Bellagrand. Paullina SimonsЧитать онлайн книгу.
riiki, eks ole? Ja iga kord, kui ma teda näen, on tal uus ülikond seljas.”
„Sõrmused on kallid,” ütles Angela ja hõikas allkorrusele oma täditütrele: „Gina, kui palju su sõrmus maksis?”
Gina, kes pesi köögis veiniklaase, koputas ajalehte lugevale Harryle küsivalt õlale. „Kust mina peaksin teadma?” küsis mees õlgu kehitades. „Ma läksin juveelipoodi ja valisin kõige suurema kivi. Arve sai isa.”
Gina vahtis oma vasaku käe nimeta sõrme. Kahekaraadine printsesslihviga briljant sätendas. Ta puhastas seda igal hommikul veel enne hammaste pesemist. See oli justkui kellegi teise elust pärit.
„Ta ütleb, et see polnud nii väga kallis, Mimoo,” hõikas Gina ema magamistoa poole.
„Kas ta meelitab sind võltsabiellu,” küsis Mimoo Angelalt, „nagu see Harry minu tütre meelitas?”
„Mimoo, me pole võltsabielus!” hüüdis Gina alumiselt korruselt. „Ja Harry kuuleb sind samuti.”
„Ei, Mimoo,” vastas Angela voodinurgal istudes ja naeratades. „Erinevalt Harryst ja Ginast abiellub Arturo minuga kirikus nagu kord ja kohus. Sest nagu sa tead, on itaallaste ateismijutt ainult näitemäng. Sellist asja nagu itaallasest ateist pole olemas.”
Alumisel korrusel tõstis Harry pilgu ajalehelt, et Ginale otsa vaadata ja väite paikapidavust kontrollida. Gina lõi risti ette ja langetas nõusolevalt pea, enne kui meest šampanjaste huultega suudles.
„Sõrmust ka ei ole,” märkis halastamatu Mimoo ülemisel korrusel.
Gina viipas Harryle oma sõrmustatud käega, arutades, kui palju tema kivi väärt on ja kas ta saaks iial kokku raha selle väljaostmiseks, kui ta selle pandimajja viiks.
Kohe pärast pühi, jaanuari esimesel nädalal, naasid Lawrence’i naised tööle. Kui nad viis päeva hiljem palgatšeki said, leidsid nad sellelt väikese vea. Neile maksti pool dollarit vähem kui eelmisel nädalal.
Arturo palus Angelal mõne lihtsa rehkendustehte teha. Ja ennäe! Selgus, et jah, tõesti, nad töötasid nädalas kaks tundi vähem, nagu olid nõudnud. Kuid nüüd said nad kahe tunni jagu vähem palka.
Sel reedeõhtul kõndis Arturo Summer Streeti elutoas ringi nagu enesega rahul olev paabulind ja korrutas: „Ma ju ütlesin. Ma ju ütlesin. Ma teadsin, et nad plaanitsevad mingit alatust, ja mul oli õigus.”
Kakssada naist, kõige ees Angela, kes vedas kaasa kohutavalt tõrksa Gina, ilmus järgmisel esmaspäeval Unioni ja Essexi tänava ristmikul asuva Woodi vabriku punaste uste taha, nõudes valjuhäälselt, et raamatupidamise viga otsemaid parandataks, sest enne nad tööle ei lähe, kui see on tehtud.
American Wooleni juht Lester Evans, väike viisakas mees, tuli välja Angela ja Ginaga rääkima.
„Miks te, naised, ärritatud olete?” küsis peenelt rõivastatud mees rahulikult. „Jätke kisa. Milles on probleem? Kas te arvate, et peaksite vähema töö eest sama palka saama?”
„jah!” kostsid trotslikud hüüded. Gina oli vait.
„Kuid teil kõigil tõsteti heldelt palka alles neli kuud tagasi, kui te viimati lepingu sõlmisite. Kas te tahate öelda, et sellest ei piisa?”
„MADAL PALK!”
„Miks me peaksime teile vähema töö eest rohkem palka maksma? See ei tundu küll õiglane.”
„EI PALGAKÄRBETELE! EI PALGAKÄRBETELE!”
„Palga kärpimine pole õiglane,” karjus Angela Lesterile näkku, saades oma selja taga kisavatelt naistelt jõudu otsekui puri taganttuulest.
„Aga teie palka ei kärbitud,” sõnas Lester sõbralikult.
„Jah, palka kärbiti!”
„Nüüd mängid sa suurte poiste mänge, Annie LoPizzo,” ütles Lester Angelale. „Päris maailmas saad sa tasu töötatud tundide eest. Kui ei tööta, ei saa ka palka.”
Naistel polnud muud strateegiat peale karjumise. Lesteril sai sellest kõrini. Enne lahkumist osutas ta Ginale. „Sul on hea töö,” ütles ta naisele. „Sina saad oma töö eest head palka. Ära riku selle jampsiga jännates oma elu. Hoia eemale. Ma olen seda varemgi näinud. Sellest ei tule muud kui pahandust.”
Kõik Gina närvilõpmed olid sellega nõus. Kui Arturo sel õhtul kuulis, mis oli juhtunud, käskis ta Angelal ja Ginal järgmisel hommikul uuesti vabriku värava taha minna ja sellele härra Evansile selgeks teha, et ükski tööline ei naase kangastelgede taha enne, kui „raamatupidamise viga” on parandatud. „Mitte üks.”
Harry raputas pead ja tõusis laua tagant. „Sina, Angie, tee mis tahad,” ütles ta. „Kuula Arturot või ära kuula, mul ükskõik. Sa oled täiskasvanud naine. Aga ära minu naist sellesse sega.”
„Ka tema on täiskasvanud naine! Ka temale maksti kahe tunni jagu vähem.”
„Jah, Harry, mis juttu sa ajad?” küsis Arturo kulmu kortsutades. „Sa oled asjaga seotud.”
„Ma ei rääkinud endast. Ma rääkisin Ginast.”
„Mida sa küll mõtled?”
„Sa tead, mida ma mõtlen,” ütles Harry, tõmbas Gina kättpidi laua juurest eemale ja suunas trepist üles, kaugemale, kaugemale. „Sest ma ütlesin seda sulle äsja. Mina teen, mis vaja, aga hoidke tema sellest eemal.”
Angela läks Gina kannul trepist üles suletud magamistoaukse taha. „Kas sa tõesti ei kavatse minuga kaasa tulla?” küsis ta uskumatust väljendaval toonil.
„Ma ei saa, Angie. Me saame lapse. Meil on raha vaja.”
„Mis raha? Raha ju ei ole. Gina, kui on streik, siis ei maksta kellelegi.”
Ginal läksid jalad nõrgaks. Ta istus voodile. „Võib-olla on homseks kõik lõppenud …”
„Kuidas ometi …”
„Võib-olla võidab mõistuse hääl.”
„Kas sa tahad öelda, et ma olen arust ära?”
„Ma tahan öelda, et meil on raha vaja. Kas sul ei ole?”
„Mul on õiglust rohkem vaja.”
„Harry ei taha, et ma end sellesse segaksin. Mida ma pean tegema? Tema soovidele vastu astuma?”
„Mina olen perekonnaliige!” karjus Angela. „Kas sa ei seisa omaenda pereliikmete kõrval?”
„Angie, ära mine! Ka Harry on mu pereliige. Ja me saame lapse. Miks sa ei taha aru saada?”
„Oi, saan aru. Ma saan aru, et mind tõugatakse ära.”
„Kutsu Pam endaga kaasa.”
„Lester vihkab Pami pärast seda, kui too oleks topeltteljel äärepealt käest ilma jäänud ja selle pärast nii suurt kisa tõstis. Aga sina meeldid talle. Ta võib sinule järele anda.”
„Kas ta täna hommikul andis mulle järele?” Gina raputas pead. „Harry ütles ei.”
„Vaata ennast, kõik su feministlikud väärtused lendavad prügikasti niipea, kui on veidigi pahandusi oodata!”
„Just selle pärast, et tuleb pahandusi, käsib Harry mul eemale hoida.”
„Ja sina kuulad. Mis on saanud sinu õigusest omaenda hingele?”
„Me saame lapse!”
„See on ühiskondlik muutus. Progress! Revolutsioon. Kõik see, millest me oleme rääkinud, viiakse viimaks ellu, kas sa tõesti kavatsed käed rüpes istuda, sellal kui kõnniteel valatakse teiste meeste ja naiste verd?”
„Angela, võib-olla ei kuule sa oma juttu, aga sa ise põhjendad mu eemalejäämist. Rasedal naisel pole kohane radikaalseid aktsioone ette võtta.”
„Ajalugu ei jää sinu lapse pärast seisma, Gina.”
„Hästi,