress vähemalt üht funktsiooni – lahutas rahva meelt. Kuigi Gorbatšov ei ole seni annud rahvale rohkem leiba, on tsirkust kindlasti võrratult rohkem kui Brežnevi ajal. Elu Nõukogude Liidus on läinud huvitavamaks.
Poliitilisest aspektist saavutas kongress hoopis vähem. Oma formaalset funktsiooni – olla kõrgem võimuorgan suures riigis – ta igatahes ei täitnud. Kui väidetakse, et arvutustehnikas on Nõukogude Liit jäänud Läänest maha umbes kakskümmend aastat, siis parlamentarismis on see vahe vähemalt kakssada aastat. Gorbatšovi parlament, milles kolmandik kohti kuulub riigi poolt soositud organisatsioonidele ja mis enda hulgast valib väiksema pidevalt töötava kahekojalise ülemnõukogu, meenutab pigem Prantsuse Revolutsiooni eelseid generaalstaate kui tänapäeva demokraatlikku parlamenti.
Ka Gorbatšovi generaalstaatidesse kuulub kolm seisust, kolme liiki inimesi. Aadlikele vastavad kõrged riigi- ja parteiametnikud, vaimulikele praeguse riigiideoloogia veendunud pooldajad ning kolmandale seisusele need, kes tahaksid iganenud ja totra ühiskonnakorralduse