Raudne kand. Jack LondonЧитать онлайн книгу.
hüüdis piiskop.
„Tänapäeval ei jutlusta kirik enam Kristuse õpetust,” sähvas Ernest kiiresti vahele. „Sellepärast ei tahagi töölised enam kirikuga tegemist teha. Kirik andestab kapitalistidele selle hirmsa julmuse ja metsikuse, millega nad kohtlevad töölisi.”
„Kirik ei andesta seda,” vaidles piiskop vastu.
„Samuti ei avalda ta selle vastu protesti,” sõnas Ernest. „Ja sel määral, mil ta selle ülekohtu vastu ei protesteeri, annab ta selle neile andeks. Meenutage vaid seda fakti, et kapitalistide klass on kiriku toeks.”
„Ma ei ole kunagi asjale vaadanud selles valguses,” ütles piiskop naiivselt. „Teie siiski eksite. Ma tean, et maailmas on palju viletsust ja kurjust. Ma tean ka seda, et kirik on kaotanud oma liikmete hulgast need, keda teie nimetate proletariaadiks.”20
„Teie liikmete hulgas pole kunagi olnud proletariaati,” hüüdis Ernest. „Proletariaat kasvas üles väljaspool kirikut, ilma kirikuta.”
„Ma ei mõista teid,” pomises piiskop vaevalt kuuldava häälega.
„Lubage mul siis seletada. Masinate ja vabrikute süsteemi tekkimisega 18. sajandi lõpul lahutati maast suur hulk töötavat rahvast. Vana töömeetod visati nurka. Töölised aeti küladest välja ja asustati ümber tööstuslinnadesse. Uute masinate juures hakati kasutama ka naiste ja laste tööjõudu. Perekonnaelu kui niisugust ei olnud töölisel üldse olemas. Elamistingimused olid kohutavad. Need ajaloo leheküljed on kaetud verega.”
„Ma tean, ma tean,” katkestas teda piiskop Morehouse piinatud näoilmega. „See oli hirmus, kuid see kõik leidis aset poolteist sajandit tagasi.”
„Ja siis, poolteist sajandit tagasi, tekkiski tänapäeva proletariaat,” kõneles Ernest edasi. „Kirik ei pannud seda tähelegi. Sel ajal, kui kapitalistid ajasid rahvast tapamajja, kirik vaikis. Ta ei avaldanud protesti, nii nagu ta ei protesteeri praegugi. Austin Lewisi21 sõnade järgi, kes iseloomustab seda ajajärku, need, kellele anti käsk: „Toitke minu tallekesi!”, vaatasid rahulikult pealt, kui neid tallekesi müüdi orjusesse ja piinati tööga surnuks.22 Kirik jäi tummaks. Enne kui ma oma seletusega edasi lähen, ma soovin, et te kas minuga nõustuksite või astuksite vastasrinda. Kas vaikis kirik?”
Piiskop Morehouse kõhkles. Nagu dr. Hammerfield ei olnud ka tema harjunud ägeda „otsetulistamisega”, nagu Ernest seda nimetas.
„18. sajandi ajalugu on üles kirjutatud,” virgutas teda Ernest. „Kui kirik ei vaikinud, siis jutustab ta tegudest ajalugu.”
„Ma kardan, et kirik tõepoolest vaikis,” tunnistas piiskop.
„Ja kirik vaikib ka praegu?”
„Sellele ma vaidlen vastu,” lausus piiskop.
Ernest tegi vaheaja, vaatas talle uurivalt otsa ja võttis siis väljakutse vastu.
„Hästi,” ütles ta. „Asugem asja juurde! Chicagos on naistöölisi, kes nädalapikkuse raske töö eest saavad üheksakümmend senti. Kas kirik on avaldanud selle vastu protesti?”
„See on mulle uudiseks,” kõlas vastus. „Üheksakümmend senti nädalas! See on ju kohutav!”
„Kas kirik on selle vastu protesteerinud?” kordas Ernest.
„Kirik ei ole sellest teadlik.” Piiskop võitles meeleheitlikult.
„Ja ometi anti kirikule käsk: Toitke minu tallekesi!” irvitas Ernest. Ent järgmisel hetkel ta lausus: „Andestage mulle, piiskop! Kuid kas võib selle üle imestada, et me kaotame teiesugustega kannatuse. Kas teie avaldasite protesti, kui te esinesite oma kapitalistidest koguduse ees laste ekspluateerimise vastu Lõuna tekstiilivabrikutes?23 Kas te teate, et kuue-seitsmeaastased lapsed töötavad öösiti 12-tunnilistes vahetustes? Nad ei näe kunagi päikesevalgust ja nad surevad nagu kärbsed. Dividendid makstakse aga omanikele välja just nende laste verest. Saadud dividendide eest ehitatakse New Englandis toredaid kirikuid, kus teietaolised jutlustavad siledatele, täissöönud dividendide omanikele meeldivaid labasusi.”
„Ma ei teadnud seda,” pomises piiskop vaevalt kuuldavalt. Ta nägu oli valge ja ta näis kannatavat südamepöörituse all.
„Siis teie ei ole avaldanud protesti?”
Piiskop raputas pead.
„Siis on kirik ka tänapäeval tumm, nii nagu ta oli seda 18. sajandil?”
Piiskop vaikis ja seekord ei käinud Ernest talle peale. „Ja ärge unustage, et iga kord, kui mõni vaimulik protesteerib, ta otsekohe vallandatakse.”
„Ma usun, et teie ei ole õiglane,” kostis vastuväide. „Kas te avaldate protesti?” nõudis Ernest.
„Näidake mulle meie oma ühiskonnas neid pahesid, millest te äsja kõnelesite, ja ma teen seda.”
„Ma näitan neid teile,” ütles Ernest rahulikult. „Te võite mind arvestada. Ma juhin teid läbi põrgu.”
„Ja ma protesteerin.” Piiskop ajas end toolil sirgu ja tema leebele näole ilmus sõjamehelik karmus. „Kirik ei vaiki enam edaspidi.”
„Teid vallandatakse,” kõlas hoiatus.
„Ma tõestan teile vastupidist,” sähvas piiskop. „Ma tõestan, juhul kui see, millest te rääkisite, osutub õigeks, et kirik on patustanud teadmatusest. Samuti arvan ma, et tööstusettevõtetes asetleidvad koledused on tingitud kapitalistide teadmatusest. Nad parandavad oma vea niipea, kui nad saavad olukorrast teadlikuks. Ja seda neile selgitada on kiriku kohus.”
Ernest naeris. Ta naer oli julm ja see õhutas mind kaitsma piiskoppi.
„Pidage meeles,” ütlesin mina, „et te näete ainult asja üht külge. Meis on palju head, olgugi et teie ei usu üldse meie headusesse. Piiskop Morehouse’il on õigus. Tööstustes valitsev hirmus ebaõiglus, nagu teie seda kirjeldasite, on tingitud kapitalistide teadmatusest. Ühiskonna klassid on üksteisest liialt eraldunud.”
„Metsikud indiaanlased ei ole nii julmad ja metsikud, kui seda on kapitalistid,” vastas Ernest ning sel silmapilgul ma otse vihkasin teda.
„Teie ei tunne meid,” vaidlesin ma talle vastu. „Meie ei ole halastamatud ega brutaalsed.”
„Tõestage seda!” heitis ta väljakutse.
„Kuidas saan ma seda teile tõestada?” Ma olin tõepoolest vihane.
Ta raputas pead. „Ma ei palugi teid seda minule tõestada. Ma tahan, et te teeksite selle küsimuse iseendale selgeks.”
„Ma olen selle üle ammu selgusel,” torkasin ma vastuseks.
„Teile ei ole mitte midagi selge,” lõikas ta jämedalt vahele.
„No, lapsed, lapsed…” rahustas isa.
„Ma ei hooli –,” algasin ma pahaselt, kuid Ernest katkestas mu lause.
„Mul on teada, et teil või teie isal, mis on tegelikult üks ja seesama, on paigutatud raha Sierra vabrikutesse.”
„Ja mis on sellel ühist meie vaidlusega?” hüüdsin mina.
„Mitte palju,” algas ta aeglaselt, „välja arvatud vast see, et kleit, mida te kannate, on kaetud verega. Toit, mida te sööte, on vürtsitatud verega. Väikeste laste ja tugevate meeste veri tilgub teie katusetaladelt. Ma sulen silmad ja kuulen seda tilkumas tilk-tilga haaval, kuni see katab kogu ümbruse.”
Ja ta tõepoolest sulges silmad ning nõjatus tooli seljatoele.
Solvumise ja haavatud eneseuhkuse pisarad purskusid mu silmist. Mind ei olnud veel keegi nii jämedalt kohelnud. Mõlemad, nii isa kui ka piiskop, istusid hämmeldunult oma kohtadel, häirituna tekkinud olukorrast. Nad katsusid vestlust juhtida vähemohtlikesse rööpaisse, kuid Ernest avas silmad, vaatas minu otsa ning andis
Proletariaat tuleneb ladinakeelsest sõnast proletarii. See nimetus anti Servius Tulliuse tsensuses neile Rooma kodanikele, kelle väärtus riigile seisnes üksnes nende järeltulevas soos (proles), teiste sõnadega, need olid inimesed, kellel ei olnud ei jõukust, positsiooni ega erakordseid andeid.
Sotsialistide kandidaat Kalifornia kuberneri kohale 1906. aasta sügiseste valimiste ajal. Sünnilt inglane, paljude poliitilise ökonoomia alaste ja filosoofiliste teoste autor ning oma aja üks sotsialistide juhte.
Laste ja naiste ekspluateerimine Inglise vabrikutes 18. sajandi lõpul kujutab endast ühte inimajaloo kõige kohutavamat lehekülge. Sellistes tööstuspõrgutes tekkisid oma aja suurimad varandused.
Everhard oleks võinud tuua parema näite, viidates lõunaosariikide kirikutele, kes enne kodusõda kaitsesid avalikult orjapidamist. Esitame siin mõned näited, mis on välja valitud tollest ajajärgust päritolevaist dokumentidest. A. D. 1835 võttis presbüterlaste kiriku üleameerikaline koosolek vastu otsuse, milles öeldakse, et „nii Vana kui ka Uus Testament peavad õigeks orjust ja et seda ei ole hukka mõistnud ka jumal”. A. D. 1835 pöördus Charlestoni baptistide ühing usklike poole järgmiste sõnadega: „Maailma looja, kelle võimuses on anda varandust igaühele, kellele tema seda heaks arvab, on selgesti mõista andnud, et peremeestel on õigus käsutada oma orjade aega.” Usuteaduse doktor, Virginia Randolph Maconi nimelise metodistide kolledži professor Reverend E. D. Simon kirjutab: „Väljavõtted pühakirjast kinnitavad selgesti omandiõigust orjadele kõigi sellest õigusest tulenevate tagajärgedega. Õigus osta ja müüa on kindlaks määratud küllaldase selgusega. Kas me uurime juudi seadust, mis on kirja pandud jumala enda poolt, või kõikide aegade inimkonna arvamusi ja kombeid, või Uue Testamendi eeskirju ja tema moraaliõpetust, neid kõiki arvesse võttes, – me jõuame ikka samasugusele järeldusele: orjapidamine ei ole ebamoraalne nähtus. Olles kindlaks teinud tõsiasja, et esimesed aafrika orjad müüdi orjusesse seaduslikul teel, teeme sellest loomuliku järelduse, et meil on õigus hoida nende lapsi orjuses. Nii me näeme, et orjapidamine Ameerikas on rajatud õigusele.”
Ei ole sugugi imestama panev, et needsamad märkmed meenusid kirikule mõnikümmend aastat hiljem, ühenduses kapitalistliku omandi kaitsmise probleemiga. Asgardi suures raamatukogus on raamat, mis kannab pealkirja „Tõlgenduse katsed” ja mille autoriks on Henry van Dyke. Raamat on välja antud aastal 1905. Nimetatud teos lubab oletada, et Van Dyke oli vaimulik. Raamat on heaks näiteks selle kohta, mida Everhard oleks nimetanud „kodanlikuks mõtlemisviisiks”. Tuleb silmas pidada sarnasust ülalpool tsiteeritud Charlestoni baptistide ühingu ja Van Dyke’i poolt seitsekümmend aastat hiljem kirja pandud väljenduste vahel: „Piibel õpetab, et maailm on jumala päralt. Jumal jagab igale inimesele varandust vastavalt oma paremale äranägemisele, kooskõlas üldiste seadustega.”