Operatsioon “Ogaline päike”. Siim VeskimeesЧитать онлайн книгу.
Vaata, ta oli täie teadvuse juures ja mida rohkem me seal rääkisime, seda rohkem ma veendusin, et vähemasti tema seisukohast on kõik, mis ta räägib, sulatõsi.”
Mehed vaikisid, võtsid mõned väikesed lonksud.
„Tead, hullemaks läheb. Isa kaotas teadvuse, tuli arst, poetas, et ehk tund ja korraks ehk tuleb veel teadvusele, ja kadus uuesti. Teha polnud midagi, istusin seal. Arst oli heitnud pisut naljaka pilgu kõrvale, ja kuna mul tegelikult nagunii muud teha polnud, hakkasin nii minuti pärast selle üle mõtlema. Olin personali ära saatnud ja kontrollinud, et nad pealt ei kuula. Noh, eetika, nad ei tee seda niikuinii. Aga ekraan, kuhu arst oli vaadanud, näitas tehnilist kommunikatsiooni, sihtkohaks naaberpalat. Olin paari kiire sammuga seal. Uks ei olnud lukus, ruum oli tühi. Astusin sisse, mulle visati lina pähe ja tõugati edasi, piisavalt tugevasti, et tasakaalu kaotaksin. Kuulsin eemalduvaid jooksusamme ja kui välja sain, oli kõik tühi ja vaikne. Läksin Raldi palatisse tagasi, siis võtsin ühenduse oma autoga ja vaatasin ümbrust. Helistasin Tinale, aga ta ei vastanud. No ja kahe minuti pärast ta tuli ise piki koridori. Vahetasime tervitusi, ta istus teisele poole ja mingi aja pärast isa suri teadvusele tulemata.
Ära naerma hakka – ma olen veendunud, et see oli Tina, kes kõrvaltoas kuulas.”
Öäk vangutas pead. „Hakkan küll. Kas sa usud seda juttu?” Ta vaatas mõned pikad sekundid sõbrale otsa, märgates suurepäraselt, et teine on turri tõmbunud, ja selle asemel, et öelda välja sõnad, mis ilmselt keelel kipitasid, muutis ta isegi käegalöömise pudeli haaramiseks, et taas nende klaasid ääreni täita.
Stevvi oli süngestunud. „Rald on surnud. Tead… Ma isegi kahtlustasin, et Tina tegi midagi aparaatidega…”
Öäk turtsatas nüüd tõesti. „Sa ju ise ütlesid, et ta oli selgelt suremas…”
Teine mees kõhkles uuesti, siis hakkas ise ka naerma, kuigi see kõlas üsna võltsilt ja õõnsalt. „Olgu siis. Kuigi… Igatahes veel tekelat ja varsti tundub, et enamik kogu sellest loost on haige aju sünnitis.”
„On's seda rohkem? Põhineb see…? Mida sa veel tead? Sa rääkisid sellest Tinale helistamisest, nagu oleksid sa juba siis kindel, et see on tema?”
„Liivapea! Sa ju naerad.”
„Solvusid? Mul on jah raske seda tõsiselt võtta.”
Stevvi kallas omale viimase klaasi sisse ja tõusis, otsis siis käega diivanilt tuge. „Ma olen ennast täielikuks säsiks joonud, aga ju oli seda vaja. Solvusin natuke jah, aga ma ei saa sulle seda tegelikult pahaks panna. Sa oled ikka mu parim sõber.”
„No vaevalt su elu nii kurb ja tühi on,” mühatas Öäk.
Nad purskasid naerma.
„Ähh. Ma ei tea, kuidas sina, aga kui ma hakkasin täna mõtlema, kelle juurde ma üldse oleksin võinud tulla, oli kuidagi loomulik, et see oled sina, kuigi ma pole sind teab mis ajast näinud… Vana sõber, ma usaldan sind rohkem kui iseennast…”
„Jäta nüüd…” porises Öäk kerge piinlikkustundega.
„Ei tõsiselt. Aitäh, et ära kuulasid…”
„Saan ma sind kuidagi veel aidata?” üritas Öäk maa peale tagasi tulla.
„Ma isegi ei tea…”
„Kuule ma tõsiselt…”
Stevvi puhkes naerma ja vangutas pead, siis sulges hetkeks silmad – ju tal käis maailm ringi.
„Kõigepealt pean ma end välja magama.”
Nad olid jõudnud õue. Stevvi istus masinasse ja seadis selle automaatrežiimile.
„Kuigi, kui Tina mind tõesti jälitas, nagu mulle vahepeal tundus, ei jõua ma iial koju, ja sina oled järgmine,” viipas ta veel lustakalt sõbrale ja startis tolmupilve üles keerutades.
Öäk naeratas kurvalt, sõbrale segaste tunnetega järele vaadates. Ka tema oli üsna purjus, ehkki oli iga Stevvi kolme klaasi kohta joonud ühe. Ta pöördus aegamööda ringi, sulges ukse ja kõhkles mõnikümmend sekundit, piieldes üha suureneva kahtlusega suunda, kuhu sõiduk oli kadunud. Kuigi ta ei võtnud kuuldud juttu eriti tõsiselt, häiris see teda tõsiselt. Ta jalutas paar korda üle toa, siis aga mühatas kannatamatult ja suundus garaaži poole. Korra juba otsusele jõudnud, tiris ta käigupealt võidusõidukombinesooni selga, andis juba teel automaatikale käsu katuseluugid avada ja mootor käivitada, laskus harjunud kiirusega istmele ja tõusis oma lennukiga öisesse pimedusse enne, kui rihmad või isegi ukse korralikult sulges.
„Logi, isiklik,” pomises ta üht klahvi all hoides. „Nii magamiseks kui lugemiseks olen liiga purjus ja Stevvi jutt on mu viinud meeleollu, kus välja minna pole enam mõtet. Lülitasin skrämblerid peale, et oleksin kogu liiklusele nähtamatu ja otsustasin vaadata, kas… Stevvi ilusti koju saab. No olgu – et tal kedagi sabas pole. Sest ükskõik kui väike oleks tõenäosus, kui ta jutus on tõtt, oleme me hädas. Ühtlasi katsetan suure orbitaalanalüsaatori modifitseeritud programmi. Võidusõitjaid peetaksegi õnneks niigi natuke süüdimatuiks, kuigi mu sihukesed pätitembud peaksid üsna lollikindlad olema.”
2
Taevas oli ikka veel tihedas pilves, aga öö oli niipalju edenenud, et maapinnal oli juba paar sentimeetrit lund, kõik oli kummaliselt valge ja hele. Lennuk aga jõudis vähem kui minutiga pilvedesse ja Öäk lülitas süsimustaks muutunud aknad infrapunasele, juhtides masinat pigem arvutimäärangute järgi. Mustrid vahetusid, kui ta pardaarvutiga kursi üle nõu pidas. Lend muutus enam-vähem horisontaalseks ja siis sundis ta peadraivi kolmeks sekundiks täisvõimsusele, ise peaaegu teadvust kaotades, kuna sellistel atmosfäärilennukitel ei ole inertsiaatoreid. Lennuki kiirus aga jõudis pea helibarjäärini ja edasi liugles ta mööda parabooli tee suunas, mida Stevvi arvatavasti kojuminekuks kasutas. Tasandik tema all muutus mägedeks, valgustatud teelint otsis mõnes kohas sujuvate loogetega tasasemaid kohti, enamasti aga oli trass mistahes takistustest läbi lõhutud, vaid harva kadus tee tunnelitesse või sirutus sildadele.
Kulus vaevalt paar minutit, kui Öäk rahulolevalt ühmatas, sest tühjal laial lumisel teel liikuv sõiduk oli ilmselt ta sõbra oma. Teel polnud ühtki elusolendit ega takistust ning see oli kaljudest parasjagu kõrgemal, seepärast laskus Öäk paari meetri kõrgusele ja libises üle tee, püüdes möödudes masinasse piiluda. Ta muigas, sest teine ei reageerinud kuidagi, vedeledes liikumatult istmel. Stevvi ei liigutanud ka teisel ülelennul, mis tähendas, et ta uni oli sügav, sest ärkvelolijal oleks võimatu olnud mitte märgata nii lähedalt ületuhisevat lennukit ja vahemaa oli tegelikult nii väike, et prigisema oleksid pidanud hakkama ka auto kokkupõrkehoiatussignaalid. Aga ju ta oli seisus, kus polnudki muud teha, kui end automaatika hooleks usaldada. Öäk mõtles korraks helistada, siis aga ei raatsinud teist ilmaasjata äratada ja tõusis kõrgemale. Lennuk liigub ka parima tahtmise juures mitmeid kordi kiiremini kui auto, eriti automaatjuhtimisel auto, ja piloot läks aeglastele ringidele maantee kohal, uurides ühtlasi maaliiklust ees ja taga ning põigates paar korda kõrvale tavalennuliikluse eest, sest nood ja nonde lennukärud ju teda ei näinud. Ta oli kindel, et kui mõni neist üldse midagi märkas, ei taibanud keegi, mis vari see vilksatas.
Ta lõpetas parajasti üht kaugemale viinud ringi ja hakkas end just taas tee kohale sättima, kui üks tagantpoolt suurema kiirusega tulnud veoauto üle radade keeras ja Stevvi masina teelt välja rammis. Öäk vandus, segaduses. Tema all teel oli tasane kurv, too veoauto ja Stevvi sõiduk olid päris pika maa peale ainsad, muidu oli maantee tühi. Öäk viis masina pöördesse, valmistudes maanduma. Ta vajutas taas alla logiklahvi:
„On muidugi võimalik, et see põrunud juht on automaatikat eirates kihutanud ja lumel libisenud – kretiinid teevad seda alailma ja eriti raskete masinate puhul on gravitaatorite ja muu automaatika sisse-väljaklõpsimine üks kindlamaid viise juhitavuse kaotamiseks. Enamik rahvast ei tohiks käsitsijuhtimist… Ma ajan jama. Kas tõesti polnudki see udujutt… Oiperse!”
Ta lasi kähku klahvi lahti ja haaras kahe käega juhisest. Ta oli üritanud samal ajal lennukit pöörata, taha vaadata ja rääkida, ning avastas viimasel hetkel, et võib lennata ninapidi