Väike printsess. Frances Hodgson BurnettЧитать онлайн книгу.

      Lavinia ei leidnud parajat vastust. Juba mitu korda oli ta märganud, et ta Saraga vaieldes rahuldavat vastust ei leia. Põhjuseks oli see, et teised olid kuidagi ebamääraselt tema vastase poolt. Ta nägi nüüdki, kuidas nad huvitatult kõrvu teritasid. Tõepoolest meeldisid neile printsessid ja nad lootsid kuulda midagi kindlamat selle kohta siin ja tõmbusid järelikult Sarale lähemale.

      Lavinia suutis välja mõelda ainult ühe märkuse ja see oli kaunis kehv.

      „Sa mu heldeke!” ütles ta. „Loodame, et sa meid ei unusta, kui troonile astud.”

      „Ei unusta,” ütles Sara ega lausunud enam sõnagi, vaid seisis vagusi ja vahtis kindla pilguga Laviniat, kuna too Jessie käe alt kinni võttis ja eemale läks.

      Pärast seda vahejuhtumit hakkasid need tüdrukud, kes Sarat kadestasid, kutsuma teda printsess Saraks, kui tahtsid väljendada erilist põlastust, aga neile, kes teda hoidsid, oli see tiitel õrnuse avaldamise viisiks. Tema austajaile meeldis väga tiitli piltlikkus ja toredus. Preili Minchin, sellest kuulnud, ütles nii enam kui üks kord kooli külastavaile vanemaile, tundes, et see annab tema asutusele nagu mingi kuningliku internaadi mulje.

      Becky meelest oli see kõige kohasem nimetus maailmas. Udusel talveõhtul – mil ta hirmunult mugavast toolist magamast kargas – alanud tutvus oli küpsenud ja kasvanud. Preili Minchin ja preili Amelia teadsid sellest väga vähe. Neil oli teada, et Sara oli lahke nõudepesija vastu, aga neil polnud aimugi neist võluvaist, ohtlikult näpatud hetkist, mil, kui ülemise korra toad välgukiirusel korda olid tehtud, Sara tuppa jõuti ja raske koksikast rõõmuohkega põrandale pandi. Neil puhkudel üks jutustas ja teine kuulas, kuulajale pakuti midagi maitsvat kas kohe söömiseks või taskusse pistmiseks, et nosida õhtul, kui Becky üleval oma katusekambris on.

      „Aga ma pian neid ilusti sööma, Sara-preilna,” ütles ta kord, „sest et kui ma raasukesed järele jätan, tulevad rotid välja nuhkima.”

      „Rotid!” hüüdis Sara kohkunult. „Kas seal on rotte?”

      „Ulka, preili!” vastas Becky päris asjalikult. „Katusekamres on änamasti ikka iiri ja rotta. Külap arjub nende krõbistamisega, kui nad möda tuba ümmer sibavad. Mina olen nõnna ää arjund, et tule neid meelegi, kui nad jüst üle piapadja ei joose.”

      „Uuh!” ütles Sara.

      „Külap arjub aegamöda iga assaga,” ütles Becky. „Piab arjuma, kui oled nõudeküirijaks sündind. Mina lepin parema meelega rottide kui prussakatega.”

      „Mina niisamuti,” arvas Sara. „Rotiga võiks ehk veel aja jooksul sõbruneda, aga ei usu, et mulle meeldiks prussakaga sõprust pidada.”

      Mõnikord ei julgenud Becky veeta soojas heledas toas rohkem kui mõne minuti, ja sel korral sai vahetada ainult mõne sõna ja väike salakaup libises vanamoelisse taskusse, mida Becky paelaga vööle seotult seeliku all kandis.

      Otsida ja leida toitu, millest saaks väikest pakki teha, lisas uue huvi Sara ellu. Väljas sõites või kõndides vaatas ta innukalt poeaknaisse. Kui talle esimest korda tuli pähe kaks-kolm lihapirukat koju tuua, tundis ta, et on teinud avastuse. Becky silmad päris särasid, kui Sara need välja ladus.