Operatsioon “Ogaline päike”. Siim VeskimeesЧитать онлайн книгу.
juures, siis korraga jooksis see kogu eemale ja auto süttis. Inimkogu hiivas end veoautosse ja suurem masin sõitis minema. Öäk ei teinud mõned sekundid midagi, sest ta ei uskunud, esialgu lihtsalt ei uskunud, mida nägi. Võidusõitjaelu oli teda aga õpetanud kiiresti kriitilisi otsuseid vastu võtma ja nüüdki hindas ta hetke silma järgi nähtavust ning pidurdas lennukit vaid pisut, nii et too veoautokolakas kadus kurvi taha umbes siis, kui maanduv lennuk juba teetulede valgusesse jõudis. Öäk hüppas välja ja tormas sõbra auto jäänuste poole, ühes käes kustuti, teises lõikur, et vajadusel kiiresti avada masina uks. Ent ta peatus kümmekond sammu enne vrakki, siis tõstis käe kaitseks näo ette, sest kuumus kõrvetas ka läbi kiivriklaasi, ja hakkas taanduma. Tal polnud enam midagi teha, leegid loitsid kõrgele, Stevvi oli põlenud.
Öäk vaatas kahele poole, tee oli ikka tühi. Ta jooksis oma lennukisse tagasi ja startis, märkides silmanurgast rahulolevalt, et õhukeeris hävitas ta maandumisjälje. Ta kihutas madalal tee kohal tollele veoautole järele, lülitas ümber mingeid aparaate ja jäi siis üllatusest vilistades näite vaatama. Ta suunas masina kõrgemale, vajutades uuesti alla logiklahvi.
„Too tõbras on blokeerinud skaneerimise. Asja iroonia aga on selles, et ma ei saa kuigi hästi politseile toimunust kuulutada – mul endal tuleks vastikult palju seletamist… Mul on külm, olen vastikult kaine ja usun iga sõna, mis Stevvi mulle rääkis. Tema ja isa viimast kõnelust kuulati pealt, teda jälitati ja tapeti esimesel võimalusel. Mina olen järgmine. Hakkan ka vihaseks saama.” Ta vaikis, mõtles, uuris hajameelselt kaarti. Sõrmed näperdasid logiklahvi, ent ta pomises omaette, seda alla vajutamata: „Eeldame, et ta ei kahtlusta midagi ega lahku teelt… Ega tal polegi oma kolakaga kuhugi minna ja loodame, et ta ei jäta autot maha. Aga siis peaks keegi talle vastu tulema… Noh, aga mul pole valikut… Vaatame, palju mu tulekahjude kustutamise treeningust kasu on olnud…”
Ta keeras järsult kõrbesse ja, uurides taas kaarti, maandus kivisel tasandikul. Ta avas lastiruumi ja, kasutades robotkäppa, tõstis selle mõne minutiga kruusa täis. Jälle õhus, pidas ta huuli närides uuesti kaardiga nõu, siis suundus tee kohale tagasi ja ühmatas rahulolevalt, kui uuesti toda veoautot nägi. Lennuk lähenes ja parajasti jõudis auto järjekordsesse tasasesse kurvi, mille ühel küljel oli lauge tõus ja teisel sügav järsk kuristik. Öäk pikeeris ja vabastas õigel hetkel oma lasti. Kergemaks muutunud lennukit eemale viies nägi ta tagasi vaadates, et tulemus oli täpselt see, mis oodatud – paar tonni lennuki kiirusel liikuvaid kive oli pühkinud auto kaljueendilt kuristikku. Öäk pööras lennuki ringi ja, veendudes, et keegi pole häiret andnud ja teisi läheduses ei ole, lendas otsima masina tõenäolist kukkumiskohta. Rusude leidmine polnud ta tehnikale mingi probleem, ja ta huulil väreles karm ja kibe naeratus, sest nüüd oli tema kord läkitada alla paar signalisatsiooniraketti. Kui ta kojulendamiseks uuesti kõrgust kogus, väreles lennuki taga kuristikus tulekahju punakas kuma.
Ruudu diagonaal
„Kuidas anda sulle õiget vaatenurka täiesti teise maailma asjadele, maalida su vaimusilma, milline see planeet seal elavate inimeste või näiteks minu jaoks välja nägi? Kuidas anda sulle aimu sellest lõbusast minnalaskmismeeleolust, kus kõik, siiski praktiliselt kõik olid rõõmsad, õnnelikud ja eluga rahul? Mul on lihtne kirjeldada sulle nende elamist, libisedes lihtsalt üle sulle harjumatutest detailidest. Tohutud majad ei vajanud inimese hoolt, tavaline oli umbes tuhat ruutmeetrit inimese kohta ja see kõik sai endaga ise suurepäraselt hakkama; ma lihtsalt ei maini kõikvõimalikke roboteid, mis inimese lähenedes ennast koristasid, iseliikuvaid laudu, mis tahtsid kõike kätte tuua, kassisarnaseid koristusautomaate, mis omaette hoidudes puhtust pidasid, igasuguseid imevidinaid, kogu seda sinu jaoks veel kujuteldamatut luksust, mis inimesega alati kaasas käib ja suuremas osas universumis nii loomulik on, et keegi sellele mingit tähelepanu ei pööra.
Mäletad, ma näitasin sulle kord teadaolevalt inimestega asustatud maailmade kaarti ja sa imestasid, et neid ei suuda keegi kokku lugeda ja meie peamise tugiala keskel on maailmu, millega pole suheldud sajandeid? Võtame mõne kaugema maailma – ei tea nemad seal ei Maast ega Nozilast õieti midagi. Nozila inimesed muidugi teadsid üht-teist, aga vastukäivaid andmeid oli uputamiseni ja kuna keegi polnud mäletamata aegadest süstemaatiliselt teavet hankinud, oli igal kriitiliselt mõtleval inimesel aeg-ajalt tõsiseid kahtlusi olemasoleva reaalsusega haakumise suhtes.
Ma olen sulle vist maininud Üheksat Hõimu, Urthi ja muid selliseid? Nojah, need on tõesti enamasti legendid ja me ei tea isegi nende omavahelist suhet… Minu arvamus? Ei ole tähtis. Vaata, Föderatsiooni… ütleme – täna selle nime all tuntud moodustise esimestest lepingutest on möödas nelikümmend tuhat aastat ja see on enam-vähem dokumenteeritud periood. Me räägime aga asjadest, mis toimusid vähemalt kümme, kui mitte sada korda kaugemal minevikus. On sadu sõnu, mis Maa keeltes sarnanevad mujal räägitavatele. Tolle Üheksa Hõimu aegadest on pärit ka viis… kuus… seitse – see sõltub, kuidas lugeda – põhilist keeltegruppi. Tähendab – neid oli seitse, aga kaks neist olid tegelikult murded, mida käsitleti eraldi pigem poliitilistel põhjustel ja tänapäeval pole neid enam võimalik eristada. Üks hääbus juba väga ammu… Ma ei pea tõenäoliseks otseseid kontakte Maa ja Nozila vahel, kuid kaudseid mõjutusi näed sa ise. Neid on aga ka paljudes mittehumanoidsetes kultuurides, nii et seegi ei tõesta otseselt midagi. Lihtsamalt pääsesin sellegagi, et sinu kultuur Maal tunneb näiteks ristivanemate kommet. Seda ei ole paljudel planeetidel, mõnel pool aga võetakse asja hoopis karmimalt kui Maal või Nozilal. Stevvi oli Öäkile rohkemat kui hea sõber. Mõtle näiteks, kui palju on inimesi, kellele sa annaksid, kui see on vähegi võimalik, suurema summa laenuks, küsimata, milleks või millal tagasi saab? Stevvi ja Öäk olid sellised sõbrad. Elu Maal on karm ja ohtlik võrreldes Nozilaga, seal ei vaevunud inimesed mõtlema teinekord klaasi kangema kõrvale räägitavatele veidratele lugudele. Öäkile oli vaja lähedase inimese surma endale küsimuse esitamiseks, et mis kurat ta ümber õieti toimub, ja nii oli ta järgnevaks suhteliselt hästi ette valmistatud.
Pärast Stevvi surma hakkas ta uuesti regulaarselt tulistamist harjutama ja magas kuid, valvesignalisatsioon madalale tundlikkusele reguleeritud ja laskevalmis relv padja all. Temalt ei küsitud midagi. Ise ta loomulikult ühtegi päringut ei teinud, kuigi proovis ettevaatlikult asja uurida. Igatahes on ta siiani elus, ja huvitav on mainida, et Tinat ei ole sellest ööst alates keegi näinud. Isegi sina tuled selle peale, et ta võis seal veoautos olla, kuid kindlalt ei tea seda keegi. Nii või teisiti, aga need asjaolud viisid Öäki uuesti kokku oma vana koolikaaslasega, kes samuti selles jutus üks keskne tegelane on. Võtamegi järgmiseks tolle tüübi ja tema lähedaste pisut normaalsusest nihestatud läbielamised. On sügavalt irooniline, et neksus, kust Nozila saatuse muutumine hargnema hakkas, lausa räigelt seebiooperlik on…”
1
Tormituul räsis viletsaid karuseid põõsaid, ulus ümber kaktuste ogaliste okste ja pani kiikuma rippuvad taimedega potid verandal. Mees vaatas kraed koomale kiskudes ringi ja valis maja seinal ukse kõrval rippuvalt klaviatuurilt kombinatsiooni. Kostis kviteeringu piiksatus ja klaasid hakkasid verandale ette roomama.
„Ilmaprognoos?” küsis mees üht klahvi all hoides.
„Temperatuur langeb loojanguks nullini ja keskööks miinus kaheksateistkümneni,” vastas hästi moduleeritud, kuid selgelt tehislik naisehääl. „Tuul puhub loodest ja põhjast ja ulatub puhanguti neljakümne meetrini sekundis. Sademeid ette näha ei ole. Koidikuks tuul vaibub ja temperatuur hakkab tõusma, saavutades kella üheksaks + 5 kuni 8, keskpäevaks + 33…” Mees lasi klahvi lahti ja hääl vaikis nagu lõigatult.
„Mujal arvatakse, et selline paik ei kõlbagi elamiseks…” pomises ta ringi vaadates. Maja asus pisut kõrgemal kohal suure oru põhjas. Näha oli kilomeetrite kaupa tumedaid kaktusi, mille keskelt siin-seal kerkisid majade valged või kollased kiviseinad, ilmestatud rõdude ja kujudega. Oranžikas päike hakkas loojuma, Kuu Kahe suur valge sirp turritas kõrgel ahetavas ehataevas ja Kuu Nelja pisike valguslitter oli tumesiniseks tõmbunud vastaspoolel nähtavaks muutunud. Ainus pilv oli stratosfäärilennuki taga laiali valguv kriidijoon, Musta Mäe varjus süttisid teedel ja majadel esimesed tuled.
Mees oli kraenurga lahti lasknud ja päästis valla ka jope hõlmad – nüüd, kus veranda oli tuultele suletud, võis seal