Muda, higi ja pisarad. Bear GryllsЧитать онлайн книгу.
kogukondi kokku muusika, kunsti ja isegi mägironimise abil. (Mägironimine on minu perekonnal alati veres olnud.)
Vanaema Patsiet armastasid paljud ja tal oli väga tugev iseloom, millega olid silma paistnud ka tema isa ja ema. Kuid mingil viisil ei lahkunud temast kunagi kahetsus elu alguses tehtud vigade pärast. Kui sündis mu õde Lara, kirjutas vanaema talle elu kohta väga terava, kuid kauni kirja ja lõpetas selle nii:
„Naudi ereda õnne hetki nagu hinnalist aaret – need tulevad ootamatult ja joovastava elamusena.
Kuid muidugi on seal ka hetki, kui kõik on must: võibolla valmistab sulle pettumuse või teeb haiget keegi, keda Sa väga armastad, ja kõik võib näida raske ja äärmiselt mõttetu.
Kuid pea alati meeles, et kõik läheb mööda ja miski ei jää samaks … ja iga päev toob uue alguse ja mitte miski, kui kohutav see ka ei oleks, ei ole kunagi täiesti lootuseta. Tähtsaimaid asju elus on lahkus ja see võib tähendada väga palju.
Püüa mitte kunagi teha haiget nendele, keda Sa armastad.
Me kõik teeme vigu ja mõnikord ka kohutavaid, kuid ära haava mitte kedagi oma isekuse pärast.
Püüa alati mõelda ette ja mitte tagasi, kuid ära kunagi püüa minevikku tõkestada, sest see on osa Sinust ja on teinud Su selliseks, nagu Sa oled. Kuid püüa, oh püüa õppida sellest vähekenegi.”
Alles päris Patsie elu lõpuaastatel leppis Neville temaga peaaegu ära.
Neville elas nüüd majas, mis asus mõnisada meetrit hoonest, kus ma teismelisena Wighti saarel kasvasin, ja Patsie veetis oma vanas eas seal meie juures elades pikki suvesid.
Nad võtsid kahekesi ette jalutuskäike ning istusid pingil ja vaatasid merd. Kuid hoolimata kõigest sellest soojusest ja õrnusest, mis naine tema vastu üles näitas, tõrkus Neville temaga jälle lähedaseks saamast.
Pärast seda, kui ta oli naisest ilma jäänud, oli Neville viiskümmend aastat valu kannatanud ja seda on raske eirata. Noormehena vaatasin ma sageli, kuidas vanaema libistas oma sõrmed tema hiiglaslikku pihku − see oli ilus žest.
Nad andsid mulle kaks väga tähtsat õppetundi: muru pole alati mujal rohelisem ja tõeline armastus on võitlemist väärt.
6. PEATÜKK
Esimestel aastatel veetsin ma kõik koolivaheajad Portavo neemel Donaghadees Põhja-Iirimaa rannikul samas majas, kus oli elanud minu vaarisa Walther ja millele nii lähedal oli ta lõpuks surma leidnud.
Ma armastasin seda paika.
Meretuul ja soolalõhn olid maja igas nurgas oma töö teinud. Kraanid kriuksusid, kui neid keerasid, ja voodid olid nii vanad ja kõrged, et mina pääsesin enda omasse ainult voodiraami mööda üles ronides.
Ma mäletan vana Yamaha päramootori lõhna meie vanal puupaadil, millega isa sõitis piki rannikut, kui tahtis meid tuulevaiksetel päevadel välja viia. Ma mäletan jalutuskäike metsas ja täies õies siniliiliaid. Eriliselt meeldis mulle joosta puude vahel, peitu pugeda ja lasta isal end otsida.
Ma mäletan, kuidas mu vanem õde Lara kihutas rulaga mööda autoteed ja lõpetas vastu aeda põrgates, või kuidas ma lamasin vanaema Patsie kõrval voodis, me mõlemad olime leetritega aiasaras karantiinis, et eraldada meid kõikidest teistest.
Ma mäletan külmas meres ujumist ja kuidas me iga päev hommikusöögiks keedetud mune sõime.
See oli koht, kus ma avastasin oma armastuse mere ja metsiku looduse vastu.
Aga siis ma seda veel ei teadnud.
Koolisemestrid tuli mul veeta Londonis, kus isa tegeles poliitikaga. (Oli see imelik või mitte, aga kindlasti irooniline, et pärast seda, kui ta oli ema Patsie juures üles kasvades näinud poliitika ohtlikku väge, abiellus mu ema tulevase parlamendiliikmega.)
Sel ajal, kui mu vanemad abiellusid, oli mu isa pärast kolmeaastast teenistust kuningliku mereväe eriüksuse ohvitserina asunud tegutsema veiniimpordi alal. Seejärel pidas ta Londonis väikest veinibaari, enne kui kandideeris kohalikku volikogusse ja seejärel Lõuna-Londoni Chertsey kohale parlamendis.
Märgatavalt tähtsam on see, et mu isa oli eelkõige hea inimene: kena, lahke, lõbus, ustav ja teda armastasid paljud. Kuid hiljem mäletan ma neid Londonis veedetud aegu väga üksildastena.
Isa rabas teha rasket tööd, mis venis sageli hilisesse õhtusse, ja ema, tema assistent, rassis tema kõrval. Ma tundsin puudust perekonnaga veedetud ajast – rahulikust ja mittekiirustavast.
Tagasi vaadates, igatsesin ma veidikenegi rahulikku aega vanemate seltsis. Ilmselt just sel põhjusel käitusin ma koolis nii halvasti.
Mäletan, et hammustasin kord üht poissi nii kõvasti, et veri väljas, ja vaatasin siis, kuidas õpetajad helistasid isale ja kurtsid, et nad ei tea, mida minuga teha. Isa vastas, et tema teab, mida minuga teha, ja tuli kohe kooli. Ta asetas koolivõimla keskele tooli, seadis lapsed rätsepaistmes enda ümber ringis istuma ja nuhtles mind, kuni tagumik oli sinimust.
Järgmisel päeval õnnestus mul Londoni tänavarüsinas ema käest lahti rebida ja ma jooksin ära, kuid mõni tund hiljem sai politsei mu kätte. Usun, et ma tahtsin tähelepanu.
Pahanduste eest pani ema mu tavaliselt magamistuppa kinni, kuid muretses, et mul võib seal õhku väheks jääda, ja nii lasi ta puusepal ukse sisse õhuaugud puurida.
Öeldakse, et vajadus on kõikide leiutiste ema, ja peagi tuli mulle pähe, et võin riidepuu kõvera traadiga õhuaugu kaudu riivi lahti lükata ja põgeneda. See oli minu esimene retk kohanemise ja improviseerimise maailma ning see oskus on mind aastaid hästi teeninud.
Samal ajal arenes minus kirg kehalise tegevuse vastu. Ema viis mind iga nädal väikesesse lootustandvate võimlejate rühma, mida juhtis unustamatu härra Sturgess.
Tunnid toimusid Westminsteris kortermajade taga asuvas vanas tolmuses kahekohalises garaažis.
Härra Sturgessi treeningud paistsid silma erusõjaväelase raudse distsipliiniga. Meil kõigil olid põrandal oma täpp, mis märkis kohta, kus me pidime valvel seisma, oodates järgmist ülesannet. Ta nõudis meilt palju. Mulle tundus, et härra Sturgess oli unustanud, et me oleme vaid kuueaastased – kuid lastena see meile meeldis.
Me tundsime end erilistena.
Me võtsime ritta maast kahe meetri kõrgusel oleva metall-lati taha ja ütlesime siis üksteise järel: „Üles palun, härra Sturgess,” ning ta tõstis meid järgemööda üles ja jättis rippuma.
Reegel oli lihtne: me ei tohtinud küsida luba latist lahti lasta enne, kui kogu rivi oli üleval rippes nagu surnud faasanid jahisahvris. Ja isegi siis tuli paluda: „Paluks alla, härra Sturgess.” Kui sa olid nõrk ja lasid enneaegu lahti, saadeti sind häbistatult oma kohale tagasi.
Avastasin, et mulle meeldib rippuda, ja otsustasin uhkelt saada viimaseks, kes rippuma jääb. Ema ütles, et ta ei suutnud vaadata, kuidas mu väike kidur keha seal kõlgub, nägu punane ja kõverdunud pimedas otsustavuses pidada vastu kuni kibeda lõpuni.
Poisid lasid üksteise järel latist lahti ja ma oleksingi jäänud sinna rippuma, kuid härra Sturgess otsustas viimaks, et on aeg lõpetada.
Seejärel vudisin ma oma kohale tagasi, näol lai naeratus.
„Paluks alla, härra Sturgess” muutus meil perekondlikuks naljaks, kui oli vaja märkida mingit tugevat füüsilist pingutust, ranget distsipliini ja narruseni küündivat otsustavust. Kõik see tuli mulle hilisematel sõjaväeteenistuse päevadel kasuks.
Seega oli mu treeningukava päris hästi koostatud. Ronimine. Rippumine. Põgenemine.
See kõik meeldis mulle.
Ema ütleb senini, et kasvamise ajal näisin ma olevat otsustanud saada seguks Robin Hoodist, Harry Houdinist, Ristija Johannesest ja palgamõrtsukast.
Pean seda suureks meelituseks.
7. PEATÜKK
Lapsena oli mu lemmikaeg teisipäeviti