Germinie Lacerteux. Edmond de GoncourtЧитать онлайн книгу.

      „Te saate terveks, preili, te saate terveks!” hüüatas arsti järel ukse sulgenud teenijanna rõõmsalt, ning sööstnud voodi juurde, kus lebas tema perenaine, külvas ta õnnejoovastuses õrnuste ja suudlustega üle teki, mille all vana naise vaene kuivetu keha näis laial asemel väike nagu lapse oma.

      Võtnud teenijanna pea käte vahele, tõmbas vana naine selle õrnalt oma rinna najale, ohkas ning sosistas: „No mis siis ikka, eks tule edasi elada!”

      Stseen leidis aset väikeses magamistoas, mille aknast paistis kolme tumeda raudkorstna siluetiga kitsuke riba taevast ja katuseviilud ning kaugemal, peaaegu teineteist puudutavate majade vahel nähtamatu puu raagus oks.

      Kaminasimsi kohal rippus kandilises mahagonipuust raamistuses laia numbrilaua, suurte numbrite ja raskete pommidega seinakell. Selle kõrval sätendasid klaaskupli all küünlajalad: kullatud nooletupe ümber põimunud kolm hõbedast luigekaela. Kamina ees laiutas hüljatud käetugesid kõrge korjuga tugitool, katteks niisuguse ristpistetikandiga vaip, nagu seda harrastavad väikesed tüdrukud ja vanemad naised. Seinal rippus kaks väikest Bertini laadis Itaalia maastikku, akvarelltehnikas lillepilt, allservas punase tindiga maalitud kuupäev, ja mõned miniatuurid. Ampiirstiilis mahagonkummutil seisis ettepoole sirutatud vikatiga jooksujalu tõttava Aja tumedast pronksist kujuke, mis oli postamendiks pärlitest ümbritsetud sinise emailitud numbrilaua ja teemantidest numbritega väikesele kellale. Parketil laiutas musta-rohelisekirju Pamme’i vaip. Akende ja voodi ümber olid šokolaadikarva põhjal punase mustriga vanad sitskardinad. Haige peatsi kohale kummardus portree, mis näis haiget pilguga puurivat. Sellel oli kujutatud karmipilgulist meest, kelle nägu ilmestas rohelise atlasskostüümi kõrge krae, pehmelt seotud kaelaside ja esimeste revolutsiooniaastate moe järgi hooletult pea ümber seotud musliinrätik. Voodis lamav vana naine meenutas portreed. Tal olid samasugused mustad ja tihedad, võimukad kulmud, samasugune kullinina, samasugused tahtejõulised, otsusekindlad ja energiast kõnelevad näojooned. Portree peegeldus tema näos nagu isa tütres. Ent naise juures pehmendas näojooni mingisugune karmivõitu headusekiir, mehelik kohusetundlikkus ja inimesearmastus.

      Valgus toas oli niisugune nagu ikka kevaditi, mil kella viie paiku on päikesevalgus kristalselt helendav ja hõbejalt helkiv: külm, neitsilik ja mahe ning hääbub kahvatu oreooliga ümbritsetud roosasse loojangusse. Taevalaotus oli tulvil uue elu valgust, kurblikku nagu veel paljas maapind ning niivõrd õrna, et paneb õnnest nutma.

      „No mis nüüd? Kas mu rumaluke Germinie valab pisaraid?” lausus vanake hetkelise vaikimise järel, tõmmates eemale teenijanna suudlustest märjaks saanud käed.

      „Oh kallis preili, ma tahaksin alati niiviisi nutta! See on nii hea! Mulle meenus ema… ja palju muud… Kui te vaid teaksite!”

      „No räägi…” kostis perenaine ning sulges kuulamiseks silmad.

      „Oh mu vaene ema!” Teenijanna vakatas. Seejärel hakkas ta taas rääkima, tuues kuuldavale õnnepisaratest sündinud sõnadevoolu, just nagu oleks erutuse- ja rõõmupuhangus tema südames taaselustunud lapsepõlv. „Vaene naine! Ma näen veel praegugi, kuidas ta viimast korda kodust välja läks… et mind missale viia… Mäletan, et see oli 21. jaanuaril… Sel päeval loeti ette kuninga testamenti1… Kui palju muret ma emale valmistasin! Ta oli juba neljakümnekahene, kui ma sündisin… Ta sai isa pärast palju nutta… Lisaks minule oli lapsi veel kolm ja leiba ei jätkunud. Pealegi oli isa nii uhkust täis… Kodus valitses tühjus, aga ei tema küreelt abi paluma läinud… Pekki sai ainult pühade ajal. Aga mis sellest: ema armastas mind seda enam ning võlus alati mulle kuskilt sutsukese rasva või juustu leiva peale… Ma polnud veel viienegi, kui ta suri… See oli meile kõigile suur õnnetus. Mul oli täiskasvanud vend, näost kaame nagu palakas, habe kollane… ja nii hea! Te ei kujuta ette… Kõik armastasid teda. Ja missuguseid hüüdnimesid talle anti… Ühed kutsusid teda Bodaks, ei tea mispärast… Teised Jeesus Kristuseks… Oli tema vast töömees! Tervis oli tal kehvavõitu, aga juba varavalges istus kangastelgede taga. Sest me olime ju kudujad… ning tema ei pannud õhtupimedani süstikut käest… Ja kui te vaid teaksite, kui aus ta oli! Igalt poolt toodi talle lõnga ja kunagi ei kaaalutud üle… Ta oli kooliõpetajaga suur sõber ja karnevalil alati eestvedaja. Isa oli hoopis teisest puust: töötas tunnikese – ja kõik, siis läks põldudele uitama… Kui tagasi tuli, siis peksis meid, ja kõvasti… Ta oli lausa hull. Räägiti, et rinnahaiguse pärast. Õnneks astus vend minu kaitseks välja: ta ei lasknud keskmisel õel mind juustest kiskuda ja haiget teha… too oli minu peale armukade. Vend võttis mul alati käest kinni ja viis mind keeglimängu vaatama… Kogu maja püsis tema najal… Minu esimeseks armulauaks puges ta lausa nahast välja! Töötas palehigis, et ma saaksin valge kurrutatud kleidi nagu teistel ja väikese käekoti, siis oli nii kombeks…Tanu mul ei olnud. Mäletan, et punusin endale lintidest ja pilliroo valgest säsist kena pärja… Meie juures kasvab seda palju neis kohtades, kus kanepit leotatakse. See oli mu õnnepäev… ja ka siis, kui jõuludeks siga tapeti… ja kui ma aitasin viinapuuvääte siduda… see on alati juunikuus… Meil oli Saint-Hilaire’i nõlval väike viinapuuistandus. Neil aegadel oli üks eriti raske aasta… Kas mäletate, preili, 1828. aastat, kui rahe peksis kuni Dijonini ja isegi kaugemal kõik puruks… Me sõime kliidest leiba… Mu vend katkestas end tööga. Isa oli aina kusagil väljas ja tõi meile vahel seeni… Puudus oli kohutav… kõht oli kogu aeg tühi… Kui ma põllul käisin, siis vaatasin, ega kedagi nägemas pole, ja pugesin lehma alla, võtsin puukinga jalast ja lüpsin sinna piima… Kui mulle vaid oleks peale satutud! Vanem õde oli Lenclos’ linnapea teenistuses ja tema saatis oma palga koju, kaheksakümmend franki… ikka midagi. Teine õde õmbles rikastele prouadele. Tol ajal ei makstud nii nagu praegu: töötati kella kuuest hommikul kuni hilise õhtuni, ja ainult kaheksa suu eest. Pealegi tahtis ta püha Rémi pidustuste kleidi tarbeks veidi kõrvale panna. Niimoodi see meie kandis käis: pool aastat söödi kaks kartulit päevas, et selleks päevaks uut kleiti saada… Õnnetusi sadas meile uksest ja aknast… Isa suri ära. Tuli maha müüa üks põllusiil ja viinamarjaistandus, mis andis meile igal aastal vaaditäie veini. Eks notarile tuli ka omajagu maksta… Kui mu vend haigeks jäi, polnud meil talle juua anda muud kui veinipära, millele oli juba aasta aega vett peale valatud… Enam polnud ka vahetuspesu: kõik ema kapis olnud voodilinad, mille peal lebas kuldrist, olid maha müüdud… ja rist samuti. Aga venna haigus tuli niimoodi: ta läks ükskord Clefmonti peole. Seal kuulis ta juttu, nagu oleks õde linnapea juures teenides tollega patustanud. Vend läks rääkijatele kallale… ta oli nõrguke… Neid oli palju, nad lõid ta pikali ja virutasid lamajale jalaga kõhtu… Ta toodi poolsurnuna koju… Arst pani ta küll jälle jalule ja ütles meile, et ta on terve. Aga virelema ta jäigi… Iga kord, kui ta mind kallistas, tundsin, et kauaks tal eluvaimu ei jätku… Kui mu vaene kallis kahvanägu hinge heitis, siis tuli nooremal Ballardil mind jõuga surnukeha juurest ära kiskuda. Terve küla, koguni linnapea tuli tema matustele. Vanem õde pidi linnapea juurest ära tulema, sest too ajas talle külge, ja õde läks ära Pariisi, teine õde läks talle järele… Ma jäin täiesti üksi… Üks ema sugulane võttis mu enda juurde Damblini, aga ma ei suutnud seal kuidagi harjuda, nutsin terved ööd läbi ja iga kord, kui sain, jooksin koju. Niipea, kui meie tänavasse jõudsin ja ukse juures vanu viinapuuvääte nägin, kaotasin pea… jalad kandsid mind nagu iseenesest edasi. Head inimesed, kes meie maja olid ära ostnud, hoidsid mind, kuni mulle järele tuldi, sest kõik juba teadsid, kust mind otsida. Viimaks kirjutati Pariisi õele, et kui ta mind enda juurde ei võta, siis ma küll hallide juusteni välja ei vea… Ma olin ju otsekui vahast. Mind anti väikese postitõlla kutsari hoole alla, kes kord kuus Langresist Pariisi sõitis. Ma olin siis neljateistkümnene. Mäletan, et heitsin kogu reisi jooksul voodisse täies riides, sest mind majutati ühistuppa. Pärale jõudes olin üleni täitanud…”

      II

      Vanake kuulas vaikides: ta võrdles oma elu teenijanna omaga.

      Preili de Varandeuil oli sündinud 1782. aastal. Ta nägi ilmavalgust ühes Royali tänava villas ning tema ristiemadeks olid puhastverd printsessid. Preili isa kuulus krahv d’Artois’ kaaskonda ning sai osa tolle soosingust. Krahvi lähikondlasena võttis ta sageli osa jahiretkedest ning tal oli juhust kuulda, kuidas see, kellest hiljem sai Charles X, enne jahti peetud missa ajal vaimulikku sosinal tagant kiirustas: „No kuule, küree, tee juba kiiremini!” Härra de Varandeuil oli sõlminud tollal üpris tavapärase abielu: ta oli nainud teatritähest lauljanna, kes erilist annet omamata oli siiski edu saavutanud, esinedes vaimuliku muusika kontsertidel kõrvuti prouade Todi ja Ponteuil’ ning preili Saint-Hubertiga. Sellest abielust 1782. aastal sündinud