Germinie Lacerteux. Edmond de GoncourtЧитать онлайн книгу.
vanalt köitelt, võttis prillid eest, pani need avatud raamatule ning hüüatas:
„Sina, vagatseja, ja peole! Tead, mu tüdruk… See tundub mulle naljana! Sina – ja äkki tantsima… Ehk tahad ka mehele minna? Milline rumalus! Aga ma hoiatan sind: kui abiellud, siis mina sind siia ei jäta. Mul pole mingit tahtmist sinu põngerjaid hoida! Astu natuke lähemale… Ohoo! Pagan võtku! Kogu ilu on näha! Viimasel ajal oled sa üldse väga edev.”
„Mis te nüüd, preili,” püüdis Germinie end õigustada.
„Sinu tutvuskonna mehed pole just eriti hoolivad,” lausus prerili de Varandeuil. „Nad ampsavad kohe sinu küljest tüki… pärast on häda käes… Aga abielu… Ma olen kindel, et teiste abielu nähes hakkab see sinugi peas mõlkuma… Sellepärast sul ongi selline nägu peas, jah? Jumaluke küll! Pööra nüüd end natuke, et ma saaksin sind vaadata,” ütles preili de Varandeuil talle omasel karmivõitu toonil. Ning toetanud kuivetud käed tugitooli käetugedele, tõstnud jala üle teise, hakkas ta pöida kõigutades Germinied ja tema kleiti takseerima.
„Pagan võtku!” hüüatas ta pärast hetkelist sõnatut uurimistööd. „Oled see ikka sina? Ma pole sind kunagi lähemalt vaadanud… Mu jumal küll! Nojaa…” Ta pomises hammaste vahelt veel mõned arusaamatud sõnad.
„Tont võtku, ja kust on sulle tulnud see armunud kassi nägu?” lausus preili lõpuks, kui oli teenijannat pikalt silmitsenud.
Germinie oli inetu. Tumepruunid, lausa mustana näivad juuksed olid lokkis ja väänlesid jonnakate laineliste salkudena, kuigi neid oli püütud hoolikalt kahele poole lahku võida. Tema sile madal laup kaardus silmalaugude kohal, mille alla olid peitunud peaaegu haiglaslikud silmad: väikesed, elavad ja läikivad, mis pilkusid nagu väikesel lapsel ning paistsid seetõttu veel väiksemad, erksamad, niiskemad ning naerusemad. Need polnud ei sinised ega pruunid, vaid mingit ebamäärast ja muutlikku halli värvi, mille kohta võib öelda, et tegu pole mitte niivõrd värvi kui läikega. Tunded süütasid neis palavikulise tulukese, rõõm mingisugused ähmased sädemed, kirg helendava sähvatuse.
Tema suurte tukslevate sõõrmetega lühike ja püstjas nina oli selline, mille kohta rahvas ütleb, et sealt tilgub vihma. Silmanurgas oli ninajuure kohal jäme sinine veresoon. Lorraine’i tõule iseloomulikke laiu, esiletükkivaid ja tugeva joonega põsesarnasid katsid rõugearmid. Eriti inetuks muutis Germinie asjaolu, et tema nina oli suust liiga kaugel. Selle iluveaga omandas näo alumine pool ahviliku ilme, suurel valgete hammaste ja täidlaste, justkui laiaks litsutud huultega suul oli kummaline, natuke ärritav naeratus.
Avar kaelus paljastas tema kaela, rinna ülaosa, õlad ja osaliselt ka heleda selja, mis oli päevitunud näoga teravas kontrastis. See heledus näis ühtaegu haiglaslik ja ingellik, nagu puuduks tema kehas elu. Germinie oli lasknud rippu oma ümarad siledad käed, millel olid küünarnukkide juures kenad lohukesed. Tema randmed olid õrnad ning käsi, mis justkui polnukski musta tööd näinud, ehtisid küüned, mis oleksid igale seltskonnadaamile au teinud. Loiu ja hooletu graatsiaga painutas ja sirutas ta aeglaselt oma kohevas kleidis korsetist jäika ja tuima, rõhutatud puusade ja rinnakumerusega keha, ülipeenikest, lausa naeruväärselt peenikest pihta, mis oli nii habras ja võluv nagu kõik, mis hämmastab naise juures oma väiksusega.
Sellest inetust naisest õhkus teravat ja salapärast sarmi. Valgus ja vari, mis näolohkudes ja põsesarnadel mängles ja kokku sulas, lisas tema ilmele iharusekiirgust, mida armunud kunstnik annab õnnestunult edasi oma armukese portreevisandis. Kõik temas – nii suu, silmad kui isegi inetus – oli otsekui väljakutse ja tahtlik taotlus. Temast kiirgas erutavat, mehi sütitavat ja külgetõmbavat hurma. Ta erutas ja süütas iha. Loomulikult ja tahtmatult õhkus temast sensuaalsust – kõigist ta žestidest, kõnnakust, pisimastki liigutusest ning lõhnast, mis jäi õhku tema kehast. Piisas ainsast pilgust, kui oli selge, et ta kuulub nende ärevust ja rahutust tekitavate naiste hulka, kes piinlevad armuvalus ning süütavad seda teisteski; sellise naise kuju kerkib mehe silme ette rahuldamatuse tunnil, piinab raskelt keskpäeval, kummitab öösel ning painab unenägudes.
Keset preili de Varandeuil’ pikka ülevaatustööd läks Germinie korraga tema juurde, kummardas ja külvas tema käed suudlustega üle.
„Aitab… aitab limpsimisest,” lausus preili. „Sa kulutad niiviisi mu käed ära… Noh, mine, lõbutse, aga ära hilja peale jää… Ära end tantsimisega kurna.”
Preili de Varandeuil jäi üksi. Ta toetas küünarnukid põlvedele, silmitses tuld ja segas hajameelselt süsi. Ning nii nagu alati mure korral, patsutas ta paar korda kiiresti kukalt, nii et must peapael libises kohalt.
VI
Meheleminekust rääkides osatas preili de Varandeuil Germinie valusat kohta. Ta tabas otse tema murede põhjust. Teenijanna meeleolumuutused, tülgastus elu vastu, rusutus, tühjus hinges ja rahulolematus tulenesid haigusest, mida arstiteadus nimetab noorte naiste kurvameelsuseks. Kahekümne nelja aastase neiu hädade põhjuseks oli kirglik, kurnav ja painav igatsus abielu järele – tema jaoks püha ning seetõttu kättesaamatu eesmärgi järele, kuna tema korrameel nõudis tulevasele mehele oma ebaväärikuse, oma patu ülestunnistamist. Nendest mõtetest viisid teda eemale õnnetused ja kaotused perekonnas.
Tema uksehoidjast õe mehel oli Auvergne’ist pärit inimesele omane unistus: ta tahtis naise teenitud jootrahadele lisada vanakraamiga kauplemisest saadava tulu. Ta oli alustanud tagasihoidlikult, müües tänaval omanike surma järel peremeheta jäänud vara: sealsamas kadunukese maja ukse ees laotas ta sinisele paberile hõbetatud küünlajalad, elevandiluust salvrätihoidjad, kuldse mustriga ääristatud mustades raamides värvilised litograafiad ning üksikud Buffoni kogutud teoste köited. Hõbetatud küünlajalgadest saadud summa pani mehel pea ringi käima. Ta üüris passaažis vihmavarjuparandaja vastas musta putka ning hakkas kauplema oksjonitel käest kätte käivate kummaliste esemetega. Ta müütas kukkedega taldrikuid, puutükke, mis olevat pärit JeanJacques Rousseau kingatallast, ja Watteau allkirjaga varustatud Ballue akvarelle. Sellesse ärisse pani ta kogu oma teenistuse ning laenas lisaks mõni tuhat franki. Selleks, et ots otsaga kokku tulla ja võlgadest lahti saada, hankis naine endale koha ajalooteatrisse. Õhtuti valvas tema eest ust õmblejannast õde, ise aga heitis ta magama kell üks öösel ning tõusis kell viis hommikul. Mõne kuu pärast sai ta teatri koridoris külmetamise tagajärjel pleuriidi, mis ta poolteise kuu pärast hauda viis. Vaesest naisest jäi maha parajasti leetritesse haigestunud tütar, kelle tõbi kulges raskelt uksehoidja viletsa korteri läppunud õhuga toas, kus tal tuli kuu aega pärast ema surma põdeda. Isa oli sõitnud Auvergne’i, lootes sealt raha laenata. Seal abiellus ta uuesti. Rohkem polnud temast midagi kuulda.
Õe maha matnud, jooksis Germinie tuttava vanamutikese juurde, kes tegeles mitmesuguste iseäralike töödega, mis ei lase Pariisi vaestel päris nälga surra. Sellel naisel oli mitu ametit: vahel lõikas harjade jaoks jõhve parajaks, vahel aga tükeldas mesileiba. Ja kui neid töid polnud, siis vaatas tänavakaupmeeste laste järele ja tegi neile süüa. Suure paastu ajal tõusis ta kell neli voodist ning läks Jumalaema kirikusse kohta võtma, pärast aga, kui rahvast oli palju kogunenud, müüs istekoha kellelegi kümne või kaheteistkümne suu eest. Selleks, et oma Saint-Victori haledas urkas sooja saada, hiilis ta pimeduse tulekul Luxembourgi aeda, et puudelt vargsi kooretükke rebida. Germinie, kes oli naisega tutvunud sel kombel, et oli talle igal nädalal andnud preili söögilaua ülejääke, üüris nüüd talle seitsmenda korruse teenijaubriku, kuhu naine koos Germinie õetütrega elama asus. Germinie tegi seda pikalt järele mõtlemata. Õe julma käitumise tema raseduse ajal oli ta juba unustanud ning tal polnud enam midagi andestada.
Sellest peale polnud tal peas muud kui õetütar. Ta tahtis tüdruku elule tagasi võita ning tema hoolitsus päästiski lapse surmast. Igal võimalusel tõttas ta preili juurest minema ning jooksis kiiruga seitsmendale korrusele last kallistama, talle raviteed andma ja teda voodisse panema ning naasis hingeldades ja rõõmust punetavana perenaise juurde. Germiniel polnud väikese jaoks millestki kahju ning ta jagas talle kõike, mis võis anda uut jõudu väikesele kustuvale olendile: hoolitsust, hellust, südameheadust, arstiabi ja kalleid, ainult rikastele kättesaadavaid ravimeid. Selle peale kulus kogu Germinie palk. Terve aasta jootis ta tüdrukut värske verega: