Germinie Lacerteux. Edmond de GoncourtЧитать онлайн книгу.
ja alanduste koorma all. Rõhutud ja maha surutud, saamata isalt ei suudlusi ega õrnust, vaid üksnes hoolimatust, igatses ta oma valulevas südames armastust, kuid armastada polnud kedagi. Juba hakkas ta kannatama tühjuse ja külmuse pärast, mis paratamatult langeb osaks naistele, kelle noorus mitte kedagi ei rõõmusta ega võlu, kuna tal puudus ilu ja veetlus. Ta mõistis, et tema pikk nina, kollakas jume, puisus ja kõhnus kutsuvad esile kaastunnet. Ta sai aru, et tema välimus pole mitte ainult inetu, vaid hale ka viletsate villaste kleitide tõttu, mida ta endale ise õmbles ja mille jaoks isa alati torisedes raha andis. Alles kolmekümne viie aastasena õnnestus tal isalt välja kaubelda igakuine tühine summa riiete tarvis.
Kui palju kurbust, kibestumist ja üksindust jagas elu koos morni ja kergesti ärrituva, kodus alatasa kärkiva vanamehega, kes näitas armastusväärset nägu vaid seltskonnas, kui jättis tütre õhtuti üksi ning käis igal õhtul külastamas tuttavaid, kelle majauksed olid Direktooriumi ja Impeeriumi esimeste aastate jooksul jälle avanenud. Tütart viis ta välja üliharva, ja kui seda juhtuski, siis ikka ja ainult vodevilliteatrisse, kus tal oli oma loož. Ja kuidas tütar neid väljaskäimisi kartis! Isa äkiline iseloom, monarhiaaegadest säilinud kõrk olek ja jalutuskepp, mis lihtrahva jultumuse peale nii kergesti käiku läks, hoidsid tütart alalises pinges. Peaaegu iga kord tuli ette õiendamist kontrolöriga, sõnavahetusi parteris istujatega ja rusikatega vehkimist, mille peatamiseks tuli looži kaitsevõre alla tõmmata. Kõik see jätkus tänaval ja isegi tõllas, kui kutsar ei nõustunud härra de Varandeuil’ pakutud sõidutasuga ning jäi tunniks või paariks paigale, mõnikord aga rakendas kannatust kaotades hobuse lahti ja jättis sõitjad konutama tõlda, kus tütar keelitas asjatult isa järele andma ja maksma.
Arvates, et nendest meelelahutustest pidi Semproniele piisama, ning püüdes teda ainuüksi enda käsutuses hoida, ei lasknud härra de Varandeuil tütrel kellegagi suhelda. Ta ei viinud teda seltskonda ega emigratsioonist naasnud sugulaste juurde muidu kui ainult ametlikele vastuvõttudele või pidustustele, kuhu kogunes terve suguvõsa. Ta hoidis teda koduseinte vahel ning alles siis, kui tütar sai neljakümneseks, luges ta teda piisavalt täiskasvanuks, et lubada tal üksi välja minna. Seetõttu polnud tütrel ühtki sõbrannat ega lähedast hinge, kes võinuks teda toetada; enam polnud kõrval ka venda, sest too oli läinud Ameerika Ühendriikidesse ja astunud seal mereväeteenistusse.
Pidades lubamatuks mõtet, et tütar võiks mehele minna ja tema juurest lahkuda, mõistis isa ta vanatüdrukupõlve: kõik võimalikud abiellumisväljavaated summutas ta juba eos ja röövis tütrelt ka igasuguse julguse seda jutuks võtta, kui kas või mingisugune võimalus peaks ette tulema.
Vahepeal olid Itaalias võidu saavutanud Prantsuse väed asunud seda maad röövima. Pariisi voolas kokku kunstiaardeid Roomast, Firenzest ja Veneetsiast. Moodi tõusis Itaalia kunst. Kollektsionäärid huvitusid ainult Itaalia meistrite teostest. Härra de Varandeuil nägi sellises maitse-eelistuses teed rikastumiseks. Temaski tärkas revolutsioonieelsele kõrgklassile nii loomuomane peen kunstihuvi. Ta oli liikunud kunstnike ja harulduste kogujate ringkondades, ta armastas maalikunsti. Talle tuli mõte koostada kollektsioon Itaalia meistrite töödest ja see siis maha müüa. Pariisis toimus hulgaliselt terrori ajal laiali paisatud kunstiesemete müüke. Sel ajal läksid hästi kaubaks suured lõuendid, härra de Varandeuil asus neid mööda linna jahtima ning iga päev leidis ja ostis ta midagi. Õige pea oli väike korter maalidest niivõrd tuubil, et mööblile ei jätkunud ruumi: enamik rasketes raamides vanu tumenenud maale olid nii suured, et ei mahtunud seinale ära. Kõike neid arvas ta kuuluvat Raffaelile, Leonardo da Vincile või Andrea del Sartole – puha meistriteosed, mille ees tütar pidi tundide viisi seisma; isa sundis talle peale oma maitset ja väsitas teda oma vaimustuseõhinaga. Üks epiteet järgnes teisele, ta oli joovastuses, rääkis totrusi, ning viimaks hakkas kauplema kujuteldava ostjaga, ajas meistriteose hinda üles ja karjus: „Minu Rosso maksab sada tuhat liivrit! Jah, härra, sada tuhat!” Täis õudu, et majapidamises tarvilik raha läheb nende koletislike mõõtmetega piltide ostmiseks, millel on kujutatud tohutu suuri ja inetuid täiesti alasti mehi, püüdis tütar isa mõistusele tuua ja laostumist vältida. Härra de Varandeuil läks marru ja esitas meest, kes tunneb häbi lihase tütre täieliku maitsepuuduse pärast, ning ütles, et pildid on nende varanduseallikas ja küll tütar hiljem näeb, kas isa ikka on loll. Lõpuks keelitas tütar teda maale müüma. Müük toimuski: see oli täielik läbikukkumine, üks suuremaid illusioonide purunemisi, mida Bullioni villa seinad ja klaaslagi kunagi olid näinud. Sügavalt masendatud ja vihane krahhi pärast, mis hävitas rohkem kui tagasihoidliku varanduse ega löönud valusalt ainult rahakoti pihta, vaid andis tõsise hoobi ka tema asjatundjamainele, vaistule ja niinimetatud Raffaelidele, teatas härra de Varandeuil tütrele, et nüüdsest on nad liiga vaesed, et Pariisi jääda, ning seepärast tuleb elama asuda provintsi. Kasvanud üles aja vaimus, mis mitte kuidagi ei ergutanud naistes armastust maaelu vastu, üritas preili de Varandeuil asjatult isa otsusele vastu vaielda, ent tal tuli isale järgneda, lahkuda Pariisist ja jääda ilma kahe noore naissugulase seltsist ja sõprusest, kellele ta nende harvadel kohtumistel oli end veidikene avanud ja kelle süda tema tundmuse kohaselt oli teda vanema õena vastu võtnud.
Härra de Varandeuil üüris väikese maja Isle-Adamis. Seal, paarikolme lossi läheduses, kuhu juba hakkasid naasma tema ammustest tuttavatest omanikud, tunnetas ta olnut teravamalt, hingas taas krahv d’Artois’ õukonnas möödasaadetud aegade õhku. Lisaks oli sinna Conti suguvõsa pärusmaadele pärast revolutsiooni elama asunud suurkodanlasi ja rikastunud ärimehi. Härra de Varandeuil nimi sisendas neisse austust. Talle kummardati sügavalt, üksteise võidu jagati küllakutseid, ning aupaklikult, koguni harda aukartusega kuulati tema jutustusi endistest aegadest. Kunagise Versailles’ jäänukina üle külvatud meelituste, tähelepanuavalduste ja austusega, oli ta selle seltskonna valitseja ja ehe. Kui ta lõunastas endise leivamüüja, nüüdse neljakümne liivri suuruse rendise omaniku proua Muteli juures, tõusis siidkleidis majaperenaine lauast, et talle ise köögis mustjuurt praadida, kuna härra de Varandeuil’le meeldis see ainult tema valmistatult. Ent otsustavaks põhjuseks, miks härra de Varandeuil oli otsustanud Pariisist ära kolida, polnud mitte meeldiv ajaviitmine maal, vaid tema peas tärganud plaan. Ta vajas jõudeaega, et seda teostada. Seda, mida tal polnud õnnestunud Itaalia kunsti auks ja kuulsuseks täide viia oma kunstikoguga, oli ta otsustanud saavutada ajaloo kaasabil. Oma naiselt oli ta õppinud natuke itaalia keelt ning nüüd oli ta pähe võtnud tuua Prantsuse rahva lugemislauale Vasari „Maalikunstnike elu”, tõlkida raamatu tütre abiga, kes juba väiksena oli kuulnud ema toatüdrukuga itaalia keelt rääkivat ning mõned sõnad meelde jätnud. Ta sundis tütart süvenema Vasari raamatusse, täitis kogu tema aja ja mõtted grammatika, sõnaraamatute, kommentaaride ja Itaalia kunstile pühendatud uurimistöödega, pani ta pikkadeks päevadeks küürutama tänamatu töö kohale, igavlema ja piinlema arusaamatute sõnade tõlkimisega. Kogu töö lasus tütre õlul. Ülesande kätte andnud, jättis ta tütre üksipäini valgesse vasikanahka köidetud raamatute juurde ning läks ise jalutama, tegi visiite naabritele, mängis lossiomanikega kaarte või lõunatas mõne tuttava kodanlase pool, kellele kurtis pateetiliselt, milliseid jõupingutusi ja vaeva nõuab temalt ettevõetud tõlketöö. Koju jõudnud, kuulas ta tõlgitud lõiku, tegi märkusi, kritiseeris, muutis mõne lause tähenduse sootuks vastupidiseks, mille tütar pärast tema lahkumist kohe õigeks parandas, ning seejärel siirdus ta jälle jalutuskäigule või külaskäigule nagu mees, kes on pärast päevatööd puhkuse ära teeninud. Kaabu näpus, patseeris ta uhkelt oma elegantsetes kingades, imetledes iseennast ning kiites taeva, puude ja taimede ning kogu looduse jumalikku päritolu kuulutanud Jean-Jacques Rousseaud. Aeg-ajalt haarasid teda lastele ja vanuritele iseloomulikud kärsitusehood: ta tahtis, et järgmiseks päevaks oleks tõlgitud teatud arv lehekülgi, ning sundis tütart öötundidelgi tõlkimistöö taga istuma.
Töö peale kulus mitu aastat, mille vältel Sempronie silmad said lõplikult rikutud. Ta oli elusalt maetud Vasari köidete alla, Isle-Adami kodanlastes sügavalt juurdunud kõrgist upsakusest ja nende proua Angot’ maneeridest5 liialt põlatud, et külastada losside elanikke, ning üksildasem kui kunagi varem. Ei mingit meelelahutust ega rõõmu, üksnes isa piinavad veidrused ja norimine. Vanamees tallas maha lilled, mis tütar oli salamahti aeda istutanud. Tema ei kannatanud seal muud kui köögivilju, mille eest ta ise hoolt
Proua Angot – Direktooriumi (1795–1799) ajal rahvasuus tekkinud harimatu jaenesekindla kodanlaseproua kuju, paljude komöödiate, vodevillide ja farsside tegelane.