Mere taga. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
sai suhelda ainult inglise keeles. Kaks eesti rahvusest arsti käisid tööl haiglas, nende toad olid esimesel korrusel, nemad suhtlesid kursusekaaslastena rohkem omavahel. Loodetud läbikäimist Eestist pärit kolleegidega Loonel vähemalt esialgu ei tekkinudki ning eriti õhtuti ta tundis end olevat sundseisus, nagu oleks karistuseks võõrale maale välja saadetud.
Tööl olla oli parem, siis oli tegevust – kõik patsientide haigused ja hädad oli vaja endale üksipulgi selgeks teha, harjumuspäraselt eesti keeles pandud diagnoos soome keelde tõlkida ja arvutisse kanda, vajalikud arstimid määrata ning kõige selle kõrval kirjutada samamoodi saatekirju ja õiendeid, nagu ta Eestiski oli teinud. Koju kiirustada polnud põhjust ja Loone unustas end mõnikord pärast vastuvõttu kauaks kabinetti, et haiguslugusid uurida ja sealt uusi soomekeelseid sõnavasteid meelde jätta. Mõnikord istus ta niiviisi süvenenult senikaua, kuni siivooja ukse paotas ja arglikult küsis, millal ta saab kabinetti koristama tulla.
„Jaa, tulge kohe, ma pidin just minema hakkama,” valetas ta siis kiirustades ja lükkas paberid laual kokku. Riietus, võttis käekoti ja otsustas mõnigi kord, kui ilm lubas, jalgsi oma elukoha poole jalutada. Just elukoha, sest koduks ta ei osanud seda ühetoalist elamist veel nimetada. Otsetee sinna polnud teab kui pikk, vast paari kilomeetri jagu, aga vahel tuli tahtmine kesklinna põigata ja vahelduseks Aleksanterinkatu kauplustesse sisse astuda. Harva ostmise pärast, see oli pigem kauplustes jalutamine ning kaupade uudistamine avardas kahtlemata silmaringi. Need, kes kaubakeskustes valitseva ahvatleva miljööga on harjunud, raiskavad harva mõtlematult raha millelegi, mis pärast uudsuse hajumist kasutult vedelema jääb.
Televiisorit polnud Loone kunagi ülemäära tähtsaks pidanud, saatekavast oli harva midagi tõesti huvitavat leida. Kohalikesse raamatukogudesse, kus ka eestikeelseid raamatuid pidavat leiduma, ei olnud ta seni sisse astunud ning paratamatult jäid tema kui üksiku inimese soovitud, aga ka soovimata kaaslasteks enamasti mõtted. Ning samamoodi paratamatu tundus Loonele, et mõttering jälle viimase laevasõiduni jõudis – selleni, kuidas ta oli sattunud vestlema eestlasega, kes Helsingis pidas bussijuhi ametit. Ja nüüd seda kohtumist üle mõeldes tundis naine piinlikkust, et ta siis oli kummalise, isegi seletamatu sümpaatiatunde ajel mehele oma nimekaardi ulatanud… Mõelda vaid – tema, kes end pärast abielu lahutamist juba tosinajagu aastaid põhimõtteliseks meestevihkajaks pidas, andis ise, ilma et mees seda küsinud oleks!
Millest mul niisugune impulss tekkis, et ma pidin ennast nii naeruväärselt odavaks tegema? Kas ma tõesti nägin temas seda, kes võiks… püüdis ta põhjust otsida.
Ole vait! See plaan on veel liiga toores, et tegutsema asuda!
See Loone Kuusiku olemusele hoopiski ebaomane, aga mingi alateadvuse ajel ometi tehtud tegu jäigi naist vaevama. Arstina oli ta harjunud inimestega suhtlema, seda muidugi vaid rangelt oma ameti piirides. Isiklikes suhetes oli ta pärast õnnetult lõppenud abielu võtnud omaks trotsliku juhtmõtte, et naine saab ka ilma meheta elades suurepäraselt hakkama. Ning seda endale alatasa korrates suutis Loone end lõpuks ka maha rahustada – ilmselt oli ta tolles bussijuhis tajunud vaid usaldustäratavat inimest, kedagi niisugust, kelle poole siin võõral maal mõne hädavajaduse korral pöörduda saaks. Lihtsalt nii, nagu ütleb vene vanasõna – ärgu olgu sul sada rubla, aga olgu sul sada sõpra!
5
Bussijuhi töö nõuab linnaliinidel kindlasti palju rohkem tähelepanu ja valvelolekut kui mööda linnadevahelist asfaltlinti sõites. Linnas peab juht igal hetkel olema valmis ootamatustele reageerimiseks – kas vajutab eessõitja ootamatult liiga tugevasti piduripedaalile, tahab keegi kõrvale vaatamata sõidurida vahetada või jookseb mõni jalakäijast uljaspea sõiduteele just seal, kus teda võiks kõige vähem oodata. Ükski õnnetus ei hüüa tulles ja see vanasõna käibki kõige rohkem liiklusõnnetuste kohta.
Helsingis oma liinil sõites oli Jaanus Vainumäe algul peaaegu vaimustusse sattunud, et siin ollakse liikluses palju korrektsemad kui Tallinnas; ometi hakkas ta varsti ka siin märkama autojuhte, kes pidasid end eksimatuks või kes arvasid endil olevat mingi kirjutamata eesõiguse ning oma sõiduvõtetega kaasliiklejate närvid ja juhivõimed proovile panid. Jalakäijad tundusid Helsingis küll distsiplineeritumad olevat, aga siingi juhtus, et mõni kooli hilinev jõmpsikas oma teekonda lühendades diagonaalis üle sõidutee tormas ja juhti äkki pidurdama sundis.
Niisugused ootamatud äkkpidurdamised panevad just bussijuhi eriti keerulisse seisu, sest tema peab kõigepealt mõtlema reisijate turvalisusele. Sekundi murdosa jooksul tuleb otsustada, kas on võimalus pidurdada sujuvamalt – nii, et ükski reisijatest end vastu eesistme seljatuge ei koksaks või mõni püstiseisja maha prantsatades mõnda luud ei murraks. Pärast on raske leida tunnistajaid, kes märkasid pahanduse põhjustanud autot või üle tänava silganud koolipoissi – need on tänu bussi kiirele pidurdamisele tervena pääsenud ja sündmuspaigalt kadunud. Jaanus Vainumäel oli Tallinnas kord niimoodi juhtunud, kui kõrvaltänavast tulnud sõiduauto bussile ette keeras ja minema kihutas, üks reisija bussis aga kukkus ja murdis käeluu. Siis tuli pikk ja tüütu juurdlus, milles kannatanu lausa solvavalt väitis, et pidurdamine tekkis vaid bussijuhi oskamatusest, tunnistajaid aga polnud paraku kusagilt võtta. Kuigi bussiettevõte tookord võttis kannatanule valuraha maksmise lõpuks ikkagi enda peale, jäi Jaanusele ülekohtusest süüdistusest kibedus hinge ja tekkis isegi trotslik tahtmine järgmise niisuguse situatsiooni tekkides oma kõigiti korras buss koos rikkuja autoga ära mõlkida – parajalt niiviisi, et inimesed terveks jääksid, aga avarii jäljed tema kasuks tunnistaksid. Solvumisest tekkinud utoopiline tahtmine, mis oleks praktiliselt võimatu… Iga juht teab, et oskus rooli taga tegutseda kiiresti ja õigesti tuleb vaid aastatepikkuse kogemuse toel. Paraku ei aita alati seegi.
Helsingis oli Jaanusel seni kõik praktiliselt veatult kulgenud, pika liini lõpp-peatuses nägi graafik ette veerandtunnise seisaku. Tol hommikul oli ta ajalehe ostnud, sirutas end istmel ja tegi uudistekülje lahti, aga mõtted kiskusid loetavast kõrvale. Sest ajalehte ostes oli Jaanusele rahakotist näppu sattunud nimekaart, millel nimi Loone Kuusik. Ja selle all muidugi telefoninumber. Seesama Helsingis töötav eesti tohter, kelle juures ta oli kord abi saamas käinud ja seejärel laeval kokku sattunud. Seega peaaegu juba tuttav inimene.
Miks ta mulle oma nimekaardi andis, ilma et ma oleksin seda küsinud…? kehitas mees nõutult õlgu. Oli see tõesti ainult altruistlik tegu, soov aidata juhul, kui mulle mõni haigus peaks kallale tulema? Või mõtles see naine veel midagi – sellele Jaanus ei osanudki vastata. Mõnelt seiklushimuliselt tibilt oleks võinud niisugust liigutust oodata, aga too Loone-nimeline tohter küll mingi seikluseotsija muljet ei jätnud. Otse vastupidi – naine oli käitunud väljapeetult, pealegi oli ta oma enesekindla arutlusega jätnud kõigiti erudeeritud mulje. Õppinud ja intelligentne inimene, nagu üks arst peabki olema, see oli selge. Aga selle juurde käis veel midagi, mis Jaanust seniajani ärritas – Loone Kuusik oli püüdnud temale, Jaanusele, justkui ülalt alla vaadata, ja see oli mehe alateadvusse kripeldama jäänud. Sest küllap tahaks igaüks igas mõttes iseendast pikem olla või vähemalt niimoodi välja paista; neid, kes oma küündimatust häbeneda ei oska, võidakse kergesti kui mitte just napakateks, siis hoolimatuteks ülbitsejateks pidada.
Tohter Kuusik oli küll enesekindla naishingena tundunud, aga näe – andis mulle ikkagi oma nimekaardi, vähemalt ei pidanud end ülemäära uhkeks! Ega see paberilipakas ei kohusta mind millekski, aga sellest üldse mitte välja teha, see paistaks vist jällegi omaette mühaklusena. Millalgi võiks ju talle naljaviluks helistada, vähemalt märku anda, et ma pole seda nimekaarti sealsamas sadama prügikasti visanud, arutles mees, aga hakkas kohe ka kahtlema.
Miks ta ikkagi oma nimekaardi andis – otsib seltsi…? Või oli see hoopis otsene märguanne, et tahaks temaga mingit püsivamat suhet luua? Kuigi ta tundus kõigiti vaoshoitud ja asjalik, aga mine tea, inimese väline olek võib olla lausa tapvalt petlik. Näiteks üks mehaanikutest, kes Tallinnas oli busse hooldanud, pealtnäha igati asjalik ja oskaja mees, osutus eraelus pedofiiliks ja läks kohtu alla – Jaanusel oli kahe tütre isana pärast seda temast jälk isegi mõelda. Tekkis tunne, et kunagine hea läbisaamine selle mehega on ka teda määrinud, ja see pani tigedalt sülitama.
Tohter Loone Kuusik oli Jaanusele tundunud siiski kõigepealt kadedakstegevalt iseteadliku ja enesekindla inimesena.