Labida peal. Jüri V. GraubergЧитать онлайн книгу.
jälle sellevõrra nõrgem. Ühesõnaga – laululind.
“Mina olin see oinas kes sinu laululinnule möödunud nädala lõpus voolu sisse lülitas aga ma ei mäleta kes mulle selle käsu andis.” tunnistas Osvald ja otsustas sisemas kindlalt, et nüüd hakkab ta kõik sisse-, ja väljalülitamise kohta käivad käsud koos käsuandjatega oma arvutisse kirja panema. “Ausõna ei mäleta!”
“No-jah, sina lülitasid!” muigas Willem ja võttis Osvaldi tööriiete nööbist kinni, “Ma tean seda isegi, et sina lülitasid, aga Kaarinit huvitab praegu hoopis see kes niisuguse käsu andis.”
“Kes siis andis?”
“No, ei tea. Mina küll ei mäleta, et ma oleksin niisuguse käsu andnud.”
“Käidujuhataja siis?”
“Ei tea!” Willem keeras Osvaldi nööpi edasi. See oli tal juba ei tea mitmes nööp mida ta püüdis Osvaldi tööriiete eest ära keerata. Õnneks olid kõik nööbid metallist ja metalljalgadega kitli küljes kinni, nii, et neid ei saanudki ära keerata. “Tegelikult polegi tähtis kes selle käsu andis. Tähtis on, et niisugune asi on tehtud ja keegi ei tea asjast midagi. Ja see ajabki Kaarini närvi. Selgust on vaja. Saad aru?”
“Saan küll, miks ma ei saa…”
“Olgu sellega nüüd kuidas on. Las nad seal ise arutavad.” arvas Willem ja jättis nööbi rahule. “Kuule, ole hea ja tee üks asi ära.”
“Nimelt?” ehitusdirektor ei tahtnud kunagi käskida, tema palus, et kuule, ole hea…
“Meil läks “A” majast kohvik ära. Sa tead ju seda?”
“Tean küll!”
“Kirjuta palun selle kohviku elektriarvesti näidud üles ja saada e-mailiga mulle.”
“On sellega kiire?” küsis Osvald.
“Nii ruttu kui saad.”
“Teeme nii!” lubas Osvald ja laskis ülejala “A” maja poole. Ta tahtis esimese korruse kilbiruumist kohe läbi minna ja alles siis sõita liftiga üles oma kontorisse. Kilbiruumis ei kulunud arvesti näitude üles kirjutamiseks kuigi kaua aega ja lisaks näitudele kirjutas ta igaks juhuks märkmikulehele üles ka arvesti numbri. Osvaldil oli kunagi tobe juhus kus ta kirjutas üles näidud aga arvesti numbrit mitte ja mõni aeg hiljem ei olnudki enam võimalik kindlaks teha millise arvesti näidud ta oli oma märkmikku kirja pannud.
“Mida vähem jamasid, seda parem!” arvas Osvald kui ta märkmiku taskusse lükkas ja sammud lifti poole seadis.
“Kakskümmed kaks tuhat on puudu!” kurtis liftis umbes kolmekümne aastane, heledapäine näitsik oma pliiatspeenele ja tugeva meigiga kaaslasele. “Ma olen kaks korda juba kokku võtnud aga mida ei ole, seda ei ole…”
“Kuhu see raha sai siis kaduda?” imestas see ja pakkus: “Võtame Külli ka kampa ja vaatame kolmekesi asja uuesti üle.”
“Tulge appi jah!” rõõmustas heledapäine. “Mina lihtsalt ei suuda enam. Bossembahh käib ka pidevalt närvidele. Mul on peas kõik segamini ja ma ei jaga enam midagi! ”
Osvald teadis, et “bossembahh” ei tähendanud kedagi muud kui bossi ja tulenes sõnadest “boss on paha.” Mõned nooremad naised kutsusid oma ülemusi Bossembahhideks. Osvald ei teadnud, ja teda ka ei huvitanud eriti see, kas nende naiste ülemus oli tõesti siis nii paha või oli see lihtsalt harjumuspärane hüüdnimi, ei enamat. Ta lihtsalt kuulas mida noorikud rääkisid ja teinekord võis liftis üsnagi huvitavaid asju kuulda. Mees oli liftides sõites ja firmades tööd tehes kuulnud inimesi rääkivat väga erinevatest probleemidest. Üsna tihti ei peetud tema juuresolekut millekski ja räägiti päris avameelselt. Ükskord oli Osvald läinud siiasamasse, “A” majas asuvasse tõlkebüroossse läbipõlenud elektriradiaatorit vahetama. Seal oli piigadel parajasti puhkehetk või lobisemistund ja nad rääkisid üksteisele õhinal kui hästi nende beebid söövad ning kui armsalt magavad. Arvatavasti unustasid nad akna juures kükitava Osvaldi, sest peale beebide kiitmist hakati rääkima oma meestest.
“Ja, ega mehed ei mõtlegi muule kui aga saaks… Mul veel õmblused sees aga tema juba ronib!”
“Armastab, mis muud!”
“Teadagi mida ta armastab! Mõnikord mõtlen, et tal on minu juures vaid seda ühte kohta vaja. Ja pidevalt!”
“Näe mis juttu noorikud on rääkima hakanud! Tegid meestega imearmsad beebid valmis ja nüüd kiruvad neid!” imestas Osvald ja võttis midagi mõtlemata lahtised juhtmeotsad üks ühte, teine teise kätte ja väänas need sirgemaks. Juhtmete õgvendamisel tundis ta pihkudes millegipärast tugevat kuumust ja laskis need üllatunult lahti. Sa jeerum! Ta oli õgvendanud mitte radiaatori küljest tulevaid juhtmeotsi vaid hoopis neid mis seinast tulid ja olid voolu all!
“Ah sa raisk!” vandus Osvald mõttes. “Kuula aga pealegi kõrvad kikkis, tite-, ja kepijutte ning anna lollist peast otsad ära!”
Noorikud rääkisid oma juttu rahulikult edasi ja peagi pöördus nende jutt jälle beebide peale. Osvald aga pühkis ei tea kust laubale tulnud higi ja oli uue radiaatori seina ühendamisel sama hell, õrn ning tähelepanelik nagu need noorikudki kellel oli töö juures külm ja kodus pisikesed, armsad beebid ning kepinäljas mehed…
Kontoris vaatas ta oma läpakast järgi “laululinnu” firma sisse lülitamise kuupäeva ja helistas Kaarinile.
“On teil aega rääkida?”
“On küll!” Osvald kuulis mitte ainult Kaarini häält vaid tema juures rääkisid kõva häälega ka mingid naised. Üks tundus olema Elmira hääl aga teine oli täiesti võõras. “Mis mureks?”
“Ma lubasin teile ütelda selle voolu sisse lülitamise aja…”
“Ja-jah! Mul ei tulnud kohe meelde. Nii palju on siin igasuguseid probleeme lahendada…” vabandas Kaarin.
“Ma lülitasin selle firma uuesti sisse neljapäeval kella kahe ajal.” kandis Osvald ette ja lisas: “Kahjuks ei ole mul siin kirjas kes selle käsu mulle andis.”
“Sel-lge!” venitas Kaarin. “Aitäh! Küll me siin uurime seda asja ise edasi! Aitäh sulle!”
“Mis sa ikka tänad!” mõtles Osvald kui ta telefonitoru hargile pani. “See ju mu amet…”
Willemile lubatud elektriarvesti näitude saatmine e-mailiga oli vaid mõne hetke küsimus ja Osvald võis pärast seda rahulikult endale kohvivett spiraaliga keetma hakata. Lõunaaeg oli märkamatult kätte jõudnud. Nii kaua kui kohv tassis tõmbas, järas ta kodunt kaasa võetud võileibu ja luges Internetist uudiseid. Peale “Päevalehe” lugemist hakkas Osvald alati DELFI lehekülgi lappama sest teisi ajalehti sai lugeda alles peale kella viit õhtul.
“Mõeldakse ikka tobedaid asju välja!” siunas Osvald mõttes, “Ainult loll asjapulk võib mõelda, et kui tema lubab Internetis kuni õhtuni vaid oma ajalehe pealkirju lugeda siis tekib minul kohe raha selle ajalehe ostmiseks! Raha on mul ju ikka vaid nii palju kui on ja mitte sentigi rohkem!”
Osvald tellis varemalt endale koju ikka mitu ajalehte aga tasapisi hinnad tõusid ja lõppude-lõpuks kadus tema postkastist ka viimane uudiste tooja, “Päevaleht”. Nii jäidki ajalehed kõrvale ja uudiseid ammutas tema perekond kas raadiost, telerist või siis Internetist. Tõsi, Elle-Maid ja Hellurit uudised eriti ei huvitanudki. Kui nad kusagilt kellegi käest midagi kuulsid mis neile huvi pakkus, siis tuldi kohe Osvaldi juurde küsima, et “sina tead kindlasti, räägi millest seal tegelikult juttu oli!” See võttis siis kätte ja otsis Internetist vajaliku uudise üles ning trükkis selle kibekähku välja – lugege ise kui tõesti huvi pakub! Ja nii tekkis aja jooksul suure toa laua alumisele riiulile päris paks patakas trükitud paberilehti huvitavamate uudistega. Mõnikord, kui Osvald lappas neid pabereid mis olid veel prügikasti viskamata, siis mõtles ta vahetevahel, et kuidas tuleks odavam, kas tellida jälle koju ajaleht või kulutada raha trükipaberi ja printeri tooneri ostmiseks. Selget vastust sellele küsimusele ei olnud.
Osvald luges lõuna