Üksteist. Krister KiviЧитать онлайн книгу.
ma teha saan, sest aidata ma neid ei oska. Ma ei taha, et kaladel paha on, kuid see, mis nendega juhtunud on, pole minu süü. Nad on konksu ise alla neelanud, sügavale oma kõhtu. Nad ei suutnud söödale vastu panna.
Ma lähen jõe äärde, surun näo pruuni vette ja avan pinna all oma silmad. Võib juhtuda, et üksik viidikas põikab uudistama. Võib juhtuda, et kuskil all tumedas mudas välgatab mõni sõrmus – kättesaamatult kauge. Kuid enamasti on see lihtsalt pruun ja igav tühjus, mida sa näed – riiulite kaupa inimesi otsekui öises tühjas supermarketis, kes on end mässinud paari abitusse lausesse (mille väljamõtlemisele nad on kulutanud tunde, kui mitte päevi), kleepinud endale külge näitajad vanuse ja strateegiliste kehamõõtudega (enamasti samuti väljamõeldud) ning lebavad nüüd liikumatult riiulitel, mähitud kilesse nii mitmekordselt, et paljudel pole näha nägu ega keha. Ning ma kõnnin nende keskel, püüdes hiirega klikkides saada aru, kas ma võiks neid tahta, kas mul võiks olla võimalust osta endale nende aega, kas mul võiks neid vaja minna.
Siin on inimesi, keda ma olen vaadanud juba kuid või aastaid, vaagides ja mõeldes, kas meie teed viivad ühel hetkel kokku. On neid, kes veel ei tea, mida nad tahavad, ja neid, kes teavad väga hästi, et seda, mida nad tahavad, nad enam kunagi ei saa. On inimesi, kes on unistanud kas või ühest õnnelikust päevast nii kaua ja nii kramplikult, et see, mida nad ihkasid, on sulanud ammu piinlikuks kleepuvaks plekiks, kuid see pole neid suutnud panna loobuma tardunult naeratades ootamisest elu pikal vaksalipingil. Inimesi, kes väsisid juba peaaegu algul esimese läbikukkumise peale, keerates end looteasendisse ja võttes silmi sulgedes sisse poosi, millest nad enam ei ärka. On ohtralt tavalist seksi, sama kohustusterohket kui portsjon vanillijäätist, ja seksi, mis on must ja tappev nagu naftareostus – inimesi, kes tahavad loobuda vastutamisest ja otsustamisest ja oma ego ning tervise alalhoidmise painest ning lihtsalt surra juba kiiremini – nagu ka inimesi, kes tahavad ise vangistada, vägistada, vigastada, nakatada, tappa; siduda kinni ja rebida teiste kehaõnarusi ja egosid lõhki sellisel määral, et nad ei saaks enam kunagi tagasi selleks, kes nad olid enne seda, kui nendega kahekesi jäid.
On mees, kes otsib naist, kes tuleks temaga odavasse motellituppa ja hakkaks seal tema orjaks, lastes endale selga ronida kõigil neil teistel meestel, keda ta internetist leiab – lihtsalt selleks, et tema saaks vaadata, kuidas “stseen areneb”; kuidas sperma naise aukudest välja voolab; lihtsalt nautida veidi maad eemalt, nurgast, end tundide kaupa rahuldades (“kuid see on ka kõik”). On iga päev tunde jõusaalis veetev tüüp, keda painab fantaasia nuumata teisi tüüpe paksudeks põrsasteks, neid pilgata ja alandada ja jätta lõpuks maha nende rikutud kehad. On mees, kelle keldris on haarem, “kust keegi enam kunagi ei välju” ja heal järjel vanem naine, kes otsib aidsihaigeid, kes temaga taskuraha eest magaks – teda kihutab orgasmini mõte, et nakatumine on vaid õhukese membraani kaugusel.
Vahel, üle nii kõrgete tulemüüride, et nad leekide tagant midagi näha ei tohiks, viskan ma mõnele neist kirja. Siis lähen ma akna juurde, võtan välja binokli ja ootan, kuni kutsutu tuleb. Kell on 19.04, kui valge kaubik kaugel eemal hääletult peatub. Läbi tumeda toonitud klaasi on näha ebamäärases vanuses isast, kes kannab liivakarva tuulepluusi, vuntse ja tumedaid, politseinikustiilis päikseprille – need annavad ta näole ükskõikse ilme. Ta ootab täpselt kuus minutit ja midagi ei juhtu, üksnes tillukesed apteegikaalud ripuvad tahavaatepeegli küljes, ning siis hakkab furgoon uuesti sõitma, kadudes liikluskeerisesse nii, nagu poleks teda kunagi olnud, jahtides edasi oma “UUT ORJA, KES LASEB END ALANDADA JA ME ALANDAME SIND TÄIELIKULT NAGU HOORA, KES SA OLED, JA SA KUULUD MEILE, JA AINULT MEILE, JA KEEGI TEINE EI KASUTA SIND.”
Ning siis, kusagil seal teispool suuri aeglaseid sägasid ja riimvees ringi saalivaid härghaisid – ja pikki pruune limaseid vetikaid; seal, kus jõgi lõpeb ja algab puhtam ja sügavam meri, – on need vähesed, keda ma tegelikult tahaks leida; need, kes on otsekui haruldased karbid, mille sisse on mingi uskumatu kokkusattumuse tulemusel tekkinud pärl. Ainult et erinevalt pärlikarbist on neid võimatu otsida, sukeldu palju tahad. Nemad tulevad alati ise – kui nad peaksid tahtma.
HILJEM
A – või siis õigemini “*” – rääkis minuga täna. Ta tundus olevat heas tujus ja ma tundsin äkki kummalist sõgedat õnnesööstu; rõõmu selle pärast, et depressiivne faas on nüüd läbi, kuid tuleb tunnistada, et seekordses energilisuses oli isegi midagi maanilist, midagi teistmoodi alarmeerivat – ta rabistas eksalteeritult ja kuidagi hüplevalt, et oli käinud vahepeal Pariisis ning et kahjuks polnud tal võimalust (ei, mitte aega või soovi, vaid võimalust!) oma minekust eelnevalt teada anda. Ning siis tiraadides uuemast klubimuusikast ja veidi ka sünteetilisest heroiinist, mida ta kuskil urgastes lõpuks proovinud on. Miski ta olekus tõi meelde suure musta linnu, kes lendab su tuppa avatud aknast, nokib rahutult siit ja sealt, paiskab oma tiibadega ümber kõik lahtised esemed ja põgeneb siis jälle öösse.
Ühel hetkel arvas A, et me võiksime nädalalõpul midagi teha; lennata paariks päevaks alla New Orleansi, kui on tuju. Ning mina ütlesin mitmel korral vastuseks, et seda kõike on “tore kuulda” (ma arvan, et ma mõjusin pisut jäiselt; vähemasti ma püüdsin seda teha, sest kui asi puutub jäisusesse, siis lõppude lõpuks on mul käepärast olnud parim ekspert, kellelt õppida, mismoodi pakkida iga lause ümber nii palju süsinikdioksiidi, et sellel, kes sõnu loeb, kukuvad kõrvad peast).
Kuid mitte A. Ta tunneb oma mürki ja on selle suhtes immuunne. Ta lihtsalt märkis, et “kui huvitav sa oled – täna!” ja kadus messenger'ist. Ma jõin suurest vihast ära kogu veini, mis pakipõhja jäänud oli, ning hakkasin kõndima pargi poole. Puhus üsnagi tugev tuul.
Kui ma jõudsin selle raamatupoeni, mille riiulitel on teoseid kilomeetrite kaupa – poe juurde, mida just tema mulle esimesena näitas, sest ühtäkki arvas ta, et oleks tore, kui loeksin läbi teose nimega “Folieu a Deux” (mis polnud aga midagi enamat kui üks tuimteaduslik uurimus psühhoosidest ja kinnisideedest ja ülekanduvate luulude avastamist 19. sajandi Prantsusmaal) –, tundsin äkki seda kummalist tühjaksroogituse tunnet, mis tuli ilmselt sellest paar päeva toalaual seisnud veinist, mida ma midagi söömata olin manustanud, aga võib-olla ka sellest, et ma ei saa aru, mida A minust tahab. Ja sellepärast, et ma kardan nii väga, et ühel hetkel ta ei taha seda enam.
Selle pärast, et ma kardan A-d kaotada ja selle pärast, et ma tean, et mõnes mõttes oleks see hea, kui kaotus juba ära oleks olnud – sest ma ei jaksa ta etteaimamatust enam taluda palju kauem. Selle pärast, mida ta on teinud minu jaoks selle linnaga, kus ma olen tahtnud elada kogu oma elu ja kus nüüd on iga teine tänavanurk kaetud selle rahutuse ja ärevuse ja kibeda õnnejoovastusega, mida ma olen aga tundnud mitte linna enda, vaid ühe siin elava inimese pärast. Inimese pärast, kes on mind ära nõidunud ja pannud vaatama lõputut etendust, üht eriti võimsat illusiooni, milles kümned teatrikardinad aina tõusevad ja langevad muljetavaldaval sahinal, kuigi nende taga pole tegelikult midagi – ainult sein; üksnes roostetanud kellamehhanism, mida väntab omaette naeru kihistades väike küürus ühesilmne hull.
Kuid pargis ei meenuta mulle teda otseselt miski. Siin pole me kunagi käinud, kuigi A elab otse pargi kõrval, ühes neist võimsatest sajandivanustest hoonetest, mis kõrguvad käskiva müürina üle puude – ta väidab endal olevat foobia, mille kohaselt teda hirmutavad tühjad murused väljad.
Ma kõnnin kummalist iiveldust tundes aina edasi ja edasi – tegelikult peaks midagi sööma, millal ma viimati sõin? –, kaugemale, kui ma kunagi olen käinud, ning siin, oma kõige tagumises, vasakpoolses nurgas on park üllatavalt metsistunud: kõrkjad ühe oja ääres on vastu talve kasvanud nii kõrgeks, et ulatuvad kõrgelt üle pea. Taevas on helesinine ja külm, nagu sügisel ikka, ning päike paistab eredalt, veel kümneid kraade horisondist kõrgemal – pole lootustki, et ta enne nelja-viit tundi kustuks. Ma tunnen end korraga nii tühja ja väsinuna, et istun pingile, jaksamata edasi minna.
Seda pole näha – väljast on mu nahk veel valge ja elastne, kaetud üksikute sünnimärkidega, nagu oleks keegi kunagi kustutanud selle vastu sigarette –, kuid seestpoolt olen ma tühi: mu käed ja jalad pole enam midagi enamat kui neli kõrsikut, millele on otsa tõmmatud valged sukad. Ma panen silmad kinni ja maailm kustub mõneks ajaks.
Конец