Mehed minu sohval. Tõsilood seksist, armastusest ja psühhoteraapiast. David RensinЧитать онлайн книгу.
lisas ta. „Pööran näo mujale, nagu oleksin huvi kaotanud, või hakkan välja näitama huvi mõne teise tüdruku vastu… kuid need pole kunagi ta sõbrannad – see on amatööride viga. Lasen tal pingutada, et mu tähelepanu uuesti köita. Kui ta seda ei tee, vestlen temaga veel pisut, kuid tegelikult on mu huvi juba mujal. Mõlemal juhul on mu hoiak hooletu, kuid siiski huvitatud. Toimib iga kord.”
„Olgu. Ja kui tihti te seda teete?”
„Õhtu jooksul ehk mitu naist.”
„Ja eesmärk on…?”
„Telefoninumbrite kogumine. Võib-olla rohkemgi. See on põnev, nagu mingi mängu võitmine,” ütles ta.
Tegin oma plokki märkuse tema konkureerimishimulise natuuri sügavama uurimise kohta. „Te siis helistate neile naistele hiljem ja seksite nendega?”
„Mõnikord. Aga mitte kunagi rohkem kui üks kord.”
Nägin, kuidas ta veidi pingesse tõmbus, valmistudes võimalikuks hukkamõistuks. Võtsin selle asemel julgustava ja koguni heakskiitva hoiaku. Naeratasin ja noogutasin ta jutule kaasa, nagu ei kavatseks ma öeldule mingil moel reageerida; nagu oleks tema lugu täpselt samasugune nagu kõigil teistel, minu jaoks järjekordne rutiinne vastuvõtupäev. See on taktika, millest on sageli kasu, et patsient mulle endast kõik välja puistaks. „Ja kuidas seks on?”
„Üsna hea,” ütles ta pisut lõdvestudes. „Aga enamasti meeldib mulle pigem see kuttidega baari mineku ja numbrite kogumise protsess. Ma olen jahist rohkem huvitatud kui seksimisest.”
Davidi kirjeldus oli mulle näidanud, milline faas naisteküttimise protsessist tema jaoks kõige olulisem oli. Sedalaadi vastastiktoime kõrgpunkt võib meeste lõikes erineda. Uskusin, et Davidi külgelöömise meetodi kõige olulisema osa lähem uurimine annab mulle vihjeid selle kohta, millised teemad teda tegelikult sütitavad. Mõned mehed rahulduvad näiteks lihtsalt sellega, et saavad ilusaid naisi vaadata. Teised püüavad nendega kohtingu tekitada. Mõned mehed tahavad seksi, teised aga ootavad, et naine neisse ära armuks. Davidile pakkus põnevust telefoninumbrite kogumine. Isegi kui ta nende naistega mõnikord voodisse läks, vajas ta tegelikult vaid kutset jätkamiseks, juhul kui ta seda soovima peaks.
Davidi lugu meenutas mulle, kuidas üks mu sõbranna kurtis, et mees, kellega ta kohtamas käis, ei teinud talle iial komplimente ja flirtis aeg-ajalt ta sõpradega. „Ma ei suuda aru saada, kas ta on minust tegelikult huvitatud või mitte,” ütles ta. Siis avastas ta ühel päeval mehe magamistoast raamatu „Mäng”. Ta sirvis seda põgusalt, õudusest kangestudes, siis aga ostis samuti selle raamatu ja näitas seda mulle. Raamat sisaldas võtete kogumikku naiste võrgutamiseks, mille oli kirja pannud oletatav meistervõrgutaja, ja nähtavasti oli koguni olemas internetifoorum, kus lugejad soovitusi vahetasid.
Tundsime mõlemad, nagu oleksime paljastanud mingi müstilise ja pahatahtliku mehelike mahhinatsioonide allmaailma. Kõik, mida tegi see kutt, kellega mu sõbranna käis, ja tegi ka David, pärines otse sellest saatanlikust külgelöömise õpikust: eira teda, hoidu komplimentidest või tee kompliment ja lükka see siis ümber, näiteks: „Mulle meeldib, et sa oled kena, aga sa pole nii kena nagu modellid.” Peamiselt õpetas see skeem meestele, kuidas vastastikuses suhtluses jõupositsioon haarata, püüdes tekitada naises ebakindlust ja muutes küsitavaks, kas ja mida naisel tegelikult pakkuda on, asetades ta sellega rolli, kus ta peab end mehele tõestama-müüma.
Mu aju ratsionaalne osa sai aru, et need võtted annavad üksnes lühiajalisi tulemusi, sest pikaajalisel rakendamisel kaasavad need naise ego ja lõppkokkuvõttes annab see strateegia tagasilöögi. Ometi häiris mind teadmine, et mõned mehed käsitlesid „suhteid” pelgalt mänguna. Mu sõbranna otsustas toda internetikogukonda pisut spioneerida ja tundis end foorumis loetust nii solvatuna, et pidas vajalikuks jätta kommentaari: „Hei friigid, sõnum Dungeons & Dragonsilt – nad tahavad oma mängijaid tagasi!” Naersime tema pisikese torke üle, kuid kas ta ka tolle kuti maha jättis? Ei. Paraku oskavad sellised tegelased end niisuguste olukordade vastu kindlustada.
Tundsin Davidi ja teiste temasuguste manipulaatorite vastu põlgust. Kuid ma ei saanud sellele reageerida terava märkusega või lihtsalt minema kõndida, nagu ma teeksin siis, kui kohtaksin teda baaris. Ma olen terapeut. Minu ülesanne on inimesi aidata. Ma tean, et hea terapeut peaks oma töös rakendama empaatiat, kuid mina seda paraku ei tundnud.
Sain aru, et mul tuleb oma vastuülekannet kontrolli all hoida (seda mõistet kasutatakse terapeudi isikliku reaktsiooni kohta). Terapeut peab tähelepanelikult jälgima, milliseid tema isiklikke suhtumisi patsiendiga suhtlemine provotseerib, et mitte tema probleemidele enda omadega vastata. Teisisõnu tuleb mul sessiooni kestel teadlik olla, millised on patsiendi valupunktid ja millised mu enda omad, sest igal terapeudil on hinge taga asju, mille patsient võib üles kaevata. Nagu kõik terapeudid, pean minagi nende vahele joone tõmbama ja seda pidevalt jälgima.
Kasutasin ülejäänud aega Davidile seksuaalse staatuse eksami korraldamiseks – see on standardne esimese sessiooni hindamisvahend, mis annab hetkevõtte või pigem filmilõigu kõige värskemast seksuaalkogemusest. Tahtsin teada, kes selle algatas, mis laadi eelmängu see hõlmas, milliseid asendeid kasutati, kui suur osa oli silmsidemel ja milliseid mõtteid ning tundmusi ta koges. Esitasin küsimusi ka tema masturbeerimisharjumuste ja fantaasiate sisu kohta.
Avastasin, et mehe seksuaalkäitumisest saab välja selekteerida nii palju teavet tema isiksuse ja emotsionaalsete vajaduste kohta. Saan selle kaudu aimu tema armastamisvõimest, enesehinnangust, enesekehtestamise tasandist, isiklikust mõjuvõimust ja koguni lapsepõlveprobleemidest. Seks on omaette mikrokosmos.
Algul tekitas niisuguste küsimuste esitamine minus mõningat piinlikkust. Tundsin pisut ebamugavust isegi selle tõttu, et mind nimetatakse „seksiterapeudiks” – tiitel, mis oli mul endal alati tekitanud kujutluspilte seksileludest huvitunud naistest. Olin seksuaalsuse uurimise valinud täiesti analüütilisest perspektiivist lähtudes ja oma konservatiivse kasvatuse tõttu punastasin seksuaalteemadel vesteldes ikka veel sageli. Näiteks leidsin, et väldin sõna „keppima”, öeldes selle asemel „armatsema”. Mitte sellepärast, et ma iseenda seksuaalsuse suhtes ebamugavust tunneksin – mind on lihtsalt kasvatatud lõunaosariikide sündsuse ja etiketi õhkkonnas. Meie kandis on kombeks kasutada viisakaid eufemisme. Mu ema tuletas mulle pidevalt meelde, kui oluline on olla daamilik ja seda, et ma pärinen äärmiselt korralike ja väärikate naiste suguvõsast, kes isegi nõusid pestes kandsid pikka seelikut ja pärleid.
Kui David lahkus, oli mu esialgne hinnang see, et vaatamata tema bravuurile olid ta reaktsioonid laetud eneseteadlikkusest, hirmudest ja konkureerimiskalduvusest. Davidi suhestumisstiili käsitlemisel oli mulle proovikiviks see, et sellest oli juba saanud osa tema identiteedist, ja kui patsiendi patoloogiast saab oluline osa tema identiteedist, on tegelike muudatuste elluviimine raske katsumus.
Pidasin temasse lähema sissevaate tegemise šansse väikeseks, kuid nägin siiski ühte võimalikku teed. Edukas naistejaht, mis on meestele harilikult uhkuse allikaks, polnud tema jaoks enam päris piisav. Ta oli teadlik, et tahtis kogeda armastust – ta lihtsalt ei teadnud, mis see on. Tahtsin aidata tal selle arusaamani jõuda, seega tuli mul hetkeks aeg maha võtta ja uurida iseenda suhet armastusega.
Tol ajal arvasin ma, et tunnen armastust väga hästi. Armastus oli romanss, seda muidugi. Tõtt öelda käis mul armastusega pidev ja üpris suurejooneline armulugu. Ma olin armastanud mehi, jah, kuid mu tegelik truudus kuulus armastusele endale. Olin aastate jooksul kujundanud endas välja võime kultiveerida romansiga kaasnevat eufooriat. See on oskus, mida ma üha lihvisin, ning mul oli õnnestunud mehi enda poole tõmmata mitte tänu oma välimusele või intellektile, vaid sellega, et nemadki tahtsid end sellest eufooriast uimastatuna tunda. Võisin armastustunde esile kutsuda igal ajal, praktiliselt iga inimesega. Ja kord juba selle staadiumini jõudnud, oli mul lihtne uskuda, et ühelgi mehel ei saa minu suhtes iial halbu kavatsusi tekkida, sest projitseerisin pooleldi alateadlikult teatud süütust, mis kutsus meestes esile kaitsvaid ja hoolitsevaid instinkte. David ja mina ühes ruumis koos – see oli sama hea, nagu Don Juan kohtaks Pollyannat.
Kui David järgmine kord minu juurde tuli, pöördusin tagasi tema vastuseta jäänud küsimuse juurde.
„Niisiis,”