Sõjaväeluure erukolonelleitnant RÄIMO SIIG ja teised Väikelinna kangelased. Rögiwald PääboЧитать онлайн книгу.

      siiras suudlusetus,”

      kiigutas külgeriputatud kulinate tõttu pigem hernehirmutist meenutav amm end kauni viisi saatel. Iga kord, kui pisike poiss öösiti nutta tihkus, muutusid tema pisarad sõlgedel ja prossidel väikesteks rohekaspruunideks jõekesteks – need täitsid ajapikku kaenlaaluse ööpoti ning maalisid samal ajal inetute ehete oksüdeeruvale pinnale kauneid valukujundeid.

      Konrad-Stiina karastus sedavõrd, et juba lapsena ei pannud ta erinevalt teistest lastest tähele valusaid parmu- ega sügelevaid sääsehammustusi, marraskil põlvi ega äralöödud küünarnukke, rääkimata nõgeste tekitatud sügelevast valust sääremarjadel või sõrmeotstel. Hoogsas pallimängus katkiläinud jala- või käeluud lõi ta veel enne lõpuvilet endisesse asendisse tagasi. Magu harjus samuti harjumatuga, unustades nii nälja- kui ka täiskõhutunde. Keel hangus, sest vasekiht moodustas sellele roheka oksüdeerunud kooriku ja nõeltest torgitud põsed vooderdasid end paksu kaitsekihiga. Konrad-Stiinast oli sirgunud tugev maapoiss.

      Kui amm teda enam süles ei jaksanud hoida, oli see esimene märk sellest, et menüüd tuli vahetada. Ka teist märguannet ei tulnud kaua oodata, sest juba mõni päev hiljem kadusid seni väljavaadet tihkelt piiranud vasksed ehted silmalaugudelt – poisi vanemad lahkusid lihtsalt parematele jahimaadele. Nimelt keerutas tantsuhoos paar ühel etteastel end kogemata kuskilt järsakust alla. Ülejäänud trupp ei saanud ju ometi etendust pooleli jätta, et kadunuid otsima minna. Hiljem sumiseti juba simmani pika laua taga ja äsjane vahejuhtum ei tulnud kellelegi enam meeldegi.

      Sellest päevast jäi Konrad-Stiina tädi Helga Brusti kasvatada. Sel hetkel ei avardunud mitte ainult poisi pilk, vaid terve elu sai ühtäkki maitse. Liigagi sageli üksinda kodus igavlenud ja tolmurullide veeremise kuulamisega aega veetnud noormees tegi lõpuks ometi tutvust amme kuulsate hapupiimapannkookidega, mis varemalt olid olnud keelatud nagu iga teinegi magus vili. Ent hiline avastus ei realiseerunud täieliku vaimustusena. Konrad-Stiina oli tädile pliinide eest küll tänulik, ent isu polnud see kõige suurem asi. Kümnest pannkoogist suutis ta ära süüa vaid kaheksa. Nii juhtus iga kord, kui Helga võttis vaevaks pliidi kuumaks ajada ja taina kokku segada. Ka head vaarikamoosi tilkus samuti laua peale. Nüüdsest juba kasuema rollis olev preili Brust pidi iga kord kaks pannkooki väljakäiku viima, mitu korda loputuskasti tühjendama ja harjaga veel tagant suskima, enne kui õnnetud pliinid kuulekalt kanalisatsiooni sukeldusid. Seejärel tuli varnast võtta ühest servast juba hallitav lapp, et järjekordsed inetud moosiplekid lauavakstusse hõõruda. Kes teab, äkki tulevad rahvaloendajad ja jäävad pikemaks kööki juttu puhuma ning selliseks puhuks peab majapidamine ikka puhas olema. “Ju siis nii maitsvad need pannkoogid ei olnud,” salvas moor tõredalt ja tõmbas igaks juhuks veel kasupojale kulbiga üle kukla, kohe mitu võmmu järjest: “Tänamatu!” Tänitamistest hoolimata oli Konrad-Stiinal tore uus ema, kasuema.

      Teine lugu oli Konrad-Stiina endaga. Nimelt jäi talle kuni hilise teismeeani mõistmatuks, miks külaeided teda tagaselja Kivisüdameks kutsusid. Tõsi, ta piinas eksinud väikeloomi, ei sallinud teisi lapsi ega mänginud nendega kunagi, vaid lõhkus neilt äravõetud mängukanne, narris bussiaknast väljakukkunud või ülekäigurajal hättajäänud vanainimesi, loopis maha prahti, tassis rohealadelt leitud kängurupabulaid jalgteedele ja sõtkus saabastega munitsipaallillepeenardel. Tegi tundidest poppi ja kui koolimajja jõudiski, siis vaid selleks, et saaks vahetundides vanemate poistega nurga taga suitsu kimuda, lasta esimestel õllelonksudel kurgust alla voolata või algklassiõpilastelt raha pommida. Tänu popitegemisele ei oskagi ta siiamaani suurt lugeda ja kirjutada, sest kondoomide kokkumonteerimisel piisab piltjuhiste äratundmisest ning järgimisest. Lisaks varastas ta kooli kõrval asunud väikepoest maiustusi, limonaadi ja muud kraami, näiteks kingalusikaid, kuid olgu siinkohal veel kord üle korratud – muidu oli ta ju tore poiss. Veidi kasvatamata, kuid kultuursest ja rahvapärimusi austavast perekonnast pärit. Konrad-Stiina lihtsalt vajas tähelepanu ja sooja hoolitsust.

      Tõeline tähelepanu saabus alles tööpostile asudes. Preservatiivitsehhi juhtkond ei jõudnud Konrad-Stiinat ära kiita ja piisavalt teistele eeskujuks tuua, temast sai hetkega kõrgeima tähelennu harjal edasiratsutav staar. Miks? Sellepärast, et tema pühendumus oli ebamaine. Õigemini tema püsivus ja kirg paigaltammumise suhtes. Nädala alguses on Konrad-Stiina alati väga tõsine ja töine. Ta on endale seadnud sihid ja ülesanded ning tal on kindel plaan need ellu viia. Kellegagi suhtlemata noolib ta lisaülesandeid ja naudib kella paigalseisu ka siis, mil vajab lahendamist kõige rutiinsem ja igas muus mõttes üksluiseim sunnisliigutus. Talle just nii meeldibki. Nagu iga ilus asi, pole ka Konrad-Stiina roosamanna igavene, sest nädalaalguse õnnejoovastus ilmutab suunamuutusi juba kolmapäeva pärastlõunast, mil sagenevad tõsinemisnoodid. Sisse tuleb esimesi silmariivavaid vissisoleku elemente, sekka veidi rahulolematust. Neljapäevahommikul üles ärgates on Konrad-Stiina juba päris morn. Koridori lõpus väikeses akendeta kambris elav Helgagi ei julge neil hommikuil enne kasupoja kodunt lahkumist oma toast nina välja pista, sest ei taha nuudiga üle kaela saada. Konrad-Stiina tunneb neljapäeviti tööle minnes, et pole töönädala esimese kolme päevaga jõudnud pooltki seda, mida oli lootnud. Nii mööduvad kaks pettumusest ja enesevihast valusat tööpäeva. Alles reede hilisõhtul koju jõudes on Konrad-Stiina veidi rahunenud, sest kuigi õnnestumistest ja nurjumistest pikitud töönädal on jäänud selja taha, on vähemalt uue nädala esimene tööpäev palju lähemal kui lõppeva nädala esmaspäev. Laupäev ongi suur närveerimispäev, mis suuresti möödub amme hapupiimakooke mugides. Seejuures alati kümnest pannkoogist kaheksa. Konrad-Stiina vaatab pidevalt oma taskukalendreid veendumaks, et uue töönädala alguseni ongi jäänud vähem kui kaks ööpäeva. Pühapäevahommikul üles ärgates on Konrad-Stiinal aga nädala rõõmsaim nägu, sest juba järgmisest päevast saab taas tõsineda ja mitu järjestikust pikka päeva ausat tööd tegema hakata. Pühapäeva pärastlõunati on koguni aegu, mil kärsitu kondoomimeister lausa kiljub kannatamatusest, et saaks tõsiselt uue töönädala juurde asuda. Helga on siis taas kuulekalt akendeta kambrikeses, tilkuv kortsnisa kinnipigistatud pihus. Isegi laste itk ukse taga vaikib, sest kõik abivajajad ootavad kuulekalt oma järjekorda, tahtmata peremeest ilmaasjata ärritada.

      Teekond kondoomimeistriks saamiseks on olnud pikk ja vaevaline, kuid Konrad-Stiina ei kahetse mitte midagi. Ka teelevisatud raskuste eest on ta ääretult tänulik, sest neid ületamata poleks ta ju see, kes ta täna just on – nimelt kolmanda kategooria kondoomimeister Väikelinna Pipeti-, Luti- ja Kondoomitehase preservatiivitsehhis! Küll tema vanemad oleksid uhked! Ema poleks iial julenud poja sellisest tähelennust unistada. Heakene küll… tehasetööline, miks ka mitte. Hüva, võib-olla ka preservatiivitsehhis meistri sell… ent koguni ise olla selles kuulsas kolmandas kategoorias! See oli võimas. Mõni ime, et paljud kadedad sugulased katkestasid suhtlemise, mis omakorda vermus ajapikku piinlikkuseks. Nähes oma laste ebaedu ja solberdamist kuskil valgekraede üldises hallis massis võrrelduna Konrad-Stiina püstloodis edasisööstuga Väikelinna nooblima tööandja ettesöödetud karjääriredelil, siis ei saa neile seda ka pahaks panna. Igaüks unistab oma lapse edust, vanemate vigade vältimisest ja vanavanemate täitmata unistuste elluviimisest. Vaid vähestel on see õnnestunud. Konrad-Stiina vanemad kuuluvad nende üksikute õnnistatute hulka. Vähemalt nii nad näivad alati naeratavat kondoomimonteerimislaua kõrvale asetatud ja Konrad-Stiina tööpingile toetuval musta lindiga ehitud fotol. Kalmu Uku-Mallel ja Väino-Marial ju pole. Ei ole alles ka sõlgi ja muid ehteid – need on sellesama tööpingi abil juba ammu aega tagasi metallipuruks jahvatatud.

      LOOMAAIAVESTJA

      “Avhhh,” sosistas ta vaevukuuldavalt, ent seda andunumalt. Juhuslik mööduja võis sellist kirglikku huultepahinat pidada koguni eksootiliseks ohketõveks. Nii nagu iga päikesetõusu ajal, seisis ta ka täna varahommikul viltuse ja esimesi roostevarjundeid paljastava raudpuuri ees ning silmitses ainiti selle sisemust. Tõepoolest, vangistuskastis oli puitimitatsiooni imiteerival ja ebakindlalt maapinnale toetuval konstruktsioonil lesiv šimpans, kes läbi varbkatuse paistvate mööduvate pilvede rütmis tasahilju oma reite ühinemiskohta sügas. Jalad laisalt rippus, kohe nii lodevalt, et näisid kohati lausa liigestest välja pugevat, pea kuklas ning seljakumerus järgimas rohmakalt valmistatud plastoksa väänduvaid reljeefe. Niimoodi see pärdik end selles hallikarva betoonkastis siis lõbustaski. Igal hommikul. Vahel ka pärastlõunal.