Raudne kand. Jack LondonЧитать онлайн книгу.
Samal ajal saadi uusi andmeid maakera ehituse, suuruse ja kuju kohta ning Ptolemaiose süsteemist jäid järele vaid killud.”
Dr. Hammerfield turtsatas pahameelest.
„Kas te ei ole minuga ühel arvamusel?” küsis Ernest. „Öelge, mis teid minu seletuses ei rahulda?”
„Ma ei ole sellega nõus ja kõik,” ütles dr. Hammerfield salvavalt. „See teema viiks vaidluse liialt pikale.”
„Teadlasele ei ole ükski teema liiga ulatuslik,” nentis Ernest leebelt. „Sellele ta võlgnebki oma saavutused ja tänu sellele ta avastas ka Ameerika.”
Ma ei hakka kirjeldama kogu seda õhtut, olgugi et minu jaoks pole suuremat rõõmu, kui meenutada iga hetke, iga üksikasja minu esimesest kohtumisest Ernest Everhardiga.
Suurejooneline lahing jätkus. Vaimulikud ägestusid üha enam ja nende nägusid kattis tume puna, mis süvenes eriti siis, kui Ernest austas neid nimedega, nagu ebapraktilised filosoofid, puru-silmaajajad jne. Ja kogu aeg pidurdas ta neid faktidega. „See on fakt, mu härra, ümberlükkamatu fakt!” oli tal kombeks võidukalt hüüda, kui tal järjekordselt oli õnnestunud oma vaenlast ummikusse ajada. Faktid olid ta relvadeks. Ta pani nendega vastase komistama, ründas ja pommitas teda faktide surmava tulega.
„Teie nähtavasti jumaldate fakte,” pilkas teda dr. Hammerfield.
„Fakt on jumal ja mr. Everhard – selle prohvet,” korrutas dr. Ballingford.
Ernest ei avaldanud protesti.
„Ma sarnanen tehhaslasele,” ütles ta ja märgates, et temalt oodatakse selgitust, jätkas: „Vaadake, härrased, Missouri osariiklasel on tavaks öelda: „Ma ei usu enne, kui näen.” Tehhaslane aga väidab: „Ma ei usu enne, kui hoian käes.” Sellest võime järeldada, et tehhaslane ei kuulu metafüüsikute hulka.”
Teine kord, kui Ernest oli just maininud, et metafüüsikud ei kannata kunagi välja tõe kriteeriumi, pahvatas dr. Hammerfield:
„Mis on tõe kriteeriumiks, noormees? Võib-olla teie võite seda sõnastada? Sellele küsimusele, muide, ei ole suutnud vastata teist targemadki.”
„Ma annan sellele otsekohe vastuse,” lausus Ernest. Tema kõikumatu enesekindlus vihastas neid kõige rohkem. „Need tarkpead sellepärast nägidki hirmsat vaeva, et nad otsisid tõe kriteeriumi kuskilt kõrgustest. Kui nad oleksid jäänud maa peale, siis nad oleksid avastanud ta kerge vaevaga ja kogenud, et iga nende praktiline toiming ja mõte kujutab endast tõe proovilepanekut.”
„Asja juurde, asja juurde!” kordas dr. Hammerfield kannatamatult. „Me saame hakkama ka ilma sissejuhatuseta. Te lubasite meile anda tõe kriteeriumi, mida me seni asjatult oleme otsinud. Valgustage meid siis ükskord, et ka meie sarnaneksime jumalatele.”
Avalik väljakutse ning pilge tema sõnades ja toonis leidsid ilmset vastukaja kuulajate südames, ainult piiskop Morehouse’ile valmistas tekkinud olukord piinlikkust.
„Dr. Jordan10 andis väga täpse tõe kriteeriumi,” märkis Ernest. „Ta ütles: „Kontrollige seda oma igapäevases tegevuses! Vastuvõetav on ainult see, millele te võiksite usaldada oma elu”.”
„Päh!” irvitas dr. Hammerfield. „Teie unustasite dr. Berkeley.11 Teda ei ole veel keegi kummutanud.”
„Berkeley, see kõige õilsam kõigist metafüüsikutest,” naeris Ernest. „Kuid teie näide ei pea paika, sest Berkeley ise tunnistas, et tema metafüüsika on kõlbmatu.”
Dr. Hammerfield vihastas. Ta sattus lausa raevu ja käitus nii, nagu oleks ta tabanud Ernesti varguseit või katselt valetada.
„Noormees,” müristas ta, „see arvamus on niisama häbematu nagu kõik muugi, mis meil tuli siin täna õhtul kuulata. Teie väide on alatu ja põhjendamatu.”
„Ma olen löödud,” kostis Ernest alandlikult, „kuid ma ei tea ainult, millega mind löödi. Te peate mulle selle eseme pihku pistma, doktor.”
„Ma teen seda, ma teen seda otsekohe,” pudistas dr. Hammerfield meeleheitlikult. „Kust te selle võtsite? Kus on öeldud, et piiskop Berkeley ise tunnistas oma metafüüsika kõlbmatuks? Teil ei ole selle kohta andmeid. Piiskop Berkeley seisukohad, noormees, on alati olnud õiged.”
„Tõendit selle kohta, et Berkeley metafüüsika ei pea vastu tõe kriteeriumile, näen ma järgmises.” Siin Ernest tegi lühikese pausi. „Berkeleyl oli alati kombeks kasutada uksi, selle asemel, et ronida läbi seinte. Berkeley, pidades kalliks oma elu, sõi leiba ja võid, rääkimata rostbiifist. Ajades habet tarvitas ta habemenuga, mille kohta ta oli kindlas veendumuses, et see teeb puhta töö.”
„See on ju igapäevane tegelikkus!” hüüdis dr. Hammerfield. „Metafüüsika aga kuulub mõistuse valdkonda.”
„Kas te tahate sellega öelda, et metafüüsikute väited peavad paika vaimses maailmas?”
Dr. Hammerfield noogutas jaatavalt.
„Ja isegi inglid võivad tantsida nõelateravikul – vaimses maailmas,” arutas Ernest mõtlikult edasi. „Ja traani sööval karusnahka mässitud eskimo jumalal on samuti õigus eksisteerimiseks – vaimses maailmas. Seal, arvatavasti, ei kohta nad ka vastuväiteid. Ma arvan, et teie, doktor, elate samuti vaimses maailmas?”
„Minu mõistus on minu kuningriik,” kõlas dr. Hammerfieldilt.
„Te tahate teiste sõnadega öelda, et te elate kõrgustes. Kuid lõunasöögiks te loomulikult laskute maa peale ja maavärisemise ajal te vist ei otsi samuti varju pilvedes? Muide, kas teie ei karda, doktor, et maavärisemise ajal võib teie mittemateriaalset keha tabada mittemateriaalne kivi?”
Silmapilkselt ja täiesti instinktiivselt tõusis dr. Hammerfieldi käsi kaela juurde, kus asus juustest varjatud arm. Ernesti viide oli ootamatult tabanud märki. Suure Maavärisemise12 ajal oleks üks langev korsten peaaegu tapnud dr. Hammerfieldi. Lauasolijad puhkesid valjusti naerma.
„Noh?” küsis Ernest, kui elevus oli vaibunud. „Ma ootan teie vastuväiteid.”
Vaikus kestis edasi ning Ernest kordas: „Ma ootan.” Ja kui ka sellele midagi ei järgnenud, siis lisas ta juurde: „Mis siis ikka, ka vaikimine on väide, ainult mitte teie kasuks.”
Dr. Hammerfield oli ajutiselt reast välja löödud ja vaidlus võttis teise suuna. Vankumatu järjekindlusega kummutas Ernest kõik vaimulike argumendid. Kui nad kinnitasid, et nad tunnevad tööliste olukorda, siis tõestas Ernest, et nad ei ole teadlikud isegi kõige algelisematest tõsiasjadest, ja õhutas neid omakorda vastuväldetele. Kogu aeg ta tuletas neile meelde fakte, paisates neid vahetpidamata vaidlusse ja takistades kõnelejaid hõljumast pilvedel.
See stseen meenub mulle ikka ja jälle. Ernesti hääl, nii tuttava metalse kõlaga, kajab veel praegugi mu kõrvus nii nagu iga tabavale piitsahoobile sarnanev faktki, millega ta väsimatult purustas oma vastaseid. Ernest oli halastamatu. Ta ei palunud armu ja ei halastanud ka ise.13 Kunagi ei unusta ma viimast lahingut, mille ta andis meie külalistele.
„Te olete täna õhtul korduvalt tõestanud,” kõneles ta, „kas avalike tunnistuste või endale teadmatult esitatud väidetega, et teie ei tunne töölisklassi. Kuid teid ei saa sellepärast süüdistada. Kuidas te võiksitegi teda tunda? Teie ei ela ju seal, kus töölised, vaid asute koos kapitalistidega hoopis teises linnaosas. Ja miks ka mitte? Need on kapitalistid, kes teile palka maksavad, kes teid toidavad ja riietavad ülikondadesse, mida te täna õhtulgi kannate. Ja vastutasuks jutlustate te peremeestele neid metafüüsika tõdesid, mis kapitalistidele on eriti teretulnud. Teretulnud on nad neile aga just sellepärast, et nad ei ähvarda valitsevat ühiskondlikku korda.”
Laua ümber puhkes rahulolematuse sumin.
„Ma ei süüdista teid silmakirjalikkuses,” jätkas Ernest. „Te olete avameelsed ja jutlustate sellest, millesse te usute. Selles peitubki teie
Väljapaistev kasvataja 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul. Erakapitaliga asutatud Stanfordi ülikooli rektor.
Idealistliku monismi rajaja, kelle mateeriat eitav õpetus ajas kaasaegsed filosoofid ummikusse. Idealistlik monism heideti lõplikult kõrvale siis, kui pääses võidule uus, kogemustele tuginev faktide üldistamise meetod.
Nii nimetatakse maavärisemist, mis hävitas A. D. 1906 San Francisco.
Selles väljenduses peegeldub üks tolle ajajärgu tavasid. Kui metsloomade kombel elu ja surma peale võitlevatest meestest lüüasaanu oma relvad maha viskas, siis olenes võitjast, kas ta tema tappis või jättis ellu.