Mere taga. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
leidunud. Võta kas või see prantslanna, kes ta nüüd oligi… Marie Curie! Ja igas ülikoolis on karjakaupa naisprofessoreid, ei tea, kuidas nad kodus toiduvalmistamise ja koristamisega hakkama saavad… Igatahes oleks nii tarkadelt naistelt vist palju nõuda, et nad oma töö kõrval ka mehe pilgu läbi vaadatuna külgetõmbavalt naiseliku mulje jätaksid. Nagu toosama Loone – kõigiti huvitav inimene, aga naisena – null. Lihtsalt ei tõmba, ja kogu lugu.
Kuid selle mõttevooru kõrvale, just nagu seda häirivaks dissonantseks kõrvalheliks kerkis Jaanus Vainumäele meelde kunagi ammu oma naisega tekkinud mõttevahetus, mis vaidluseni ja lõpuks isegi peaaegu pahanduseni viis. Riina oli kõikumatult väitnud, et mees ja naine ei saa omavahel ainult sõbrad olla, ilma et neil vastastikku mingeid muid tundeid tekiks. Naine oli raudkindel, et niisugune asi pole võimalik, seksuaalne pool hakkab tutvuse arenedes aina suuremat osa mängima. Jaanus aga ei olnud nõus ja väitis vastupidist, tal oli siis veel väga hästi meeles kooliaeg – keskkooli abituurium on just niisugune keskkond, kus mõnesse klassiõesse kõrvuni armutakse. Ta mäletas, kuidas klassiõed tema nägemuses kindlalt kahte kategooriasse jagunesid: neid, kelle puhul tekkis soov lähedaseks saada, olid vaid mõned, ja ülejäänutega jäädi heast läbisaamisest hoolimata ainult klassikaaslasteks. Jaanus oli püüdnud Riinatki veenda, et mehed näevad meeldivat vastassugupoolt vaid üksikutes naistes ja enamikuga võiks rahumeeli ainult sõbrustada, aga naine oli korraga nagu kurdiks ja pimedaks jäänud ning raius oma:
„See on loll jutt! Sellega mehed ainult lollitavad oma naisi, et saaks mõne teisega tiiba ripsutada.”
„Tiiba ripsutada? Mis see tähendab?” oli Jaanus püüdnud kõrvalküsimusega vaidlusest tekkinud pinget maha võtta.
„Ah, vanasti raamatutes kirjutati nii! Saad aru küll, mida see tähendab.”
Tookord oli Riina kitsarinnalisus mehe üles ärritanud ning ta küsis justkui kättemaksuks õrritavalt:
„Sa tahad öelda, et kui mulle mõni kunagine klassiõde külla tuleks, siis sulle see ei meeldiks?”
See pani naise tusaselt mühatama.
„Parem, kui ei tuleks,” ütles ta tüdinult.
„Aga kui tõesti tuleb, mis sa teeksid? Kas sa talle kohvi pakuksid?” kiusas mees.
„Kohvi oskad sina ise ka keeta! Mina läheksin siis välja, tehke siin, mida tahate!” sähvas Riina selle peale, justkui oleks teda otsesõnu solvatud ja sulgus teise tuppa. Pani ukse klõpsatades kinni – märgiks, et diskussioon on lõppenud.
Jah, paraku on Riinal üsnagi armukade iseloom ja temale kindlasti ei meeldiks, kui ma tollele Loone Kuusikule helistaksin. Ja kui helistangi, siis ma vist ei oskaks seda Riina ees salata, lollilt avameelne tüüp, nagu ma olen. Ma ei näe lihtsalt põhjust seda varjata, sest öeldakse, et pidev saladuse kaasaskandmine pidavat samamoodi väsitama nagu turjale rõhuv seljakott, mõtiskles Jaanus bussi lõpp-peatuses rooli taga istudes, heitis siis pilgu kellale ja kohkus: buss oleks juba kolm minutit tagasi pidanud liinile väljuma! Mees käivitas mootori, sulges uksed ja alustas sõitu.
Mõte Loone Kuusikule helistada jäi aga jäi Jaanust saatma ja kasvas paari nädala jooksul uudishimuks – mismoodi tohter niisugusele ootamatule telefonikõnele reageeriks? Oleks tal hea meel või ta annaks tõrjuva tooniga märku, et põgus laevatutvus on ununenud?
Tõepoolest, ma võin ju helistada! Küsin vaid lühidalt ja konkreetselt, kuidas tal on läinud ja soovin edaspidiseks head töötuju, siin võõral maal on niisugune soov kindlasti teretulnud, otsustas Jaanus ja pidurdas, et peatuses seisvaid reisijaid peale võtta. Uksed lahti, pilk peeglisse, uksed kinni ja edasi. Ikka koos oma mõtetega.
Helistan pealegi, olgu… Aga millal – kindlasti mitte päevasel tööajal, pigem õhtul, kui tol tohtril peaks vaba aeg olema. Siis võib enam-vähem kindel olla, et ta saab rahulikult rääkida.
Kas ikka saab? Aga kui Loone ei elagi Helsingis üksinda, vaid tuli siia tööle koos mehega? See oli nii kummaline mõte, et pani Jaanuse iseenda üle muigama: see ei olnud talle varem pähegi tulnud! Aga mida rohkem ta oma meenutusjuppe kokku passitas, seda tõenäolisemaks see mõte muutus. Oli ju naine laeval öelnud, et viibis kuu aega järjest Helsingis – kui ta on pereema, ja tema vanuses peaks see kindlalt nii olema, ei saaks ta nii pikalt perest eemal olla. Ka siis, kui ta lapsed on juba iseseisvad, jääb veel abikaasa, kelle eest naine peaks ikkagi kuigivõrd hoolt kandma. Hea küll, sokke ja aluspesu on iga mees suuteline ka ise pesema, aga kodus on ju veel tuhat toimetust, mida mehed kas ei viitsi või ei oskagi teha!
Mõte, et Loone Helsingis koos mehega elab, tõi Jaanusele kergenduse, mille põhjust polnud raske leida – see välistas võimaluse, et naise initsiatiivi taga võiks mingi seiklusjanu olla, enamgi veel: see lubaks kodus asjast Riinale ilma mingi ebaluseta rääkida, kartmata, et sellest tutvusest pahandust võiks tulla. Ning nimekaarti ulatades oli naine nimme rõhutanud, et tervisehädade puhul saab tema poole pöörduda – miks pidigi ta peale selle veel midagi muud mõtlema!
Niiviisi hoolikalt, kuid paraku ühekülgselt läbi mõeldud oletused võivad aina tõepärasema värvingu võtta, ja nii said Jaanuse oletused teadmiseks, et too veidi salapärane Loone elab Helsingis koos oma mehega. Ta jõudis isegi kujutluseni, et võib tutvuda kogu Kuusikute perekonnaga ja mõnikord vabal õhtul neile küllagi minna… Ning kui ta ühel õhtul oma rahakotist Loone nimekaardi välja otsis ja numbri valis, oli ta valmistunud, et kõnele võib vastata hoopis meeshääl.
Kui vastab mees, siis ma pean lihtsalt ühenduse katkestama! Ma ei oskaks ju mehele seletada, miks ma tema naisele helistan. Ja mehe ning teiste pereliikmetega tutvumine peab käima ikkagi Loone kaudu, mõtles Jaanus ning jäi pingsalt kutsetoone kuulatama.
Aga ei, telefonist kostis konkreetselt ja lühidalt:
„Loone Kuusik!”
„Tere õhtust!” Jaanus ei suutnud seda öeldes ebalust varjata. Viimsel hetkel oli ta soovinud, et keegi ei vastakski, siis oleks olnud põhjust telefon välja lülitada ja… ja see tutvus sinnapaika jättagi, vähemalt senikauaks, kuni tõesti mõni tõsisem tervisehäda kummitama tuleb. Sest ta oli proovinud helistada ja sellega oma sisetundest tekkinud kohustuse täitnud.
„Tere…” vastati sealtpoolt veidi kahtlevalt ja viivitades, ilmselt püüdis naine mõistatada, kellega on tegemist. Siis aga tundis ta helistaja ära. „Aa, see olete teie – Jaanus Vainumäe, laevalt!”
Mees oleks nagu puuga pähe saanud.
„Kust teie minu nime teate?”
„Teie käisite ju minu juures vastuvõtul, vaatasin arvutist järele,” vastas naine lõbustatult, mehe kohkumine oli tõesti siiras.
„Ahah, siis küll…” pomises Jaanus ega tundnud ennast just mugavalt. Oli tunne, nagu oleks keegi tema privaatsust rikkunud. Mida see tohter minust tahab – vaatas järele…?
Naine oleks nagu tema mõtteid lugenud, sest ütles vabandavalt:
„Mind hakkas lihtsalt uudishimu vaevama – kes on see mees laevalt, sellepärast! Uskuge, ilma mingi tagamõtteta.”
„Siin, Helsingis, olen ma rohkem mees bussilt…” pareeris Jaanus sõnu valides, et enam mitte kohmetuna näida. „Mina jälle arvasin, et oleks lihtsalt viisakas märku anda, et olen elus ja praegu arstiabi ei vaja… Kuidas elu on läinud?”
„Kuidas öeldaksegi – töiselt! Keelega on raskusi, vahel tuleb tunne, et soome keeles kirjutamist on võimatu ära õppida… Kõneleda on lihtsam, pikema seletamise peale saavad inimeste hädad ikka selgeks.”
„Nojah… Eks teie peate oma töös palju rääkima, minul on kergem – mul polegi kellegagi rääkida, isegi peatused teatab automaat. Mina ainult keeran rooli ja tallan pedaale. Ja püüan vaadata, et keegi ette või alla ei jää, siis oleks teil rohkem tööd!”
„Need ette- ja allajääjad õnneks minu juurde ei satu, mina ei tööta haiglas. Aga kirurge, kes neid õnnetuid lappima peavad, ma ei kadesta. Verd ma ei karda, aga katki sõidetud inimesi järjest kokku lappida, seda vist süda ei kannataks. Nii et vaadake ikka hoolega ette ja ärge unustage, et piduripedaal