Mere taga. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
mõnikord vaid mõne mõtlematu sõna või valimatult terava väljendi tõttu olematuks hajuda. Harva, kui sellest suuremat pahandust tekkis, aga erimeelsusi meenutav mõrkjas maitse jäi mehe koduskäike üsna tihti saatma.
Riina Vainumäe kaheksateist aastat kestnud abielu, mida naine oli varem kõigiti normaalseks, vähemalt rahuldavaks pidanud, võis pärast Jaanuse Soome tööle asumist tõeliseks külalisabieluks nimetada. Nimetus oli üsna täpne – kui mees vaid poolteist päeva nädalas kodus viibib, muutub ta paratamatult oma perekonnas külaliseks. Aga ka külalisi on peamiselt kahte liiki: soovituid ja soovimatuid…
„Annaks taevas, et Jaanus soovimatuks külaliseks ei muutuks… Et ma ikka jaksaks niimoodi elada!” ohkas Riina, oskamata endale teadvustada, kuidas ja kui palju nende sideme tugevus just temast oleneda võiks. Koos elades on võimalus peresuhteid alati kontrolli all hoida, niiviisi eraldi olles aga hakkas naine üsna peagi tunnetama omamoodi ebakindlust ja kahtlus, mis teda Jaanuse minekul kõige rohkem oli häirinud, sai jälle uut toitu: kas mees seal mere taga, niiviisi omaette ja teises riigis elades ei hakka teisi naisi vaatama? Või veel hullem – kas on võimalik, et ta kellegagi sedavõrd lähedaseks saab, et on valmis oma senise pere jätma ja sealpool lahte uut elu alustama!
Ei, Jaanus ei ole naistenõrk mees! tõrjus Riina pähe tükkivad hullud mõtted kohe tagasi, aga need tulid ikka ja jälle naist kiusama.
Mis ta seal õhtuti teeb, kellega oma vaba aega veedab? Viimati oli Riina seda mehelt otsesõnu küsinud ja Jaanus seletas, aga naise arvates seejuures kahtlaselt ebaledes:
„Eks see… kuidas juhtub! Kui on ilus ilm, siis käin jalutamas, Helsingi on suur, palju avastamist! Ja vahel käime mõne sõbraga kuskil…”
„Käite kuskil? Mõnes baaris või ööklubis?”
„Baaris, seda jah… Ööklubis pole käinud, need on kallid, rahast hakkab kahju. Ja ega ei tõmba kah!”
Viimase lause oli Jaanus lisanud kuidagi kiirustades, nii et seegi mõjus kahtlaselt, sõnade tähendusele otse vastupidiselt. Kokkuvõttes polnud Riina midagi olulist teada saanud ja ega ta lootnudki, et mees kohemaid üles tunnistab, kui tal ka on midagi varjata. Niisugune küsitlus oli rohkem märgiks, et naine tunneb tema eluviisi vastu huvi. Ja kui tal ongi midagi enda teada jätta, siis tõenäoliselt on need vaid pisipatud – näiteks mõni sõpradega koos joodud pudel kangemat, vast mitte rohkem…
Niisugune pisut ettevaatlik ja hoolitsusena tunduv usutlemine käis Riina arvates naise kohustuste hulka. Peale otsese teadatahtmise pidi see sisaldama sõnumit – ma ju hoolin sinust ja muretsen meie perekonna pärast! Sest kui niisugune teade mehele kohale jõuab, võib see ehk mõne eksisammu ära hoida.
„Vaata, et sa seal igavusest jooma ei hakka!” oli naine lõpuks igaks juhuks ikkagi öelnud ja see kõlas sedavõrd emalikult, et Jaanus naerma turtsatas. Aga ka selles naerus võis väga tundlik kõrv midagi ebasiirast või isegi võltsi leida.
„Vabal õhtul kann õlut, ega see ei ole veel joomine!” seletas mees heatahtlikult ja Riina loobus edasi pärimast, sest nagunii puudus võimalus tema juttu kontrollida. Ning naine püüdis leppida ammutuntud kibedamaigulise tõega, et kui abieluinimeste omavaheline usaldus on kadunud, siis nende kooselu pikalt ei püsi.
2
Bussijuhi töö polegi nii igav ja rutiinne, nagu mõned arvavad – et sõidad aga üht ja sama liini nagu orav rattas. Esiteks on suurlinna bussiliinid küllalt pikad – näiteks pidi Jaanus oma vahetuse jooksul vaid neli ringi tegema –, teiseks ei lase vahelduvad liiklussituatsioonid rutiinil kallale tulla. Pealegi olid Helsingi bussireisijad märksa distsiplineeritumad kui need noorukid, kes lõuna pool lahte hilisõhtuti tikkusid endast maha jätma lõhutud või markeriga täissoditud bussiistmeid, rääkimata tavapärastest tühjadest õllepurkidest ja muust prahist. Muidugi olid ka siinpool lahte omad Pekkad ja Anttid, kes vahel ülemäärasest õllest või kangemast kraamist julgustatuna tikkusid räuskama ja kaassõitjaid tülitama, aga enamasti piisas nende rahustamiseks ähvardusest, et buss jäetakse seisma ja kutsutakse politsei. Keeleoskuse arenedes oskas Jaanus niisugustega ka paremini suhelda, ja politseid nad pelgasid.
Eestimaalt tulnud bussijuhid olid Helsingis üsna tavaliseks saanud, juba räägiti, et iga kümne juhi kohta tuleb üks eestlane, ent see võis ka pisut kiuslik kuulujutt olla. Seda aga teati ja mõni jutukam sõitja isegi küsis lõpp-peatuses bussi astudes:
„Oletko virolainen?” 1
Algul oli Jaanus selle peale vaid nõustuvalt noogutanud, hiljem oskas juba soome keeles vastata ja vastu küsida:
„Kyllä! Onko tämä sinusta vastenmielistä?” 2
„Ei ollenkaan!” 3 tõtati kiirustades vastama ja siis polnud karta, et küsija seisupausi ajal pikemalt juttu hakkab ajama. Jaanuse soome keel oli selleks veel liiga konarlik ning ta püüdis vestlusest hoiduda.
Liikluskorraldus oli Helsingis tunduvalt parem kui Tallinnas, kuigi tippkoormuse ajal – hommikuse töölemineku ja õhtuse töölt tuleku tundidel – tuli liiklusummikutest tekkivate seisakutega arvestada. Õnneks olid suurematele tänavatele märgitud eraldi busside sõidurajad, kus tavalised autod sõita ei tohtinud, ja bussid said liikuda isegi siis, kui edasipääsu ootavad autod kvartalite viisi ummikutes seisid. Raskusi tekkis vaid vasakpöörde puhul, kui oli hädavajalik suur liinibuss läbi hädiselt liikuva automassi vasakule sõidurajale manööverdada, aga Jaanus õppis üsna ruttu vajalikud jõuvõtted selgeks – suunatuled vilkuma, ja siis tuli end lihtsalt teiste autode vahele suruda, seda peeti siin paratamatuks ja loomulikuks.
Bussiroolis oli hea olla, siis oli pidevalt tegemist ning koduigatsus ei tulnud kiusama. Aga pärastlõunal, kui Jaanus oli bussi paarimehele üle andnud, ise oma elukoha lähedal peatuses maha astunud ja poest ostetud toidukraamiga edasi kõndis, haaras meest seletamatu nostalgia, mingi ülekohtuselt hüljatu või omaste poolt väljatõugatu tunne, mida kokkuvõtlikult võiks ka koduigatsuseks nimetada. Mõistusega oli ta oma arust kõik paika pannud, aga vabatahtlikult kanda võetud hingeäng ei taandunud, vaid andis ennast ikka ja jälle tunda. Ning kui see tunne liialt tüütavaks läks, tuli mobiiltelefon võtta ja igituttav number valida.
„Riina? Kuidas teil seal läheb?”
„Mis meil minna, ikka ühtemoodi. Aga sinul? On kõik korras?” küsis naine vastu, aga Jaanuse arvates ometi kuidagi moepärast, ilma tõelise huvita. Mõlemad teadsid, et see telefonikõne oli vaid rutiin, vestluse ainsaks sisuks tõdemus – me mõlemad oleme olemas ja mõtleme teineteisele. Harva, kui niiviisi telefonis rääkides õrnusi vahetati, sest kumbki neist polnud harjunud oma tundeid sõnadesse panema. Kodus kõrvuti elades avaldati neid teistviisi – naeratuse, puudutuse, mõne hoolitseva žesti või teoga. Jaanusele meeldis mõnikord hetkeks nägu Riina juustesse suruda ja hingata sisse nende kummaliselt omast ja ometi erutavat aroomi, see tekitas temas omamoodi heldimuse ja turvatunde.
Ja seda enam tundis mees end mere taga väljasaadetuna. Vahel tegi see tunne Jaanuse lausa tigedaks ning ta hakkas ennast sõitlema, isegi mõnitama, et kaduma kippuvat eneseuhkust turgutada.
„Kurat võtaks, meremehed on kuude kaupa oma perest eemal ja neil pole häda midagi! Aga näe, mina ei saa nädalat ära olla, ilma et endast hale hakkaks… Molu, hale vennike oled, saa aru!”
Meremeestel on teistmoodi, nemad on mitmekesi, neil on, kellega suhelda ja meeskond on peaaegu sama, mis perekond! Aga mina olen üksinda – nii bussirooli taga istudes kui õhtul siin oma ühetoalises korteris, mida ma kuidagi ei oska koduks pidada… Mõtted vilasid, aga need ei toonud rahuldust, vaid äratasid veelgi suuremat protesti. Siis tuli mõistus appi võtta, et mõtteid millelegi huvitavamale ja ilusamale juhtida.
Helsingis oli Jaanus koos Eestist pärit paarimehega üürinud üsna tavalise ühiselamu tüüpi kahemehetoa, aga koos said nad seal olla vaid mõned tunnid ja sedagi öösiti magades. Hommikune mineja pidi tõusma juba vara, pool viis, õhtune tulija jõudis koju öösel kella ühe paiku. Nii et elati küll ühes toas, kummalgi
Kas sa oled eestlane? – soome k.
Jah! Kas see on sinu jaoks ebameeldiv? – soome k.
Sugugi mitte! – soome k.