Printsess ja mäekoll. George MacDonaldЧитать онлайн книгу.
ära räägi,” ütles Lootie.
Kuid printsess jätkas rääkimist. Ta ütles ühtelugu: „Vaata, vaata, Lootie!“ kuid Lootie ei märganud enam midagi, mis ta rääkis ja jooksis aina edasi.
„Vaata, vaata, Lootie! Kas sa näed seda naljakat meest, kes kivi tagant piilub?“
Lootie jooksis ainult kiiremini. Nad pidid kivist mööda jooksma ja printsess nägi, et see oli ainult kivi enda kühm, mida ta oli meheks pidanud.
„Vaata, vaata, Lootie! Seal on nii veider olend selle vana puu juures. Vaata seda, Lootie! See teeb meile nägusid, ma arvan.“
Lootie karjatas kangestunult ja jooksis veel kiiremini – nii kiiresti, et Irene’i väikesed jalad ei suutnud temaga sammu pidada ja laps kukkus äkitselt. See oli kõva allamäge tee ja ta oli väga kiiresti jooksnud – nii et polnud mingi ime, et ta hakkas nutma. Hoidja oleks peaaegu tema kõrvale kukkunud, kuid kõik, mis ta teha sai, oli edasi joosta kohe, kui printsess jälle püsti tõusis.
„Kes see on, kes seal minu üle naerab?“ ütles printsess, kes püüdis nuukseid tagasi hoida ja jooksis liiga kiiresti oma kriimustatud põlvede kohta.
„Ei keegi, laps,“ ütles hoidja peaaegu vihaselt.
Kuid sel hetkel kostis jämedat naerukihinat kuskilt lähedalt ja kähedat ebaselget häält, mis tundus ütlevat: „Valetab! Valetab! Valetab!“
„Oh!“ hüüdis hoidja ohkega, mis oli peaaegu karjatus, ja ta jooksis kiiremini kui kunagi varem.
„Hoidja! Lootie! Ma ei jõua enam joosta. Kõnnime pisut.“
„Mida mina teha saan?“ ütles hoidja. „Ma kannan sind.“
Ta võttis ta sülle; kuid leidis, et printsess on temaga jooksmiseks liiga raske, ja ta pidi ta jälle maha panema. Siis vaatas ta pööraselt ringi, karjatas kõvasti ning ütles: „Me oleme kuskil valesti pööranud ja ma ei tea, kus me oleme. Me oleme eksinud, eksinud!“
Hirm oli ta täiesti segadusse ajanud. Oli täiesti tõsi, et nad olid eksinud. Nad olid jooksnud ühte väikesesse orgu, kus ei paistnud olevat ühtegi maja.
Irene ei teadnud, miks hoidja kartis, sest kõigile teenritele olid antud karmid korraldused mitte kunagi mainida talle mäekolle, kuid oli väga häiriv näha oma hoidjat sellises hirmus. Kuid enne, kui ta jõudis ka ise ärevusse sattuda, kuulis ta vilistamist ja see virgutas teda. Peagi nägi ta ühte poissi tulemas nende suunas läbi oru. Too vilistas, kuid enne, kui ta nendeni jõudis, muutus tema vile lauluks. Ja tema laul oli umbes niisugune:
„Kill, koll, põmm!
Kostab haamrite võmm!
Toksi, tao ja uurista!
Vihu, puhu, mürista!
Nii me kive lõhume!
Kolli tube piirame!
Vaat kus sädeleb kuld!
Üks, kaks, kolm —
sädeleb kullatolm!
Neli, viis, kuus —
kühvel, kirka uus!
Seitse, kaheksa, üheksa —
kaevikus lambike süüta sa!
Kümme, üksteist, kaksteist —
hoia kinni kirveist.
Rõõmsad kaevurpoisid me,
sulgeme kollide tee!“
„Ma soovin, et sa sulgeksid oma suu,“ ütles hoidja jämedalt, sest ainuüksi sõna MÄEKOLL sellisel ajal ja sellises paigas tekitas temas hirmuvärinaid. Nende niisugune väljakutsumine, mõtles ta, toob kindlasti mäekollid neile kallale. Kuid isegi kui poiss kuulis teda, ei lõpetanud ta laulmist.
„Kolmteist, neliteist, viisteist —
keda välja valida teist?
Kuusteist, seitseteist, kaheksateist —
hoidke alt, ei karda teid!
Üheksateist, kakskümmend -
mäekolle mitukümmend.“
„Ole vait,“ hüüatas hoidja sosistava karjatusega. Kuid poiss, kes oli juba lähedal, jätkas siiski.
„Siba, sibli, sabista!
Kao siit aga jooksuga!
Kill-koll, kollike!
Tiira-taara, tiiruta!
Liipa, lääpa, libinal!
Killadi-kõlladi kollike!
Tilladi-tölladi lollike!
Oeeeh!“
„Nii!“ ütles poiss, kui ta nende vastas seisis. „Nii! Sellest neile piisab. Nad ei talu laulmist ja seda laulu nad ei salli. Nad ei oska ise laulda, sest neil on sama ilus hääl kui varestel, ja neile ei meeldi, kui teised laulavad.“
Poisil oli seljas kaevuri riietus ja peas imelik müts. Ta oli väga kena välimusega, silmad tumedad nagu kaevandused, kus ta töötas, ja sama säravad nagu mäekristallid nende kaljudes. Ta oli umbes kaheteistkümne aastane. Tema nägu oli peaaegu liiga kahvatu, et olla ilus, mis tuli sellest, et ta oli liiga vähe värskes õhus ja päikesevalguses – sest ka juurviljad, mis kasvavad pimedas, on valged; kuid ta paistis rõõmus olevat, tõesti lustlik – võib-olla mõttest, et ta oli mäekollid põgenema ajanud; ja tema käitumises, kui ta seal seisis, polnud midagi matslikku ega ebaviisakat.
„Ma nägin neid,“ jätkas ta, „kui ma üles tulin, ja ma olen väga õnnelik, et ma seda tegin. Ma teadsin, et nad on kellegi kannul, kuid ma ei näinud, kes see oli. Nad ei puutu teid nii kaua, kuni mina olen teiega.“
„Kuidas, kes sa oled?“ küsis hoidja, solvunult sellise vabaduse peale, mida ta nendega rääkides endale lubas.
„Olen Peteri poeg.”
„Kes on Peter?”
„Kaevur Peter.”
„Ma ei tunne teda.”
„Aga ma olen tema poeg.”
„Ja palun, miks peaks mäekollid sind kartma?“
„Sest mina ei karda neid. Ma olen nendega harjunud.“
„Mis tähtsust sel on?“
„Kui sa neid ei karda, kardavad nemad sind. Mina neid ei karda. Nii see on. See on kõik, mida vajatakse siin üleval. Kuid all on asjad teistmoodi. Nad ei hooli seal all alati isegi sellest laulust. Ja kui keegi seda laulab, seisavad nad talle vastu koledalt irvitades; ja kui ta jätab vahele mõne sõna või ütleb valesti, nad – oh! Nad talle teevad!“
„Mida nad talle teevad?“ küsis Irene väriseval häälel.
„Ära hakka printsessi hirmutama,“ ütles hoidja.
„Printsessi!“ kordas väike kaevur, võttes peast oma veidra mütsi. „Ma palun vabandust aga te ei tohiks nii hilja väljas olla. Kõik teavad, et see on seadusevastane.“
„Jah, tõesti, nii see on!“ ütles hoidja, hakates jälle nutma. „Ja mina kannatan selle eest.“
„Mis see loeb?“ ütles poiss. „See peab sinu süü olema. See on printsess, kes selle pärast kannatab. Ma loodan, et nad ei kuulnud sind teda printsessiks hüüdmas. Kui nad kuulsid, siis tahavad nad temaga kindlasti uuesti kohtuda, nad on väga valvsad.“
„Lootie! Lootie!“ hüüdis printsess. „Vii mind koju.“
„Jäta järele,“ ütles hoidja poisile peaaegu raevukalt. „Mis saan mina parata? Ma eksisin teelt.“
„Te poleks pidanud nii hilja väljas olema. Te poleks eksinud, kui te poleks hirmunud olnud,“ ütles poiss. „Tulge kaasa. Ma juhatan teid peagi õigele teele. Kas ma kannan Tema väikest Kuninglikku Kõrgust?“
„Häbematus!“ pomises hoidja, kuid ta ei öelnud seda valjusti,