Muda, higi ja pisarad. Bear GryllsЧитать онлайн книгу.
suutnud selle lainetuse ja tuulega edasi liikuda ja lõpuks läksid kõik päästepaadid üksteise järel kummuli.
Jaanuarikuise Iiri mere vees mõõdetakse ellujäämisaega minutites.
Torm oli peale jäämas ja kiirus, millega lained alust ründasid, kasvas järjest. Praam võitles loodusjõududega kaotatud võitlust ja nii kapten kui ka Walter teadsid seda.
Donaghadee päästepaat Sir Samuel Kelly sõitis mässavale merele välja laupäeval 1.40 pärast lõunat ja sel õnnestus jõuda kannatadasaanud praamini.
Võideldes tormilainetega ja tuulega, õnnestus neil 165 reisijast päästa vaid 35.
Esimese maailmasõja aegse lendurina oli Walter alati eelistanud reisida pigem õhutsi kui meritsi. Kui ta lendas Dakotaga3 üle Põhja-Iirimaa, küsis ta alati esiistet, heites nalja, et kui lennuk peaks alla kukkuma, tahab ta surra esimesena.
Kibeda irooniana ei tapnud teda lennuk, vaid meri.
Kõik, millega ta sai teisi aidata, oli tehtud, viimasedki abinõud olid ammendatud. Ühtki päästepaati ei olnud enam jäänud. Walter tõmbus vaikselt tagasi oma kajutisse ootama mere viimast lööki.
Tal ei tulnud kaua oodata, kuid see pidi tunduma igavikuna. Alistudes mäsleva vee survele, purunes Walteri kajuti aken tuhandeks killuks.
Mu vaarisa Walteri, Printsess Victoria kapteni ja 129 meeskonnaliiget ja reisijat neelas peagi mustav sügavik.
Kadunud.
Nad olid Ulsteri rannikust vaid paari miili kaugusel, Walteri ja Margareti majast Portavo neemel pidid nad peaaegu paistma.
Margaret ja tema perekond said elutoas lahele avaneva akna juures seistes vaid ärevalt oodata ja palvetada, vaadates, kuidas rannavalve signaalraketid valgustavad taevast ja kutsuvad Donaghadee päästelaeva meeskonda sündmuspaika.
Nende palvetele ei vastatud kunagi.
4. PEATÜKK
Donaghadee päästelaev läks uuesti merele pühapäeval hommikul kell 7 tormijärgsetes tontlikult vaiksetes oludes: nad leidsid purustatud laeva tükke ning tõstsid pardale üheteistkümne mehe, ühe naise ja ühe lapse surnukehad.
Ühtegi elavat hinge enam ei leitud ja kõik ülejäänud jäid merel kadunuks.
Sel samal päeval võttis šokis Margaret Danaghadee sadama kaiäärsel ette laipade tuvastamise õõvastava töö.
Tema armastatud meest ei leitud kunagi.
Margaret ei toibunud enam ja suri aasta jooksul murtud südame kätte.
Mälestusteenistusel Bangori kihelkonnakirikus osales üle tuhande inimese, Downi piiskop ütles oma pöördumises, et Walter Smiles suri nagu oli elanud: „Hea, vapper, isetu mees, kes järgis käsku: „nii et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu”.”4
Peaaegu sada aastat varem sel samal päeval oli Samuel Smiles kirjutanud oma eneseabiraamatu viimased leheküljed. Muu hulgas on seal liigutav lugu kangelaslikkusest näitena sellest, kuidas Victoria-aegne härrasmees peaks käituma. Minu vaarisa Walteri saatuses jõudis see äärmusesse.
Laev popsutas mööda Aafrika rannikut, pardal 427 meest ning 166 naist ja last.
Mehed olid peamiselt nekrutid, kes olid teenistuses olnud vaid lühikest aega.
Kell kaks hommikul, kui kõik all magasid, sõitis laev veealuse kalju otsa, mis lõhkus selle põhja, ja oli kohe selge, et alus hukkub.
Trummipõrin kutsus sõdurid ülatekile relvile ja mehed kogunesid nagu paraadile.
Läks liikvele sõnum „päästke naised ja lapsed” ja abitud olevused toodi alt üles, suuremalt jaolt riietamata, ja pandi vaikselt paatidesse.
Kui nad kõik olid laevaparda äärest eemaldunud, hüüdis aluse kapten mõtlikult: „Kõik need, kes ujuda oskavad, hüpaku üle parda ja ujugu paatide poole.”
Kuid kapten Wright, üks 91. šoti mägilaste rügemendist, ütles: „Ei, kui te seda teete, lähevad naistega paadid põhja.”
Nii seisid vaprad mehed liikumatult. Ükski süda ei värisenud, keegi ei tõrkunud oma kohust täitmast.
„Nende seas ei olnud sosinat ega nuttu,” ütles kapten Wright, ellujäänu, „kuni laev kadus viimaks vee alla.”
Au ja kuulsus vapratele ja julgetele!
Selliste meeste eeskuju ei sure iial, vaid elab igavesti nagu ka mälestus neist.
Kahtlemata pidi Walter noore mehena olema neid sõnu oma vanaisa raamatust lugenud.
Äärmuslik näide.
Tõepoolest, selliste meeste eeskuju ei sure iial, vaid elab igavesti nagu ka mälestus neist.
5. PEATÜKK
Sel ajal, kui Princess Victoria põhja läks, oli Margareti tütar, minu vanaema Patsie oma elu parimates aastates. Ajakirjandus lahkas tragöödiat reportaažides, mis pakatasid kangelaslikkusest ja eneseohverdusest.
Juhtkirjad nüristasid Patsie valu. Mõneks ajaks. Leina tekitava meedia voos avastas Patsie, et on võitnud parlamendi järelvalimised oma isa Ulsteri kohale parlamendis.
Glamuurne ja kaunis tütar võttis üle kangelasliku isa poliitilise koha. See on nagu filmistsenaariumis. Kuid elu ei ole tselluloid ja Westminsteri hiilgus nõudis noorimalt kunagi Põhja-Iirimaalt valitud naisparlamendiliikmelt kohutavat lõivu.
Patsie oli abielus Neville Fordiga, minu vanaisaga: leebe hiiglasega, kes pärines seitsmelapselisest perekonnast. Neville’i isa oli olnud Yorki dekaan ja Harrow’ kooli direktor. Tema vend Richard, noor sportlik imelaps, Etoni õpilane, oli ootamatult ja äkki surnud päev enne oma kuueteistkümnendat sünnipäeva ja Neville’i teine vend Christopher hukkus teise maailmasõja ajal traagiliselt Anzios.
Aga Neville oli jäänud ellu ja säras.
Hääletatud Oxfordi kõige nägusamaks meheks, oli teda õnnistatud mitte ainult hea väljanägemise, vaid ka fantastilise spordisilmaga. Ta mängis tipptasemel krahvkonnavõistkonnas kriketit ja ajalehed ülistasid teda kui tohutut „kuute lööjat”, mängutuuridele andis lisaväge tema hiiglaslik keha. Kuid see, mida ta süda ihkas, oli abielu oma elu armastuse, Patsiega.
Tema ülim unistus oli elada oma tulevase pruudiga Cheshire maakohas. Ta võttis vastu töö Wiggins Teape’i paberitööstuses ja nad hakkasid Patsiega maal koos pisiperet kasvatama.
Patsie otsus astuda sedavõrd avalikult oma isa jälgedes tegi Neville’i ärevaks. Ta teadis, et see muudab drastiliselt nende kõigi elu. Kuid ikkagi kiitis ta naise tegevuse heaks.
Westminsteri hiilgus mõjus noorele naisele lummavalt ning Westminsteri koridorid joovastusid eredast ja kaunist Patsiest.
Ei läinud kuigi kaua, kui Patsiel tekkis ühe parlamendiliikmega romantiline suhe. Parlamendiliige tõotas hüljata oma naise, kui Patsie jätab maha Neville’i. See oli klišee, tühi lubadus. Kuid võimu kombitsad olid noorest Patsiest kindlalt kinni hakanud. Ta otsustas Neville’i hüljata.
See oli otsus, mida ta kahetses surmapäevani.
Täiesti arusaadav, et parlamendiliige ei jätnud oma naist kunagi maha. Sellegipoolest oli Patsie selleks ajaks sillad põletanud ja elu veeres edasi.
Aga perekond oli lõhutud ning Neville’i ja Patsie kahe noore tütre (Sally, mu ema, ja ta õde Mary-Rose) jaoks oli maailm muutunud.
Neville’i jaoks oli see hullem kui südame murdumine.
Patsiele lõi peagi külge üks teine poliitik, Nigel Fisher ja sedapuhku ta abiellus selle mehega. Kuid juba abielu algusest peale oli Patsie uus abikaasa Nigel truudusetu.
Naine jäi sellegipoolest mehe kõrvale ja kandis koormat ekslikus veendumuses, et see on jumala nuhtlus selle eest, et ta oli jätnud maha Neville’i, mehe,
Propellerlennuki Douglas DC-3 hüüdnimi. (Tõlkija)
Fl 2:4.