Labida peal. Jüri V. GraubergЧитать онлайн книгу.
mitte ainult teda vaid ka paljusid teisigi inimesi sest kommentaare kogusid niisuguse sisuga artiklid alati sadu. Ja need kommentaarid ei olnud pahatihti midagi muud kui sinna-tänna solgi valamine. Usklikud olid oma arvates head, targad ja lausa jumalast valitud inimesed, mis sellest, et nende usuvennad oli aegade jooksul, jumalasõna suus, teinud ühe seateo teise järel, ning pederastid ei olnud jälle sugugi nõus, et neid kiiksuga inimesteks peeti.
“Loomulikult!” urises Osvald. “Tõmba aga lapsele või omasugusele urruaku ning oled väga erudeeritud, igati lugupeetud inimene. Kui mitte just geenius siis VIP kindlasti!”
Ta oli kohvi ära joonud ja plaanis minna Irmeni juurde ning vaadata kuidas temal asjalood on. Äkki vilgub seal mõni lamp laes või pole pistikupesades voolu. Südames ta soovis, et see niimoodi ka oleks. Siis oleks tal põhjust Irmeni naisevuntsimise salongi minna kui tegija, kui aitaja. Kahjuks ei olnud Irmen talle helistanud aga Osvald arvas, et natukene silmarõõmu ei oleks keset tööpäeva sugugi paha, ning niisama võiks ju ka lobiseda. See, Osvaldi arvates imekaunis naine, ei olnud mitte suupeale kukkunud noorik ja oli seetõttu mehe jaoks väga huvitav ning meeliköitvalt meeldiv vestluspartner. Irmen ei peljanud isegi kahemõttelist juttu mis Osvaldil tihtipeale lausa kihu üles lõi. Vastupandamatult pandav naine, nagu viimasel ajal oli moes ütelda. Ometi ei läinud nende jutt Osvaldi meelehärmiks mitte kunagi konkreetseks ja piirduski enamasti mehe kurvastuseks vaid vastastikuse lõõpimisega. Irmeni säärejooks oli Osvaldi arvates üle prahi ja tema silmad, ohhh! Osvald lausa uppus neisse! Kuidas ometi saab ühe naise silmadest nii sinine ja rõõmus taevas vastu särada? Oo-jaaa…
Osvald asutas end juba Irmeni juurde minema kuid siis helises lauatelefon, nagu ikka valel ajal, ja seal kuuldus Willemi murelik hääl:
“Mis arvesti andmed sa mulle saatsid?”
“Sellesama kohviku andmed mida sa tahtsid!” vastas Osvald.
“Vladimir andis selle kohviku kohta Kaarinile hoopis teised andmed.”
“Millised siis? Kas sa saad mulle ütelda tema antud arvesti numbri?”
“Saan küll!” vastas Willem ja peale väikest nohisemist ning mingites paberites sorimist luges ette selle arvesti numbri mis Vladimir Kaarinile andis.
“Oota, ma helistan sulle kohe tagasi!” palus Osvald ning otsis oma läpakast üles faili kuhu ta oli kirja pannud andmed kõigi “Seaside Real Estate’s” kasutusel olevate elektriarvestite kohta. Veidi uurinud tabeleid, leidis ta oma suureks imestuseks, et Vladimir oli andnud haldusjuhatajale kohviku pähe hoopis teises majas oleva toitlustusfirma elektriarvesti andmed.
“On ikka oinas!” kirus Osvald. “Saksa täpsusest ei ole sellel mehel küll vähimatki aimu!”
Alles see oli kui Schneider teatas haldusjuhatajale, et “D” maja kahel korrusel on tervelt viiekordne elektrienergia ülekulu. See ettekanne andis Osvaldile tööd mitmeks päevaks sest tal kästi kõige kiiremas korras välja selgitada millised lisatarbijad on nendel korrustel ruume üürivatesse firmadesse tekkinud. Osvald käis läbi kõik firmad ja kontrollis kilbiruume ning mõõtis koormusi aga ei leidnud mitte midagi mis oleks võinud olla niisuguse järsu elektrikulu suurenemise põhjuseks. Kuivõrd asjasse sekkus ka Elmira, siis kontrolliti kogu “Seaside Real Estate’i” kolmpleksis asuvate elektriarvestite näitusid mitme kuu ulatuses ja leiti, et käidujuhataja oli mitmes kohas arvestite näidud lihtsalt sassi ajanud ning seetõttu tekkiski elektri olematu ülekulu. Sel päeval sai Vladimir Elmira käest niisuguse koslepi, et ta tuli ja istus pool päeva elektriku ruumis ning kui Osvald jälle oma kontorist midagi võtma tuli siis tahtis käidujuhataja rääkida UFOdest, universumist ja kaugetest maadest. Osvald kahtlustas küll, et elektri ülekulu tuli arvestite näitude sassi ajamisest aga ta ei teadnud siis veel seda, et Vladimir oli juba Elmira käest koslepi kätte saanud ning istub vaid seetõttu tema kontoris ja unistab kaugetest tähtedest.
“Ja kui mõtled sellele, et kusagil kaugel kosmoses võivad olla veel teisedki maailmad ja seal mingisugused elusolendid, siis tunduvad maapealsed tegemised nii tühised, nii tühised…” rääkis Vladimir Osvaldile juba mitmendat korda. Millegipärast rõhutas käidujuhataja just seda, et võrreldes universumiga on maa peal kõik sündmused nii tühised ja väikesed, et ei tasu isegi mitte nimetamist. Tema kiilakas pealagi ning ümarad põsed roosatasid sealjuures rohkem kui tavaliselt. Kindlasti kuulus ka Elmira käest saadud peapesu nende tühiste sündmuste hulka sest järgmisel päeval käitus Vladimir jälle nii nagu poleks midagi juhtunud ja ei rääkinud Osvaldile sellest poolt sõnagi. Käidujuhataja apsakas vaikiti maha ja Osvald sai asjast teada alles mõni kuu hiljem kui Willem selle kogemata välja lobises.
Nüüd siis oli Vladimir teinud järgmise apsaka ja Osvald oli kindel, et peagi saab ta jälle oma ülemusega vestelda nii universumist kui UFOdest, kui ka maapealsetest, tühistest asjadest…
VI peatükk
Laupäeval oli, justkui tellitult, üle mitme päeva jälle ilus ilm ja Indrek seisis kokkulepitud ajal kino “Kosmos” juures ning ootas Urvet. Ta oli selle sõidu pärast küll natukene närvis kuid siiski valmis sõitma Kullasmaale ja kohtuma Carmeniga ning tema vanematega. Noormehe jaoks oli see vaid suur seiklus mis ei kohustanud teda veel millekski. Ta rahustas end mõttega, et lihtsalt käib ja vaatab ära ning siis tuleb koos Urvega tagasi linna. Indrek ei uskunud, et niisugusest abielust midagi välja tuleb sest kes see ikka oma raha peale nii vihane on, et puhta võõrale mehele kingib auto ja korteri vaid selle eest, et see tema tütrega abielluks? Ta oli oli igasuguseid juhtumisi kuulnud aga niisugust, et Eestis väimeest ostetakse, veel mitte.
Mõni minut peale ühtteist sõitis kõnnitee äärde hõbedane “VolksWagen Golf” ja pidurdas kummide sahinal. Uks lükati lahti ja sealt paistis Urve blond pea:
“Hüppa sisse!”
“Tere!” ütles Indrek ja sättis end mugavalt Urve kõrvale istuma.
“Kuidas enesetunne on?” küsis Urve kui nad olid jõudnud Endla tänavale ja autoga vuhinal viadukti alt läbi sõitsid.
“Ei tea… “ Indrek kehitas ebamääraselt õlgu. Ta oli küll veidi närvis aga ei lasknud seda välja paista. “Harju keskmine.”
“Mis harju keskmine?!” imestas Urve. “Sul peaks väga hea tuju olema. Sa sõidad ju kosja!”
“Ei sõida ma midagi kosja. Nagu ma aru saan kositakse hoopis mind. Või õigemini ostetakse nagu, noh… Noh, tõupulli või… Või pigem nagu oinast …”
“Pole neil tõupulli vaja sest üks pullihakatis on oma töö juba teinud!” naeris Urve. “Sa tead seda isegi!”
“Sa viid mu siis sinna kui oina… Villa niitmisele või, või… Tapamajja.” ütles Indrek mornilt ja korraks välgatas tal peast läbi mõte sellest üsna kahtlasest seiklusest loobuda, jätta Urve autoga kus seda ning teist ning, käed taskus, koju tagasi jalutada.
“Ära nüüd siis nii traagiliselt ka seda võta.” lohutas Urve oma kaaslast ja nähes Indreku morni nägu, ütles lõbusalt naeratades: “Ma võib-olla räägiksin sulle paar sõna Carmenist ja tema vanematest? Sa ei tea ju neist midagi. Tahad?”
“Mul on kama-kaks! Lase aga tulla kui tahad!”
“Ei ole ta nii kama-kaks midagi. See on ju su tulevane perekond. Sinu naine ja… Ämm ja äi!”
“See pole veel kindel.”
“Ooda, ooda kulla mees! Ma usun, et sa räägid tagasi sõites mulle hoopis teist juttu.” naeris Urve.
“See pole veel kindel.” kordas Indrek jonnakalt kuid Urve mahedalt öeldud sõnad “Ooda, ooda kulla mees” paitasid meeldivalt tema kõrvu. Urvel oli kombeks öelda niimoodi kui ta voodis vallatledes end mugavamasse asendisse seadis või kui Indreku kivikõva riista kätega hellitada tahtis. Noormees tundis, et Urve hakkab teda jälle peibutama. Seekord aga mitte enda peale voodisse vaid hoopis teise naise embusesse.
“Kõigepealt ütlen sulle seda, et Carmen on peres ainus laps ja seetõttu natukene isepäine ning harjunud saama seda mida tahab.”
“Ja nüüd tuli tibile pähe mõte mehele