Filosoofilised jutustused. VoltaireЧитать онлайн книгу.
Seejärel mindi hääletama. Otsuse kuulutas välja kuningas. Selleks pidulikuks puhuks tuldi kokku maa kõige kaugematest kolgastest. Võitja võttis valitseja käest vastu kalliskividega kaunistatud kuldkarika ja kuningas ütles talle nõnda: „Võtke vastu suuremeelsuse auhind. Oh annaksid jumalad mulle palju alamaid, kes teiega sarnaneksid!“
Kui mälestusväärne päev kätte jõudis, ilmus kuningas troonile, ümber ülikud, maagid ja kõigi rahvaste saadikud, kes olid tulnud mängudele, kus kuulsust ei toonud väledad hobused ega ihuramm, vaid voorus. Peasatraap kuulutas valjul häälel välja õilsad teod, mille eest nende kordasaatjad võisid pälvida hindamatu auhinna. Ta ei maininud sõnagagi Zadigi üllameelsust, kes oli Kadedale kogu varanduse tagasi andnud: see polnud tegu, mis oleks võinud auhinna jagamisel arvesse tulla.
Kõigepealt tõstis ta esile kohtunikku, kelle pärast üks kodanik oli tähtsa protsessi kaotanud eksituse tõttu, mille eest kohtunik üldse vastutav polnud, ja kes andis kodanikule kogu oma varanduse, mis oli niisama palju väärt kui see, mille kodanik oli kaotanud.
Siis kõneles peasatraap noormehest, kes pidi abielluma palavasti armastatud neiuga ja kes loovutas neiu oma sõbrale, sest too oli armastuse kätte peaaegu suremas, ja neiust loobudes andis talle veel kaasavara ligi.
Seejärel rääkis ta sõdurist, kes oli Hürkaania sõjas veel suuremeelsema teo korda saatnud. Vaenlase sõdurid tahtsid tema armastatut röövida ja tema astus neile vastu; siis tuldi sõdurile ütlema, et teised hürkaanlased olid sealsamas lähedal tema ema ära röövinud; ta jättis nuttes oma armsama ja ruttas ema vabastama; siis tuli sõdur tagasi armastatu juurde ja leidis ta hinge heitmas. Sõdur tahtis endalt elu võtta, aga ema tegi talle selgeks, et poeg on tema ainus tugi, ja sõduril jätkus vaprust edasi elada.
Kohtunikud kaldusid sõduri poole. Kuningas võttis sõna ja ütles:
„Tema ja teiste teod on ilusad teod, aga need ei pane mind imestama; eile tegi Zadig midagi niisugust, mis mind imestama pani. Hiljaaegu langes minu minister ja favoriit Coreb ebasoosingusse. Ma nurisesin ägedalt ta üle ja kõik õukondlased kinnitasid, et ma olen liiga leebe; nad püüdsid üksteist üle trumbata Corebist halba rääkides. Ma küsisin Zadigilt tema arvamust ja tema söandas Corebist head rääkida. Pean tunnistama, et ma olen näinud ajaloos juhtumeid, kus eksimused on oma varandusega kinni makstud, kus armastatu on teisele loovutatud, kus ema on eelistatud armsamale; aga ma ei ole ealeski lugenud, et mõni õukondlane oleks kiitvalt kõnelnud ebasoosingusse langenud ministrist, kelle peale tema valitseja pahane on. Ma annan kakskümmend tuhat kuldtükki igaühele neist, kelle suuremeelsetest tegudest siin räägiti, aga karika annan ma Zadigile.“
„Härra,“ ütles Zadig talle, „ainuüksi Teie Majesteet on karikat väärt, sest Teie Majesteet on teinud ennekuulmatu teo – olles kuningas, ei vihastanud te oma orja peale, kui too teie tundmuseavaldusele vastu rääkis.“
Kõik imetlesid kuningat ja Zadigi. Kohtunik, kes oli oma varanduse ära andnud, noormees, kes oli oma armsama sõbraga paari pannud, sõdur, kes oli armastatu asemel päästnud ema – kõik said valitsejalt kingitusi ja nägid, kuidas nende nimed suuremeelsete raamatusse kirja pandi. Zadig sai karika. Kuningas omandas hea valitseja kuulsuse, mis talle kauaks ei jäänud. See päev pühendati märksa pikematele pidustustele, kui seadus ette nägi. Aasias mäletatakse seda veel praegugi. Zadig ütles:
„Lõpuks olen ma õnnelik!“
Aga ta eksis.
MINISTER
Kuningas oli kaotanud oma peaministri. Ta valis sellele kohale Zadigi. Babüloni kaunid daamid aplodeerisid kuninga valiku peale, sest impeeriumi rajamisest saadik ei olnud nii noort ministrit olnud. Õukondlased olid pahased, Kade sülitas verd ja ta nina läks pööraselt paiste. Kui Zadig oli kuningat ja kuningannat tänanud, läks ta ka papagoile tänu avaldama: „Kaunis lind,“ ütles ta papagoile, „teie päästsite mu elu ja tegite minust peaministri; kõrgeaususte koer ja hobune tegid mulle palju paha, aga teie tegite mulle head. Ennäe, millest oleneb inimese saatus! Kuid kummaline õnn võib peagi kaduda,“ lisas ta. Papagoi ütles: „Jah.“ See sõna hämmastas Zadigi; et ta aga oli tubli füüsik ega uskunud, et papagoid võiksid prohvetid olla, rahunes ta ruttu ja asus oma ametikohuseid täitma, nii hästi kui oskas.
Zadig andis kõigile tunda seaduste püha võimu ja ei andnud kellelegi tunda oma kõrge ameti raudset raskust. Ta ei kitsendanud diivani30 hääleõigust ja igal vesiiril31 võis olla oma arvamus, ilma et tema seda pahaks oleks pannud. Kui ta mõne juhtumi kohta otsuse langetas, siis ei langetanud otsust tema, vaid seadus; aga kui seadus oli liiga karm, pehmendas ta seda, ja kui seadust polnud olemas, siis oleks Zadigi otsuseid nende õigluse tõttu võinud pidada Zarathustra käskudeks.
Temalt ongi rahvad omandanud ülla põhimõtte: parem riskida päästa süüdlane, kui hukka mõista süütu. Zadigi arvates olid seadused tehtud samavõrra inimeste aitamiseks kui nende hirmutamiseks. Tal oli erakordne anne välja selgitada tõde, mida inimesed ähmastada püüavad. Oma peaministriameti esimestest päevadest peale rakendas Zadig tegevusse oma erakordse ande. Üks kuulus Babüloni kaupmees oli Indias ära surnud, tema kaks poega pidid võrdselt pärima tema järel pärast seda, kui nende õde on mehele pandud, ja lisaks pidi saama kolmkümmend tuhat kuldtükki see poeg, kelle kohta kindlaks tehakse, et ta oma isa rohkem armastab. Vanem poeg laskis isale hauasamba ehitada, teine andis oma osast õe kaasavarale lisa. Kõik ütlesid: „Vanem armastab rohkem isa, noorem armastab rohkem õde: kolmkümmend tuhat kuldtükki kuuluvad vanemale pojale.“
Zadig laskis nad järgemööda enda juurde kutsuda. Ta ütles vanemale:
„Te isa ei olegi surnud, ta on viimasest haigusest terveks saanud ja tuleb Babüloni tagasi.“
„Jumal olgu kiidetud!“ vastas noormees. „Kahju, et hauasammas nii palju maksma läks!“
Siis ütles Zadig sedasama nooremale.
„Jumal olgu kiidetud!“ vastas noorem. „Ma annan isale tagasi kõik, mis temale kuulus. Aga ma tahaksin, et ta jätaks õele selle osa, mis ma temale andsin.“
„Te ei anna midagi tagasi,“ ütles Zadig, „ja te saate kolmkümmend tuhat kuldtükki, sest teie armastate oma isa rohkem.“
Uks üsna rikas neiu oli kahele maagile abielutõotuse andnud. Kui ta siis mõlema käest paari kuu vältel õpetust oli saanud, jäi ta rasedaks.
Mõlemad tahtsid temaga abielluda.
„Ma võtan endale meheks selle, kes pani mind olukorda, et võin kuningriigile kodaniku kinkida.“
„Mina tegin selle tubli teo,“ ütles üks.
„Minule langes osaks see au,“ ütles teine.
„Hea küll,“ sõnas neiu, „mina tunnistan lapse isaks selle, kes saab talle anda parema kasvatuse.“
Neiu sünnitas poja. Mõlemad maagid tahtsid teda kasvatada. Asi esitati Zadigile otsuse tegemiseks. Ta laskis mõlemad maagid enda juurde kutsuda.
„Mida sa õpetaksid oma kasvandikule?“ küsis ta esimese käest.
„Mina õpetaksin talle,“ vastas doktor, „kaheksat sõnaliiki, dialektikat, astroloogiat, demonomaaniat, seda, mis on substants ja mis on aktsdents, mis on abstraktne ja mis on konkreetne, mis on monaadid ja ettemääratud harmoonia.“
„Mina püüaksin temast kasvatada õiglase meelega mehe,“ ütles teine, „kes oleks seda väärt, et tal oleks sõpru.“
Zadig ütles:
„Kas sa oled ta isa või mitte, aga sina abiellud tema emaga.“
Õukonda tuli iga päev kaebusi Meedia32 maavalitseja Iraxi peale. Too kõrge isand polnud loomult halb, kuid edevus ja lõbujanu olid ta ära rikkunud. Haruharva lubas ta endale midagi öelda ja endale vastu vaielda ei lubanud ta kunagi. Paabulindki pole nii edev, tuvi nii meelas ja kilpkonn nii laisk. Ta sai hingata vaid võltshiilguses ja tehisnaudingutes. Zadig võttis nõuks tema meelt parandada.
Zadig
diivan – ministreist ja kõrgemaist võimukandjaist koosnenud nõukogu endises Sultani-Türgis.
vesiir – esimese ministri nimetus islamiriikides.
Meedia – vanaaja riik Iraani loodeosas.