Esmaspäev algab laupäeval. Arkadi StrugatskiЧитать онлайн книгу.
Akadeemiasse. Tänud.» – «Eidele ära ütle,» hoiatas havi. «Kisub koos uimega küljest. On tema alles ahne ja ihne.»
«Mida talt küll küsida?» mõtlesin palavikuliselt.
«Kuidas te neid imesid teete?»
«Mis imesid?»
«Noh… soove täidate…»
«Ah seda või? Kuidas teen… mind on ju maast-madalast õpetatud, eks nii teengi. Kust mina tean, kuidas teen… Näh, kuldkalake tegi veel paremini, aga ikkagi suri ära. Oma saatuse käest ei pääse.»
Mulle tundus, et havi ohkas.
«Kas suri vanadusse?» küsisin.
«Mis vanadusse! Ta oli veel noor ja tugev… Visati tema pihta süvaveepomm, tubli mees. Eks keeraski ta siis kõhu ülespidi ja üksiti uppus ka mingi allveelaev, mis juhtus läheduses olema. Kalake oleks ennast muidugi ju vabaks rääkinud, aga ei küsitudki midagi – nii kui märkasid, nii virutasid kohe pommiga… Vaat, kuidas juhtub.» – Ta vaikis natuke aega. – «Nii et lased mu siis minema või mis? Kuidagi umbne on, vist tuleb äikest…»
«Muidugi, muidugi,» ütlesin võpatades. «Kuidas teid lasta – kas pangega või viskan niisama?»
«Viska, tubli mees, viska.»
Torkasin käed ettevaatlikult pange ja tõstsin havi välja – ta võis olla umbes kaheksakilone. Havi pomises: «Noh, aga kui tarvis läheb isekattuvat laudlina või lendavat vaipa, siis siin ma olen… Minu taha asi ei jää…» – «Head aega,» ütlesin talle ja lasksin käed lahti. Kostis kõva plarts.
Mõnda aega ma seisin ja vaatasin oma pihkusid, mis olid koos rohelise ollusega. Mul oli mingi veider tunne. Aeg-ajalt tuli tuulepuhanguna mõte, et istun toas diivanil, kuid pruukis vaid pead raputada, kui seisin kohe jälle kaevu juures. Pärast läks see üle. Pesin end suurepärase jääkülma veega, täitsin radiaatori ja ajasin habet. Vanaeite polnud ikka veel näha. Ma tahtsin süüa ja pidin minema linna postkontori juurde, kus poisid mind võib-olla juba ootasid. Panin autouksed lukku ja läksin väravast välja.
Kõndisin ruttamata mööda Lukomorje tänavat, hoides käsi SDVs valmistatud halli jaki taskutes ja vaadates endale jalge ette. Mu tõmbelukkudest triibuliste lemmikteksaste tagataskus kõlisesid muti antud vaskmündid. Ühingu «Teadus» kõhnukesed brošüürid olid mulle selgeks teinud põhimõtte, et loomad pole võimelised rääkima. Muinasjutud olid mind lapsest saadik veennud vastupidises. Nõustusin muidugi brošüürikestega, kuna polnud rääkivaid loomi elu seeski näinud. Isegi papagoisid mitte. Teadsin küll ühte papagoid, kes võis möirata nagu tiiger, aga vaat inimese kombel rääkida ta ei osanud. Nüüd aga rääkisid havi, kõuts Vassili ja isegi peegel. Muide, tihti räägivadki just hingestamata esemed. Ja muuseas – selline mõte poleks iialgi pähe tulnud näiteks mu vaarisale. Tema, selle vaarisa seisukohast on rääkiv kass palju vähem fantastiline asi kui poleeritud puukast, mis koriseb, ulub, teeb muusikat ja räägib paljudes keeltes. Kassiga on kõik enam-vähem selge. Aga mismoodi räägib havi? Havil pole kopse. See on õige. Tõsi küll, tal peab olema ujupõis, mille funktsioon pole minu teada ihtüoloogidele veel lõplikult selge. Mu tuttav ihtüoloog Ženka Skoromahhov oletab isegi, et seda organit pole üldse vaja, ning kui ma püüan argumenteerida ühingu «Teadus» brošüürikestest leitud väidetega, hakkab Ženka urisema ja sülitama. Kaotab täielikult oma rääkimisoskuse… Mul on selline mulje, et teame loomade võimetest ikka veel väga vähe. Alles hiljuti selgus, et kalad ja mereloomad vahetavad vee all signaale. Väga huvitavaid asju kirjutatakse delfiinidest. Või võtame näiteks ahv Rafaeli. Seda olen ma ise näinud. Rääkida ta, tõsi küll, ei oska, aga selle eest töötati tal välja refleks – roheline tuli on banaan, punane – elektrilöök. Ja kõik läks väga hästi seni, kui pandi põlema punane ja roheline tuli korraga. Siis hakkas Rafael käituma samamoodi nagu näiteks Ženka. Ta solvus kohutaval kombel. Ta tormas aknakese juurde, mille taga istus eksperimenteerija, ja hakkas vingudes ja urisedes vastu klaasi sülitama. Ja üldse on olemas üks anekdoot – üks ahv räägib teisele: «Kas tead, mis on tingitud refleks? See on see, et kell heliseb ja kõik need valgetes kitlites võltsahvid jooksevad banaanide ja kommidega meie juurde.» Muidugi on kõik see erakordselt keeruline. Terminoloogia on alles välja töötamata. Kui püüad sellistes tingimustes lahendada loomade psüühika ja potentsiaalsete võimalustega seotud probleeme, siis tunned ennast täiesti jõuetuna. Ent teisest küljest, kui sulle antakse näiteks mõni kosmosestatistika laadne integraalvõrrandite süsteem, milles integraali all on tundmatud muutujad, pole enesetunne kah parem. Ja sellepärast on kõige tähtsam – mõtlemine. Nagu ütles Pascal: «Õpime hästi mõtlema – see ongi moraali kõige tähtsam põhimõte.»
Jõudsin Rahu prospektile ja jäin seisma, haaratud ebatavalisest vaatepildist. Mööda sõiduteed kõndis mees, laste lipukesed käes. Umbes kümme sammu temast tagapool roomas pingutatult möirates aeglaselt suur valge MAZ hiiglasliku suitseva, hõbedase tsisterni kujulise järelkäruga. Tsisternile oli kirjutatud «Tuleohtlik», sellest paremal ja vasakul veeresid sama aeglaselt punased tuletõrje «gazikud», tulekustutid turris. Aeg-ajalt sekkus mootori ühtlasse mürasse mingi uus heli, mis jäätas ebameeldivalt südant, ja siis lõid tsisterni luukidest välja kollased leegikeeled. Tuletõrjujate näod kiivrite all olid mehised ja karmid. Rongkäigu ümber kihutasid pilvena poisikesed. Nad kisendasid läbilõikavalt: «Tililii-tililii, meie lohet viime siin!» Täiskasvanud möödujad surusid end kartlikult vastu plankusid. Nende nägudele oli kirjutatud silmnähtav soov säästa oma rõivaid mistahes kahjustustest.
«Viiakse kallikest,» lausus mu kõrva ääres tuttav krigisev bass.
Pöörasin ümber. Mu taga seisis mureliku näoga Naina Kiievna, käes siniste peensuhkru pakkidega täidetud kott.
«Viiakse,» kordas ta. «Igal reedel viiakse…»
«Kuhu?» küsisin mina.
«Polügoonile, isake. Muudkui eksperimenteeritakse… Muud pole neil teha.»
«Aga keda viiakse, Naina Kiievna?»
«Mis tähendab – keda? Ise ei näe või?..»
Ta pööras ümber ja läks minema, kuid ma jõudsin talle järele.
«Naina Kiievna, teile tuli telefonogramm.»
«Ja kes selle saatis?»
«Haa Emm Vii.»
«Ja mille kohta?»
«Teil on täna mingi kogunemine,» ütlesin teda tähelepanelikult uurides. «Lõssaja mäel. Rõivastus – paraadvorm.»
Vanaeidel oli silmnähtavalt hea meel.
«Tõsi või?» ütles ta. «Vaat kui tore siis!.. Aga kus see telefonogramm on?»
«Eeskojas telefoni peal.»
«Aga kas seal liikmemaksude kohta pole midagi öeldud?» küsis ta häält tasandades.
«Mis mõttes?»
«Noh, et tuleks kustutada võlgnevus alates tuhande seitsmesaja…» – Ta jäi vait.
«Ei,» ütlesin. «Midagi sellist seal ei olnud.»
«Ongi hästi. Aga kuidas transpordiga saab? Antakse auto või mis?»
«Las ma kannan teie kotti,» tegin ettepaneku.
Vanaeit põrkas eemale.
«Misjaoks?» küsis ta kahtlustavalt. «Jäta need tembud – ma ei salli… Või kotti talle tarvis!.. Noor veel, jah, näha, et varasemate seast…»
«Ei meeldi mulle vanaeided,» mõtlesin.
«Nii et kuidas siis transpordiga saab?» kordas ta.
«Omal kulul,» ütlesin kahjurõõmsalt.
«Ah, millised kitsipungad!» oigas moor. «Luua võtsid ära muuseumi, uhmrit ei remondi, liikmemakse nülivad viie rubla kaupa, aga Lõssaja mäele mine muudkui omal kulul! Aga kulu pole väike, isake, ja seni, kui takso ootab…»
Pomisedes ja köhides pöördus ta minust kõrvale ja läks minema. Hõõrusin