Eesti muistsed jumalad ja vägimehed. Matthias Johann EisenЧитать онлайн книгу.
teineteisest võõrustada, võttis ta nõuks igale rahvale oma tahtmisi ja elukombeid ja keelt ja nime anda. Kõik rahvad pidid korra teineteise järele seatud päeval tema ette Sinisele ehk Katla mäele tulema, et seal omadusi, nime ja keelt vasta võtta.
Vesi ja tuli on vaenulised ained, teine püüab teist ära kaotada. Kui aga inimene ühele võidu annab, hakkab võidetud vasta ja ei heida ilma võitlemiseta alla. Te olete kuulnud ja näinud, kudas katlasse pandud, tulest piinatud vesi esmalt kiunuvaid kaebtuse hääli teeb, siis aga möiramist tõstab ja kõike jõudu kokku võtab, et üle ääre karates vastase kätte saaks. Seda katset tegi Vanataat, et tulest piinatud vee häälest ja liikumisest igale sinna tulevale rahvale keelt, nime ja omadust võtta.
Vanataat hakkas juba hommikul vara valmistama, et iga rahvas oma osa kätte saaks. Ta tegi tubli tule üles, tõi kolmejalgse välja ja pani katla veega sinna peale. Veel ei olnud ta seda tööd lõpetanud, kui juba üks rahvas sinna tuleb, agar, sile ja nobe. “Eks näe, olete juba vara üles tõusnud, olete mulle meele järele! Aga veel ei kee katel; mis teen ma, et rahule jääte? Kinni pidada ei taha ma teid. Te peate endid minu esimeseks rahvaks nimetama ja minu oma keel olgu teie keel.”
Nii on Eesti rahval au Vanataadi esimese rahva nime kanda, tema keelt kõneleda ja ilma kõige omaduseta olla, mis Jumala meelest hirmus ja inimestele koormaks on. Selle otsusega läksid nad koju, kõigist austatud.
Katel täitis oma kohust. Iga rahvas sai oma osa. Kes tunneb kõiki rahvaid, kes siia kokku tulivad; kes nimetab nende nimed ja kel on õnnetus olnud nende kõikidega nii tuttavaks saada, et ta kõigist omadustest piinatud oleks, mida iga rahvas oma enesearmastuses kiidab? Üks on tähelepanemise väärt laiskuse, teine uhkuse, kolmas ihnuse, neljas kurjuse poolest; aga nimetage mulle rahvas, kes oma pärisomaduse eest mitte hoolt ei kannaks?
Aga mõnest hiljatulijast ei või ma vait olla, kes sellepärast veel Vanataadi viha pidi maitsema.
Õhtu kippus kätte ja Vanataat rõõmustas, et kange tööpäev otsa sai; ühtki rahvast ei tulnud enam. Vanamees hakkas tuld juba kustutama. Seal tuli veel üks uhke rahvas, võõrad juuksed ja jahu peas, kirjud riided seljas ja kõige maailma kribu-krabu kraam ümber. Vanataat vaatas pahase meelega üle õla ja ütles: “Ahaa, ehtimine on teie aega viitnud! Aga puhuge nüüd ise tuld ja pange ta põlema!” Piinatud vesi tegi esmalt kaebtuse hääli, siis aga hakkas täiesti keema ja ütles: “Saksa, maksa, saksa, maksa!”
“Soo,” ütles Vanataat, “mis me ilmaasjata aega viidame: te olete oma nime ja keele ja töö kuulnud. Puhuge ja ajage endid täis kõigi rahvaste ees.”
Selle otsuse said sakslased.
Jälle oli tuli kustunud ja jälle tuli üks parv sinna. Need olid venelased. Nemadki saadeti karmilt minema.
Nüüd arvas Vanataat tööga valmis olevat ja viskas põlevad tukid laiale ja heitis murule maha puhkama. Aga veel üks parv tuleb sinna, laisk, sopane ja häbemata. Kauge teekond ja halv tee on vabandus.
“Laiskadele ja üleannetumatele ei ole minul iseäralikku nime; ega te ometi nõua, et ma tule uuesti üles teen? Aga ehk ma loen veel ühe kirja vee pinnalt.”
Katlasse vaadates on tal vaht tüliks ees; ta tõukab seda kulbiga kõrvale ja viskab kulbi täie maha. Maha visatud vaht tegi tuttavat häält: latsh. “Hea küll,” ütles Vanataat, “latshid, latvishid olgu teie nimi, ja teie keel olgu kõigist teistest keeltest kokku kraabitud.”
Nii anti viimaks lätlastele otsus kätte.
Töö oli lõpetatud. Vanataat läks ära. Katel ei ole enam seal, aga veel on tulease näha. Ja kui teised künkad päikese paistel hiilgavad, on veel täna päevani Katlamägi sinise suitsu sees, ja veel täna kannab ta Katla ehk Sinise mäe nime.
II. Vanemuine (Kirjutanud F. R. Fählmann)
1. Laul
Inimestel ja elajatel oli üks keel. Eks ole veel täna päev tarku inimesi, kes elajate keelt oskavad ja elajate juttu kuulavad? Keel oli aga igapäevaseks pruukimiseks, elutarviduste jaoks. Nüüd kutsuti kõik loomad üleüldisele koosolekule kokku, kus nad pidukeelt pidivad õppima, see on laulu, et endid rõõmustada ja jumalaid kiita. Kõik, kel elu ja hing sees, tulivad kokku Tartu doommäele, kus püha tammik kasvas. Õhku sündis südant sulatav kohin. Laulujumal Vanemuine tuli maa peale maha. Ta silitas oma käharaid juukseid ja habet, kohendas riideid, köhatas hääle puhtaks ja katsus siis mängu. Nüüd mängis ta ühe eelmängu ja laulis viimaks kiidulaulu, mis kõigi kuuljate südamesse tungis, temal enesel aga kõige enam. Vaikus valitses koosolekul ja igaüks kuulas tähele pannes laulu. Emajõgi peatas jooksu, tuul unustas rutu, mets, loomad ja linnud kuulasid tähele pannes pealt, ja ka kõversilma metshaldjas vahtis metsa puude vahelt välja. Aga mitte kõik, kes seal olid, ei saanud kõigest aru. Tammiku puud pidasid jumala mahatulemise kohinat meeles. Kui te tammikus kõnnite ja seda pühalikku kohinat kuulete, siis teadke, et jumalus teie ligi on. Emajõele jäi mängija riiete kohin meele. Nii sagedasti kui ta kevadel oma uue nooruse üle ennast rõõmustab, kohiseb ta, nagu ta kohisemist seal kuulnud. Tuul oli kõige heledamaid hääli tähele pannud. Mõnel loomal oli häälte kõla meelejärele olnud, teistel jälle keelte heli. Laululinnud pidasid eelmängu meeles, iseäranis ööpik ja lõoke. Kõige viletsam lugu oli kaladega: nad pistsid pead silmadeni veest välja, aga unustasid kõrvad vette; nad nägid suu liikumist ja tegid selle järele, aga jäid tummadeks. Üksnes inimene sai kõigest aru; sellepärast tungib ta laul südame põhja ja üles jumalate eluasemele.
Vanake laulis taeva suurusest ja maa toredusest, Emajõe kallaste ehetest ja nende endisest toredusest, inimeste soo õnnest ja õnnetusest. Laul liigutas tema südant nõnda, et tal pisarad silmist veeresid, mis läbi kuue kuue ja seitsme särgi tungisid. Ja siis ruttas ta Vanataadi eluhoonetesse temale laulma ja mängima. Pühadel kõrvadel on õnneks antud mõne korra kõrgelt ja kaugelt ta mänguhääli kuulda. Et inimesed laulu hoopis ära ei unustaks, saadab ta aeg ajalt käskjalad veel praegu maa peale maha. Ta isegi tuleb korra jälle tagasi, kui õnn jälle maapealistel nurmedel aset võtab.
2. Kosjakäik
Vähe paiku on maapinnal aegade jooksul nii suuri muutusi näha saanud kui see maatükk, mille peal Tartu ja tema ümberkaudsed kohad seisavad. Kahesaja aastane rahu on ilma luuleta igapäevase elu ja oma kiidetud “vaikuse” linna ja nurmede üle välja laotanud. Tööd lähevad kurva ühesugust, igapäevast teed edasi; laisalt saadab Emajõgi laineid Peipsijärve poole, ja ta ehteta kaldad ei vaimusta rändajat.
Võõras raputab pead ega usu, kui talle kõneldakse, et enne seda rahuaega meie linn tore kindlus olnud, mis sagedasti vaenlaste kallaletungimise vasta pannud, sagedasti ka ära võidetud, et sõja häda ja viletsus, rahu ja uhkus ja toredus tihti teineteise asemele astunud, – et au ja võimuse ajal majade read kaugele üle praeguse linna rajade ulatanud ja rahva arv praegusest rahva arvust palju suurem olnud, et arvukad omad ja võõrad sõjaväed müüride vahel ja põldude peal sammunud ja nägusad sõja- ja kaubalaevad Emajõge mööda sõitnud. Kahklejale näitame ajaloo tõsiseid tunnistusi, ja tahaks ta veel kahevahel olla, siis viime teda endise varjukehade riismete juure, et ta aastasadade vanuseid väljakaevatud sõjariistu ja surnuluid näeks, mida iga labidas mullast välja toob.
Aga usklikumgi kuulaja kuulaks imestledes meie juttu, kui temale kõneleksime, kudas enne sõdade ja hädade aega siin süüta sugu ütlemata õnnes elas, kudas Emajõe kaldad toredusest ja uhkusest särasid, kudas siin inimeste nägus algasupaik olnud ja Vanemuine ilusaid tammikuid ja nurmi lõbusa lauluga ja võrdlemata kandlehäältega tihti teretanud. Selle au ja toreduse tunnistuseks on meil üksnes väga vanu rahva ennemuistseid jutte ja laule. Siiski ei või me seda tunnistuse abi hoopis kõrvale heita, sest kuhu ajalugu oma selgesti kirjutatud tähtedega ei ulata, astub laul ja muinasjutt tema asemele.
Kas on siis vana Vanemuine need nurmed igavesti maha jätnud? Tema oli Vanaisa esimene poeg, vana, hallide juukstega ja valge habemega. Tarkus tegi teda iseäranis tähtsaks. Ses tarkuses valis ta kandlemängu ja laulu oma armsamaks tööks. Imelik oli kannel ja südant sulatav laul. Kes oleks küll Vanemuise vasta saanud? Kõiksugu hääled oli ta oma kandle keelte sisse pannud: nii kõuekse kaugele kostva