Väike printsess. Frances Hodgson BurnettЧитать онлайн книгу.
üksi Sarat, vaid tervet kooli ja püsis mitu nädalat peamise kõneainena. Ühes kirjas oli kapten Crewe jutustanud haruldaselt huvitava loo. Keegi sõber, kes poisipõlves temaga seltsis koolis käis, oli tulnud teda ootamatult Indiasse vaatama. Ta oli suure maa-ala omanik, millel oli leitud teemante, ja ta oli ametis kaevanduste laiendamisega. Kui kõik läheb nii, nagu loota on, omandab ta nii suure rikkuse, et see paneb pea ringi käima, kui sellele mõelda; ja et ta koolivenda armastas, andis ta kapten Crewelegi võimaluse sellest hiiglavarandusest osa saada sel teel, et kapten Crewe hakkab tema äriosanikuks. Vähemalt niipalju taipas Sara isa kirjadest. On ju tõsi, et igal teisel ärilisel tehingul – olgu see kui tahes suurejooneline – oleks olnud ainult vähe veetlust Sara või klassi silmis; aga teemandikaevandused kõlas nii väga nagu tuhat ja üks ööd, et keegi ei suutnud ükskõikseks jääda. Sara pidas neid toredaiks ja maalis Ermengarde’ile ja Lottile pilte labürintkäikudest maapõues, kus seinad ja katused ja laed olid üle külvatud sätendavate kividega, ja veidrad tumedad kogud neid raskete kirgastega välja kaevasid. Ermengarde’i vaimustas see jutt väga ja Lotti nõudis, et seda igal õhtul talle uuesti jutustatakse. Lavinia oli väga õel kaevanduste suhtes ja ütles Jessiele, et ta ei usu, et niisuguseid asju nagu teemandikaevandused maailmas üldse olemaski on.
„Mammal on teemantsõrmus, mis maksis nelikümmend naela,” ütles ta. „Ja see ei olegi kuigi suur. Kui oleks olemas kaevandusi, mis on teemante täis, oleksid inimesed nii rikkad, et lihtsalt naeruväärt.”
„Võib-olla saab Sara nii rikkaks, et ta on lihtsalt naeruväärne,” kihistas Jessie.
„Ta on niigi juba naeruväärne,” kirtsutas Lavinia nina.
„Sa vist vihkad teda,” ütles Jessie.
„Oh ei,” sähvas Lavinia. „Aga ma ei usu teemandikaevandustesse.”
„Noh, kuskilt neid ju ikka saadakse,” ütles Jessie ja jätkas naeru kihistades, „Lavinia, arva, mis Gertrude ütles.”
„Kust mina tean; ega tahagi teada, kui see on jälle midagi tolle va Sara kohta.”
„On küll. Üks tema kujutlemistest on see, et ta on printsess. Ta mängib seda kogu aeg – kooliski. Ta ütleb, et see aitavat teda paremini koolitükke õppida. Ta tahab, et Ermengarde’gi katsuks printsess olla, aga Ermengarde arvab, et ta on liiga paks.”
„Muidugi on ta liiga paks,” ütles Lavinia. „Ja Sara on liiga kõhn.”
Loomulikult kihistas Jessie uuesti.
„Sara ütleb, et sel pole midagi tegemist sellega, kuidas välja näed või mida omad. Sel on tegemist vaid sellega, mida mõtled ja mida teed.”
„Küllap ta mõtleb, et suudaks olla printsess ka siis, kui ta kerjus oleks,” ütles Lavinia. „Hakkame teda kuninglikuks kõrguseks kutsuma.”
Tunnid olid seks päevaks läbi ja nad istusid klassis kamina ees, nautides päevaaega, mis neile kõige enam meeldis. See oli aeg, mil preili Minchin ja preili Amelia jõid teed oma pühapaigas – elutoas. Sel tunnil aeti rohkesti juttu ja palju saladusi käis käest kätte, eriti kui nooremad õpilased käitusid hästi ega käratsenud ega müranud – mida nad tõtt-öelda küll enamasti tegid. Kui nad lärmi lõid, segasid vanemad tüdrukud tõrelemise ja raputamisega vahele. Nende kohuseks oli korda pidada ja kui nad seda ei teinud, oli karta, et preili Minchin või preili Amelia ilmub ja pidutsemised lõpetab. Lavinia kõneldes avaneski uks ja Sara tuli sisse ühes Lottiga, kel oli kombeks sörkida igal pool tema järel nagu kutsikas.
„Seal ta ongi tolle hirmsa lapsega!” hüüdis Lavinia sosinal. „Kui ta teda nii väga hoiab, miks ei pea ta teda oma toas? Enne viie minuti möödumist karjub ta jälle mõne asja pärast.”
Juhtumisi oli Lottil tulnud äkki kange himu koolitoas mängida ja ta oli kutsunud kasuema endaga kaasa. Ta ühines väikestega, kes nurgas mängisid. Sara tõmbus aknaorva kerra, avas raamatu ja hakkas lugema. See oli midagi Prantsuse revolutsioonist, ja ta süvenes peagi põrutavasse kirjeldusse Bastille vangidest, inimestest, kes olid veetnud nii palju aastaid maa-alustes kongides, et kui päästjad nad sealt välja kiskusid, katsid pikad hallid juuksed ja habe nende nägu ja nad olid unustanud, et kindluse müüride taga üldse veel elati ja oldi, ja viibisid nagu unenäos.
Sara oli mõtetega klassist nii kaugel, et ei tundunud sugugi mõnus, kui Lotti ulgumine teda äkki sinna tagasi kiskus. Miski ei olnud talle nii raske, kui hoiduda vihastumast siis, kui teda raamatusse süvenemise juures äkki segati. Raamatusõbrad teavad seda ärritushoogu, mis neis säärasel puhul kerkib. Ei ole kerge taltsutada kiusatust teha midagi mõistmatut ning salvavat.
„Mulle tundub siis, nagu oleks keegi mind löönud,” avaldas Sara kord Ermengarde’ile, „ja nagu tahaksin vastu lüüa. Pean kiiresti järele mõtlema, kui ei taha halvasti öelda.”
Ta pidi nüüdki kiiresti järele mõtlema, kui ta raamatu aknalauale pani ja mugavast nurgast maha hüppas.
Lotti oli lasknud klassipõrandal liugu, esiteks ärritades müraga Laviniat ja Jessiet ja lõppeks kukkudes ning oma paksule põlvele haiget tehes. Ta kriiskas ja hüppas üles-alla keset sõprade ja vaenlaste jõuku, kes teda vaheldumisi meelitasid ja temaga tõrelesid.
„Vait silmapilk, vana piripott! Silmapilk vait!” käsutas Lavinia.
„Ma ei ole piripott, ei ole ühti,” ulgus Lotti.
„Sara, Sara!”
„Kui sa vait ei jää, siis preili Minchin kuuleb,” hüüdis Jessie. „Lotti, kullake, ma annan sulle ühe penni.”
„Ma ei taha su penni,” nuuksus Lotti. Ta vaatas oma paksu põlvekest ja nähes sellel piiska verd, puhkes uuesti nutma.
Sara lendas läbi toa ja pani põlvitades käsivarred ta ümber.
„Aga Lotti,” ütles ta. „Aga Lotti, sa lubasid Sarale.”
„Ta ütles, et ma olen piripott,” nuttis Lotti.
Sara paitas teda, aga kõneles kindla häälega, mida Lotti tundis.
„Kui sa nutad, jäädki varsti piripotiks, Lotti, pai. Sa lubasid.”
Lotti mäletas küll, et lubas, aga eelistas tõsta häält.
„Mul ei ole mammat,” kuulutas ta, „mul ei ole mammat.”
„Miks sul ei ole,” ütles Sara reipalt. „Kas sul pole meeles? Kas sa ei tea, et Sara on sinu mamma? Kas sa ei taha Sarat endale mammaks?”
Lotti puges lohutunud nuuksega talle sülle.
„Tule istu mu juurde aknaorva,” jätkas Sara, „ja ma jutustan sulle midagi.”
„Tõesti?” virises Lotti. „Kas jutustad mulle teemandikaevandustest?”
„Teemandikaevandustest,” pahvatas Lavinia. „Vastik hellitatud plika, talle kuluks ära üks hea laks.”
Sara tõusis kiiresti jalule. Tuletagem nüüd meelde, et ta oli väga süvenenud Bastille loosse, ja et ta pidi end kiiresti kokku võtma, kui talle selgus, et peab minema hoolitsema oma kasulapse eest. Ta ei olnud ingel ega pidanud Laviniast lugu.
„Tead,” ütles ta kaunis ägedalt, „ma annaksin hea meelega sulle ühe laksu, aga ma ei taha sind lüüa!” Ja lisas end taltsutades: „Vähemalt ma tahaksin sind lüüa, ja lööksin hea meelega, aga ma ei löö sind. Me pole kellegi tänavaplikad. Oleme mõlemad vanad küllalt, et osata paremat.”
Nüüd oli Lavinial hea võimalus.
„Oh jaa, teie kuninglik kõrgus,” sõnas ta. „Meie oleme muidugi printsessid. Vähemalt üks meist on printsess. Küll meie kool võib veel kuulsaks saada, nüüd kus preili Minchinil printsess õpilaseks on.”
Sara kähvas tema poole. Näis, nagu tahaks ta anda Laviniale vastu kõrvu. Võib-olla ta tahtis. Kujutlemise trikk oli tema elurõõmu allikas. Ta ei kõnelnud sellest kunagi neile tütarlastele, keda ta ei hoidnud. Uus kujutelm printsessist oli talle väga südamelähedane ja ta oli selle suhtes arg ja tundlik. Ta oli tahtnud pidada seda saladuses, ja nüüd irvitas Lavinia selle üle peaaegu