Esmaspäev algab laupäeval. Arkadi StrugatskiЧитать онлайн книгу.
nad mängu sinnapaika ja hakkasid aeglaselt lähenema. Halba aimates läksin neist ruttu mööda ja suundusin keskuse poole. Mu selja tagant kostis allasurutud juubeldushüüd: «Stiljaga!6» Lisasin sammu. «Stiljaga!» lõugas korraga mitu häält. Ma peaaegu jooksin. Selja taga vinguti: «Stil-ja-ga! Peenikeste jalgadega! Sõidab papa Pobedaga!..» Möödakäijad vaatasid mind kaastundlikult. Sellises olukorras on kõige parem kuskile peitu sukelduda. Sukeldusin lähimasse poodi, mis osutus gastronoomiks, kõndisin piki lette, veendusin selles, et suhkrut on küllalt, vorsti ja kompvekkide valik pole eriti rikkalik, kuid selle eest ületab niinimetatud kalatoodete sortiment igasuguseid ootusi. Seal oli niisugune lõhe!.. Jõin klaasi gaseeritud vett ja piilusin tänavale. Poisikesi polnud. Astusin siis poest välja ja läksin edasi. Varsti lõppesid viljaaidad ja reduute meenutavad palktared ära ning algasid kaasaegsed kahekorruselised majad lahtiste aiakestega. Aiakestes kohmitsesid väikelapsed, elatanud naisterahvad kudusid midagi sooja ja vanamehed tagusid doominod.
Selgus, et linna keskel on avar, kahe- ja kolmekordsetest hoonetest ümbritsetud väljak. Väljak oli asfalteeritud, keskel haljendas pargike. Roheluse kohal kõrgus suur punane stend pealkirjaga «Autahvel» ning mitu väiksemat, skeemide ja diagrammidega tahvlikest. Postkontori avastasin sealsamas väljakul. Olime poistega kokku leppinud, et esimesena linna jõudnu jätab nõudmiseni kirjakese oma koordinaatidega. Kirjakest ei olnud ja ma jätsin ise kirja, milles teatasin oma aadressi ja seletasin, kuidas kanajalgadel tareni minna. Seejärel otsustasin hommikust süüa.
Minnes ringi ümber väljaku leidsin: kino, milles näidati «Kitsekarjust»; raamatupoe, mis oli inventuuriks kinni pandud; linnanõukogu, mille ees seisid mõned põhjalikult tolmuga kaetud «gazikud»; võõrastemaja «Külm meri», milles nagu tavaliselt polnud vabu kohti; kaks kioskit gaseeritud vee ja jäätisega; kaupluse nr 2 (toidukaubad) ja kaupluse nr 18 (tööstuskaubad); söökla nr 11, mis pidi avatama kell kaksteist, ja puhveti nr 3, mis oli ilma igasuguste seletusteta suletud. Seejärel avastasin linna miilitsajaoskonna, mille avatud ukse juures ajasin juttu seersandi auastmes väga noore miilitsaga, kes seletas mulle, kus asub bensiinijaam ja milline on tee Ležnevosse. «Kus siis teie auto on?» küsis miilits väljakul ringi vaadates. – «Tuttavate juures,» vastasin mina. – «Ah või tuttavate…» ütles miilits tähendusrikkalt. Minu arust pani ta mulle silma peale. Jätsin arglikult hüvasti.
Solrõbsnabprompotrebsojuz7i keskvalitsuse kolmekorruselise müraka kõrvalt leidsin viimaks väikese puhta teemaja nr 16/27. Teemajas oli hea. Rahvast polnud kuigi palju, joodi tõepoolest teed ja vesteldi arusaadavatest asjadest: näiteks et Korobetsi all oli sillake viimaks kokku vajunud ja nüüd tuleb sõita läbi koolme; et juba nädala eest on liiklusmiilitsa post viieteistkümnendalt kilomeetrilt ära koristatud; et «säde on murdja, tapab elevandi ära, aga ei taipa mitte midagi…». Lõhnas bensiini ja praetud kala järele. Inimesed, kes juttu ei ajanud, uurisid väga suure hoolega mu teksaseid8 ja mul oli hea meel, et nende tagapoolel laiutav professionaalne plekk on näha – olin üleeile väga õnnestunult solidoolipritsi peale istunud.
Võtsin taldrikutäie praekala, kolm klaasi teed ja kolm võileiba balõkiga, maksin vanaeide mündikuhjaga («Käisid kirikutrepil kerjamas või…» porises puhvetipidaja), seadsin ennast varjulisse nurka ja asusin toidu kallale, jälgides mõnuga neid kähedahäälseid, läbisuitsetatud inimesi. Mul oli meeldiv näha, kui päevitunud, sõltumatud, soonilised, kõike näinud nad on, kui isukalt nad söövad, kui isukalt suitsetavad, kui isukalt jutustavad. Nad kasutasid viimase piisani ära hingetõmbeminutid enne pikki tunde rappumist igaval teel, hõõguvkuumas umbses kabiinis, tolmus ja päikeses. Kui ma poleks olnud programmeerija, oleksin kindlasti hakanud autojuhiks ja kindlasti töötanud mitte nõrgukesel sõiduautol ja isegi mitte autobussil, vaid mingil tohutul koletisel, mille kabiini tuleb ronida redeliga ja kummi vahetada väikese kraanaga.
Kõrvallauas istusid kaks noort inimest, kes polnud autojuhtide moodi, ja sellepärast ei pööranud ma neile algul tähelepanu. Muide, samamoodi nagu nemad minulegi. Ent kui lõpetasin oma teist teeklaasi, jõudis minuni sõna «diivan». Siis lausus üks neist: «…Aga siis jääb ju arusaamatuks, miks see Tarkajal üldse olemas on…» – ja ma hakkasin kuulama. Kahjuks rääkisid nad vaikselt ja ma istusin seljaga nende poole, nii et kuulsin halvasti. Kuid hääled tundusid mulle tuttavad: «… mitte mingeid teese, ainult diivan…», «… niisugusele karvasele?..», «… diivan… kuueteistkümnes tase…», «… transgressiooni korral on ainult neliteist võimalust…», «… lihtsam on modelleerida ülekandeseadet…», «… paljugi kes itsitab!..», «… kingin talle habemeajamiskomplekti…», «… ilma diivanita me ei saa…» Siis hakkas üks neist köhima ja nii tuttavalt, et mulle meenus kohe tänane öö, ja ma pöörasin ümber, kuid nemad läksid juba väljapääsu poole – kaks tursket, laiade õlgade ja sportlike kukaldega noormeest. Mõnda aega nägin neid veel aknast, nad kõndisid üle väljaku, läksid pargikese ümbert ringi ja kadusid diagrammide taha. Jõin tee lõpuni, sõin võileivad ära ja läksin samuti välja. «Või et diivan, kas teate, teeb neile muret,» mõtlesin ma. «Näkineid ei tee muret. Kõnelev kass ei huvita. Aga ilma diivanita, kas teate, nad ei saa…» Püüdsin meelde tuletada, mis diivan see mul seal niisugune on, kuid midagi erilist ei meenunud. Diivan nagu diivan ikka. Hea diivan. Mugav. Ainult et selle peal magades näeb unes imelikku tegelikkust.
Nüüd oleks hea koju minna ja kõik need diivaniasjad kohe käsile võtta. Eksperimenteerida libaraamatuga, rääkida kõuts Vassiliga kõik hingelt ära ja vaadata, kas kanajalgadega tares leidub veel midagi huvitavat. Ent kodus ootas mind mu Moskvitš ning vajadus teha talle IH-d ja TH-d. IH-ga võis veel kuidagimoodi leppida, see on ju kõigest igapäevane hooldus, igasugune põrandamattide kloppimine ja kere pesu survevoolikust, mille võib, muide, vajaduse korral asendada ka kastekannust või ämbrist ülevalamisega. Aga vaat TH… Puhtust armastaval inimesel on kuumal päeval TH-st hirmus mõeldagi. Sellepärast, et TH pole miski muu kui tehnohooldus, aga tehnohooldus seisneb selles, et ma laman auto all, määrdeprits käes, ja kannan selle sisu tasapisi nii määrdeniplitesse kui ka iseenda näole. Auto all on palav ja umbne, põhjaalune on üleni kaetud kuivanud pori paksu kihiga… Ühesõnaga, koju minna ma eriti ei tahtnud.
Neljas peatükk
Kes lubas endale selle kuratliku nalja? Võtke ta kinni ja rebige talt mask, et teaksime, kelle peame hommikul kindlusemüürile riputama!
Ostsin üleeilse Pravda, jõin gaseeritud vett ja seadsin end pargikeses autahvli varju pingile. Kell oli üksteist. Lugesin ajalehe tähelepanelikult läbi. Selleks kulus seitse minutit. Siis lugesin artiklit vesiviljelusest, följetoni Kanski varganägudest ja keemiatehase tööliste pikka kirja toimetusele. Selleks kulus kokku kõigest 22 minutit. Läheks õige kinno, mõtlesin. Kuid «Kitsekarjust» olin ma juba näinud – üks kord kinos ja üks kord televiisorist. Otsustasin siis vett juua, voltisin ajalehe kokku ja tõusin püsti. Kõigist vanaeide vaskmüntidest oli taskusse jäänud ainult üks viiekopikane. Joon maha, otsustasin ma, jõin siirupiga vett, sain kopika tagasi ja ostsin kõrvalputkast tikutopsi. Rohkem polnud mul enam keskuses absoluutselt mitte midagi teha. Ja ma läksin, kuhu jalad viisid – kaupluse nr 2 ja söökla nr 11 vahel olevasse kitsasse põiktänavasse.
Möödujaid tänaval peaaegu polnudki. Minust jõudis ette suur tolmune veoauto kõmiseva järelkäruga. Autojuht oli küünarnuki ja pea aknast välja pistnud ning jälgis väsinult munakividest sõiduteed. Tänav läks allamäge ja keeras järsult paremale, käänakul kõnnitee kõrval turritas maa seest vanaaegse malmkahuri toru, mille õõnsus oli tuubil täis mulda ja konisid. Varsti lõppes tänav järsakuga jõe ääres. Istusin natuke aega järsakul ja imetlesin vaadet, seejärel läksin teisele poole tänavat ja vantsisin tagasi.
«Huvitav, kuhu see veoauto kadus?» mõtlesin äkki. Järsakult alla ei pääsenud. Hakkasin ringi vahtima, otsides tänava ääres väravaid, ja märkasin väikest, kuid väga vana maja, mis oli kiilutud kahe morni tellistest aida vahele. Maja alumise korruse aknad olid kaetud rauast trellidega ja alumised klaasid poolest saati kriidiga üle tõmmatud. Uksi aga polnud üldse. Märkasin seda kohe sellepärast,
Häbimärgistava sõnaga «stiljaga» ristis erisusi vaenav nõukogude võimu propaganda eelmise sajandi 50. -60. aastatel lääne kultuurist vaimustuvate nõukogude noorte subkultuuri esindajaid, keda eristas nõukogude inimeste hallist massist kirev läänelik (moekas) riietus ja läänelikud soengud.
Nimetus tögab nõukogude ajal vene keeles valitsenud kommet koostada asutuste nimesid lühenditest. Siin: Solovetsi kalaga varustamise, tootmise ja tarbimise ühistu.
Nõukogude ajal olid originaalteksad tohutu defitsiit, õline plekk aga annab peategelasele võimaluse näida lihtsa töömehena, mitte spekulandi või kahtlase meelsusega elemendina.