Üksteist. Krister KiviЧитать онлайн книгу.

      Ta helistab järgmisel pärastlõunal ning uurib, kas sul on laupäevaks plaane (“Sul pole plaane,” vastad sa). “Ahah, väga kena,” ütleb N, “sel juhul võiks ju äkki veel kord õhtust süüa,” vabandades naerdes ka selle pärast, mismoodi eelmine kokkusaamine lõppes. Ta pakub välja, et äkki oleks tore teha süüa ise, teha seda ta kodus. “Ahah,” ütled sa, “ja mida me siis küpsetame?”, “Kala!” vastab ta kuraasikalt (“Kalad on toredad,” ütleb ta) – ja laupäeva tulles veedad sa terve tunni, otsides Chinatowni kalapoodidest midagi söögitegemiseks sobilikku, takerdudes pidevalt vaatama suuri tumerohelisi konni, kes plastmassämbritest justkui aegluubis välja ronida püüavad; sõjakaid krabisid, kes löövad akvaariumipõhjas omavahel lahingut territooriumi pärast, teadmata midagi aurust, mis juba tõuseb neile mõeldud potist.

      Lõpuks leiad sa suure hõbelõhe, kes tundub õige, ja lased ta pakkida kilekotti: veidra surnud merelooma, kel näol rumal, isegi pettunud ilme. Sa võtad ka kaks naela sinikarpe – nad pole muud kui kivid, silmitud veetaimed, mõtled sa. Euroopas armastatakse neid.

      N on sidunud ette valge põlle, ta tundub olevat heas tujus ning selgitab sulle, mismoodi lõhega edasi toimida tuleb – kui sa kalal pea otsast ära lõikad, voolab tast köögilauale mõni supilusikatäis verd. Pärast pesemist muutub kala tulipunane liha roosakamaks, isegi kahvatuks – korraga näib see ebareaalne otsekui tulnuka sisemus, sugugi mitte päris – ning selgroog ei tule sealt välja; mitte enne, kui oled surunud sõrmed kala krudisevasse lihasse ja sikutanud, et roots järele annaks.

      Viimaks on filee puhastatud ja läheb koriandri ja kardemoniga sisse hõõrutult ahju ning aeg on sinikarpide käes; suurte, tinahallide kastanjettide käes, kes ikka veel paokil kusagil elu ja surma piiril. Ta koputab neile kergelt, peaaegu hellalt – “Halloo, halloo, olete te kodus?” –, mis sunnib neid kinni tõmbuma, kartlikult ja ruttu. Küüslauk visiseb pannil kuumas õlis ja muutub kollaseks, nüüd ujutab kõik üle valge vein ja vahukoor, seejärel rändavad pannile karbid ise. Nad surevad hetkega; nad ei saa kunagi aru, mis nendega juhtus.

      Söök saab valmis ning nüüd kõnnib lähemale kass, näol ükskõikne, sootuks muudest asjadest huvitunud ilme, üritab end kuidagi möödaminnes su sülle manööverdada. Kassid teevad alati nii – nad ei panusta kunagi millelegi ja saavutavad enamasti oma soovi; nemad on need, kellelt me peaksime õppima, kui üldse kelleltki. Sa silitad teda mehaaniliselt, suutmata enam toidule mõelda – looma keha, võib-olla ehk viis-kuus kilo raske, tundub kuum; seda katab paks, lahtine karv. “Sa oled armas,” sosistad sa äkki, poolenisti kassile ja poolenisti talle.

      Ning N, kes on just avamas teist veini sel õhtul, tuleb nüüd ja surub oma pea korraks vastu su õlga. “Sina,” sosistab ta vastu, “oled armsam veel.”

      Sa tunned, kuidas su süda taob ning sa jood oma pokaali kiiresti tühjaks; et seda varjata, täidad sa klaasi uuesti ja lähed rõdule, et süüdata sigarillo; märkad, et ta järgneb sulle hetk hiljem. Tänav teie all on inimtühi, üksnes üks Keskpargist väga kaugele eksinud kaarik kolistab aeglaselt mööda, ning sel hetkel sa surudki oma käed aeglaselt ümber tema, tõmmates ta enese vastu, tunned, kui elus ta on, kui päris, kui soe.

      N pöördub ümber ja, samuti aeglaselt, justkui tahtes seda kindlasti õigesti teha, kallistab sind. Hiljem ei suudagi sa täpselt meenutada, kui kaua te niimoodi vaikides seisite – ja kumb esimesena lahti lasi –, kuid taas toas tundub laevalgus väga ere, silmi kissitama panev.

      Ka teine veinipudel on saanud märkamatult tühjaks ning sa leiad end tegemas lahti põldmarjalikööri: see kleepub suulakke ja kurku, olles piiritusene ja magusalt suhkrune ühel ja samal ajal; must, nagu öö enese higi. Sa surud end jälle N-i vastu, naerdes liiga valjult, maailm variseb mürinal kokku ja sünnib sekund hiljem uuesti ning pilku fokuseerida püüdes näed sa, et ta on ikka veel alles, ikka veel siin: naeratav, väike, mustade pärani pupillidega loom, kõige armsam inimene, keda sa tead.

      N tundub soe, kui sa ta kätte saad, kui sa ta voodisse kannad, ja ta ei näi kaaluvat midagi – mitte rohkem, kui võib-olla üks väga suur sulg. Ta haarab oma kätega sinust ning teie suud otsivad teineteist oma pimedal kombel, kuid ühtäkki on ta karanud üles, astunud eemale ja jäänud seisma akna alla, õlad nii pinges, justkui oleks nende alla painutatud riidepuu. Ja rääkides enda ette pimedale tänavale, ütleb ta, põrkides otsekui hampelmann; viisil, mis paneb suust välja purskuma sõnade väikseid tigedaid palle: “Vangi tuleks panna inimene, kes seda mulle on teinud!”

      Kui hommik tuleb, on akna taga udu – külm, ühtlane ja hall udu, mis ei tee õieti märjaks, kuid tundub lõputuna. Sa märkad, et ta pole su kõrval maganud alasti, vaid on millalgi öösel tõmmanud endale selga T-särgi; keskpäeva paiku hakkab selginema ja te tellite takso, et sõita kunstimuuseumi juurde. Sa märkad et N kõnnib su ees – alati paar sammu ees –; viisil, mis ei võimalda sul näha ta nägu ega lase temal näha sind. Ta tundub väike, haavatav ja habras otsekui klaasist tehtud, kes kahel tagajalal ringi liikudes ja muuseumiteejuhist kokkukeeratud spektrit käes hoides Changi juurest Moffati juurde ja Bleckneri juurest Flavini juurde palverännakut sooritamas on, ent pärastlõuna tulles ta nagu sulab veidi ning kui te olete brunch’i lõpetanud, ütleb ta kuidagi konarlikult: “Kui sa suudaksid oodata veel veidi – need kaitsevallid, mis ma olen oma südame ümber ehitanud, juba sulavad igast kandist.”

      “Ma jaksan oodata ükskõik kui kaua, aga ma ei saa aru,” ütled sina. “Kas midagi halba on juhtunud, kas midagi juhtus sel ööl, kui me kokku saime?” Ning tema vaatab kõrvale, pöörates sulle siis oma suurte mustade pupillide pilgu, öeldes: “Jah, juhtus küll – aga ma räägin sellest sulle kunagi hiljem, kui sobib.”

      Sa näed, et tal on valus; et ta on käinud läbi mingist õudusest, mida ta kirjeldada ei soovi – ja mida võib-olla ülepea võimatu kirjeldada on –, ning tunned soovi teda hoida; hoida teda nii hästi kui suudad; see on su kohus, põhjus, miks sa üldse maailma sündinud oled. Hetkel, mil sa sellest aru oled saanud, hakkab N väga valjusti naerma ja näitab sulle ajalehest artiklit, mis talle nalja on teinud ning te jalutate läbi linna allapoole ning, pärast läbi astumist paarist kaubamajast, lehvitab ta sulle hüvasti jättes ootamatult oma tänavanurgalt, silmis iseäralik särav pilk. Kui pool tundi hiljem koju saabud, tänab N messenger´is nädalavahetuse eest, lisades äkki: “Ma tean küll, et sa oled parim asi, mis minuga tükil ajal juhtunud on – antaks vaid, et see mulle õigel ajal kohale jõuaks.”

      See lause tekitab sinus kummalist arusaamatust, sest sa tead, et armastad N-i ja tunned, et armastus ümbritseb ka teda; milleks nüüd selline ootamine ja kõhklus, mõtled sa. Sa tunned isegi kerget paanikat, otsekui oleks alanud su üle kohtupidamine – kohus hea kohtuniku ees; targa kohtuniku ees; kohtuniku ees, kes kahtlemata langetab õige otsuse, kuid kohus sellegipoolest – ent otsustad siis püüda öeldu unustada, esitamata ühtegi täpsustavat lauset; te soovite teineteisele head ööd.

      Kell on pool kolm hommikul, kui sa ühtäkki võpatusega ärkad. On väga vaikne ja torud kohisevad ja korraks tabab sind ängistus, terav soov võtta takso ja sõita ta juurde, ükskõik, mida see endaga siis kaasa ei tooks, kuid sa taltsutad end jõuga, sunnid end jääma voodisse ja lebama edasi, üksi. Kusagilt kaugelt kostab katkendlik kiirabisignaal – “Häda! Häda!” näib vilkuritega masin hüüdvat mööda tühja vihmamärga tänavat kihutades –, ent siis kaob seegi. Linn su ümber magab, kuid sina ei saa enam und.

      TALVITUMINE

      Otsijad

      Vahel näen ma unes, et õngitsen. Ma istun suure jõe ääres – nii laia jõe ääres, et selle pind tundub olevat silmapiirini ulatuv tasane põrand – ja mu juurest jooksevad vee alla nöörid. Need on seotud kaldal kasvava suure kase külge ja ma tean, et kuskil seal all sügaval peavad olema konksude otsas kalad. Ma ei tee midagi, üksnes istun vee ääres ja vaatan, kuidas vesi voolab, teades, et mõned neist kaladest on suured, hiiglaslikud; nad on seal lebanud juba aastaid. Ja aeg-ajalt sikutan ma ettevaatlikult mõnd nööri – mitte selleks, et nad välja tuleks; ma ei taha, et see juhtuks –; lihtsalt selleks,