Eesti muistsed jumalad ja vägimehed. Matthias Johann EisenЧитать онлайн книгу.

      Unustas õde hellake

      Kauni venna surma vaeva,

      Joa jäi kukkudes kuulamaie.

      Kui inimeste sugu oli loodud, ütles Vanataat oma lastele: “Segage endid maa tütardega, et tugev inimeste sugu kasvaks.” Pika mõtlemise peale läks vana Vanemuine kosja. Kaunilt pani ta kandle keeli kõlisema ja laulis südant sulatavat laulu ühe toreda maja ees.

      Kolm nägusat neidu astusid välja ja rõõmustasid mängu ja laulu üle. Raske oli vanal mehel valida. Kõige vanem paneb kõige vähem tähele, mõtles ta, et minul hallid juuksed ja valge habe. Ta laulis talle oma kõige ilusamad laulud ette ja neiu nuttis ja naeris rõõmu pärast. Kui Vanemuine ometi armastusest hakkas kõnelema, pööris neiu talle kõrgi meelega selga.

      Teisega katsus ta õnne. Sel oli mäng ja laul meele pärast, aga kui vanake temaga üle muru tantsis ja kätt pigistas, ütles neiu noomides: “Sinu kannel kõlab ilusalt ja sinu laulud on kaunid, aga sinu vanad jalad ei kõlba enam tantsimiseks ega hall habe enam suuandmiseks.”

      Vanakesel jäi üksnes veel kolmas üle. See oli kõigest kõige õrnemate tundmistega. Vanemuine laulis temale kõige ilusamaid armastuse rõõmu ja armastuse õnne laule. Kui ta aga neiu pisaratest märgadesse silmadesse vaatas, kargas neiu kärmesti püsti ja ütles: “Vanake, ära riku mitte nooruse rõõmu, minul on juba oma kallike, noor ja sile. Ära riku meie armastust!”

      Norus peaga läks Vanemuine sealt ära ja hoidis ennast kurval meelel üksikus metsas varjul. Tema rõõmulik vend Lämmeküne otsis ta siin üles, aga kõik selle muidu vägisi naerma panevad naljatused ei suutnud kurva meelt kaotada ega vanakest tema nonnitamisest äratada. – Vanake nuttis räägu munasuuruseid pisaraid, ja kannel rippus vaikselt ta nõrkenud kätel. Viimaks mitme päeva pärast tõusis ta üles ja kuulutas Endla järve kallastele kõige kurblikumates lauludes oma kurvastust. “Oh tülitav vanadus,” laulis ta; “nooruse kasu vastu ei aita tarkus midagi!”

      Siin lauldes rännates leiab ta rohu seest praegu sündinud lapsukese, kes meelitades käed temale vasta välja sirutab. Ligidal ja kaugel otsib ja hüüab ta ema, aga kui ta kedagi ei leia, võtab ta kauni tüdruku käte peale, astub Vanaisa ette ja palub: “Oh isa, kingi see laps minule!” Vanaisa võttis ta palvet kuulda, vaatas armuga väikese peale, ja sest saadik särasid lapsukese silmad nagu tähed ja ta juuksed läikisid nagu selge kuld. Laps kasvas nägusaks neiuks. Vanemuine õpetas temale magusa kõnekunsti ja Ilmarine kinkis temale hõbetraadist kunstlikult valmistatud imelise liiniku, mille läbi vaadates Juta jutud elusaks nähti minevat, otsekui sünniks tõesti, mis ta kõneles. Juta elab veel praegu Endla järve ääres. Kes ei oleks teda küll siin näinud ega kuulnud, kui ta tulevaid ja minevaid rändavate lindude parvi vaatab ja igaleühele oma koha kätte juhatab, ehk kui ta järve kaldal kõndides kallima surma taga nutab!

      3. Endla järv ja Juta

      Kes väikest postmaanteed mööda Tallinna sõitnud, on Kaardemõisa taga kena vaadet näinud. Tee käib järsu mäe otsas; pahemal pool laotab ennast sügav org laiale, millel kaugel pimedad okaspuu metsad ja kaunid mäekünkad rajaks. Org on rabane ja kasvatab väikseid saaresarnaseid kasetukke. Ühesugune ilus on vaade selgel kui segasel ilmal; kes hommikul rõõmuga alla orgu vaadanud, ei vaata vähema rõõmuga lõunal ega õhtul, ja ilusal Jaani ööl ei ole mõttekujutust tarviski – selge silmaga võib murueide tütreid udus veepinnal tantsimas näha. Oru kõige toredam ehe on suur järv selge veega, mis igal valgusel rändajale nagu puhas hõbe vastu naeratab. Aga tahab keegi orgu ja järve lähemalt vaadata, siis on vaeva palju ja kasu vähe. Pealkandmata raba takistab uudishimulise sammusid, ja kõrge pilliroog katab kaldal hõbejärve vaadet. Mägedelt on vanad eestlased vist sagedasti hea meelega alla orgu vaadanud ja arvamise järele on vaade sel ajal veel ilusam olnud.

      Selle järve ääres elas Vanemuise nägus tütar Juta kuldsete käharate juukstega ja imeväelise liinikuga. Järv oli tema päralt. Tema kaitsemise all seisid oru ja järve hingelised, hulk linde ja kalu. Mäe otsas kuulasid inimesed imelikku häält orust: Juta laulu ja tema armastuse kurtmisi. Tema oli lauluvanakese tütar, tema oli inimeseks saanud luule. Tema peig, Ilmarise poeg Endel, oli surnud. – Surelikud olid kõik vägimehed ehk olemised Jumala ja inimeste vahel, ometi oli nende elul rajatud iga, mis üksnes Vanaisa määras. Juta nuttis kibedaid pisaraid oma armsama pärast, kuni Ilmarine temale kuldse liiniku tegi. Kui Juta liiniku silmade ette pani, vaatas ta õnnelikku minevikku, ja see tuli talle meelde, nagu elaks ta aega uuesti. Mõne korra laenas ta surelikkudele inimestelegi liiniku. Sest tuleb, et neile laulus ja jutus minevik uuesti hingesilmade ette astub.

      4. Lahkumine

      Kevade pidule, kõige pikema päeva pidule oli võõraid igast maanurgast Emajõe kallastel Tartu nägusatele nurmedele kokku kogunud. Ja palju oli siia tulnud, sest et vägev Kalevipoeg selle aasta mängudest ja võitlemistest osa tahtis võtta.. Ka tuli rõõmuga laevavägi Peipsi järvelt siia ja võeti rõõmsa teretusega vasta. Mõnigi jõudis julgesti hüpates kuivale kaldale, ometi mõni ei osanud märki ja sattus enne Ema märgade käte vahele, kes teda lühikese kaisutamise järele ootavale kaldale viskas. Mõnigi kaunis noormees kargas maale, aga ometi vägev Kalevipoeg mitte; tema oli sarviku ahvatelemise peale maad mööda tulnud.

      Pidu oli hommiku vara alanud, seal mägede taga, kus pühad tammed laial platsil piiriks ümber. Mitmed võitjad olid juba pärjad pähe saanud ja mitmed võidetud häbiga pealtvaatajate hulka kadunud. Piduvanem oli käskinud nüüd jälle vagusi olla. Ette astus vana piiga, kortsus paledega, väriseva lõuaga, üht jalga karguga toetades. Käriseva häälega alustas ta laulu. Ta laulis nooruse iludusest, oleviku puudustest ja mineviku rõõmust, kosijate suurest karjast ja kudas ta neid ära saatnud, ja lõpetas:

      Kui ta laulu lõpetas, tõusis rahva seast lõpmata naer, mis kajades sinna ja tänna üle lagediku ulatas ja tammikust nagu kohisevad mere laened kitsas lahes vasta kostis. Hirvitades laulis rahvas laulu viimseid sõnu uuesti. Naer ei tahtnud sugugi lõppeda, kuni piduvanem viimaks keelama hakkas. Vaiksemaks jääb rahvas. Kõrge järje pealt mängib nüüd auväärt vanamees kandlega eelmängu, millest ligidal seisjad suurt rõõmu tunnevad. Aga selja taga kuuldakse häält sortsineiu laulu viimseid sõnu uuesti laulvat. Uuesti tõuseb lõpmata naer, mis koosolejate seas kinnipidamata sinna, tänna kostab. Rahu ja vaikust käsib piduvanem neid pidada, kes kaunid hääli kuulnud. Vaiksemaks jääb viimaks rahvas. Ja vanamees hakkab oma kandlega südant sulatavat laulu laulma, ja rõõmust joobnud kuulavad lähemal seisjad. Aga uuest kõlasid sortsineiu laulu viimsed sõnad paksust rahva hulgast ja jälle tõusis naer ja voolas mitu korda läbi koosolejate. Vanamees saab järjel vihaseks, vaatab pahaselt koosolejate peale, ja viha sõna kuulvad sõrmed käristavad ühe rapsuga kandle keeled katki. Mis kohin ja kahin, vilistamine ja susistamine, häälitsemine ja hulgumine tõuseb seal – ja ürikese ajaga on kõik jälle möödas. Ehmatus ootamata loo pärast pani rahva vere tarretama ja vaikima. Kes oli hall laulik? vist Vanemuine ise! Kuhu ta läinud? kõlab igast küljest. Laulik on ometi kadunud, ja keegi ei ole teda sest saadik enam näinud.

      III. Kõu ja Pikker

      1. Kuu tõrvamine

      Ilu ja õnne lõi Vanataat loomise ajal maailma kodanikuks. Ilu ja õnn pidid käsi käes talust talusse, külast külasse käima, läbi laane ja metsa, mööda aru ja aasa rändama, igal pool oma kingitusi külvama. Hõisates teretasid inimesed kodu ja väljas neid armsaid võõraid ja avasid neile uksed ja aknad. Vanatühi ometi ei sallinud ilu ega õnne. Mõlemad olid vanaltühjal nagu okkaks silmas. Vanatühi katsus ilu ja õnne maailmast kaotada; külvas kadeduse kodakondsete sekka, heitis tüliõuna vanemate ja laste vahele, saatis riiukuke vanade ja noorte ridadesse.

      Esiotsa