Peeglitants. Lois McMaster BujoldЧитать онлайн книгу.
Me peame jätma neile kahtluse.”
„Niisiis oleks nende järgmine samm – kui me süstikuga üldse minema saame – üritada orbiidil ootavat „Arieli” tükkideks lasta, enne kui me kohale jõuame, ja meid ainsast põgenemisvõimalusest ilma jätta.”
„Kiirus!” kordas ta kangekaelselt.
„Ettenägematud asjaolud, kallis Miles! Ärka üles. Tavaliselt ma ei pea sinu aju hommikul käima tõmbama – äkki tahad teed juurde? Ei? Mina ütlen, et juhul, kui me peaks all ohtlikult toppama jääma, võiks „Ariel” minna varjule Felli Jaama ja me läheme pärast maandumissüstikuga sinna.”
„Felli Jaama? Orbitaaljaama?” Ta kõhkles. „Mispärast?”
„Parun Fell on ju Bharaputra ja Ryovaliga endiselt vaenujalal.”
Jacksoni kõiki pooli hävitav Majade poliitika – ta polnud sellega nii hästi kursis, kui oleks pidanud olema. Talle polnud pähegi tulnud, et ta võiks teiste Majade hulgast liitlast otsida. Tema jaoks olid need kõik kuritegelikud, läbinisti halvad, sallisid üksteist vastavalt võimu liikuvatele jõujoontele või loopisid üksteisele kaikaid kodaratesse. Ja jälle mainiti Ryovali. Miks? Ta päästis end järjekordse sõnatu õlakehitusega. „Meie olukorda ei paranda, kui me jääme Felli Jaama koos viiekümne noore klooniga lõksu ega pääse sealt minema, samal ajal kui Bharaputra üritab hüppejaamu oma kontrolli alla saada. Ühtegi jacksonlast ei või usaldada. Me peame põgenema ja hüppama nii kähku, kui saab, see on endiselt kõige ohutum plaan.”
„Bharaputra ei saa Viiendas Hüppejaamas häiret anda, see kuulub Fellile.”
„Seda küll, aga mina tahan tagasi Escobarile minna. Seal saaksid kõik kloonid ohutu varjupaiga.”
„Miles, hüppepunktid, kust pääseb Escobarile, kuuluvad konsortsiumile, mis on juba Bharaputra mõju all. Sama teed pidi, mida me tulime, me tagasi ei pääse, kui sul just mingit trikki varuks pole – ei? Sellisel juhul ütlen mina, et parim põgenemistee on Viienda Hüppejaama kaudu.”
„Kas Fell on sinu meelest tõesti nii usaldusväärne liitlane?” küsis ta ettevaatlikult.
„Sugugi mitte. Kuid ta on meie vaenlaste vaenlane. Vähemalt selle ülesande täitmisel.”
„Aga Viiendast saab ju Hegeni Tsentrisse. Me ei saa Cetaganda territooriumile hüpata ja ainus teine tee Tsentrist välja viib Poli kaudu Komarri.”
„See teeb ringi, aga on palju ohutum.”
Mitte minu jaoks! Komarr kuulub ju selle neetud Barrayari keisririigi koosseisu! Ta surus alla hääletu karje.
„Tsentrist Polile, sealt Komarrile, sealt Sergyarile ja sealt tagasi Escobarile,” luges Thorne rahulolevalt. „Tead, see võib täiesti õnneks minna.” Hermafrodiit tegi komkonsoolile naaldudes jälle märkmeid, öösärk vidiekraani leebes valguses lainetamas ja küütlemas. Siis toetas ta küünarnukid konsoolile ja lõua kätele, nii et tema rinnad suruti kokku ja need liikusid õhukese kanga all. Tema ilme muutus pisut mõtlikuks. Viimaks tõstis ta kummalise ja üsna kurva naeratusega pilgu.
„Kas mõni kloon on sealt pääsenud ka?” küsis Thorne vaikselt.
„Ei,” vastas ta kiiresti, masinlikult.
„Välja arvatud muidugi sinu kloon.”
Jutuajamine võttis ohtliku pöörde. „Ka minu kloon ju otseselt ei pääsenud sealt. Ostja viis ta lihtsalt ära.” Ta oleks pidanud proovima põgeneda… milline tema elu oleks olnud, kui põgenemine oleks õnnestunud?
„Viiskümmend last,” sosistas Thorne imevaikselt. „Tead… sellel ülesandel on minu täielik heakskiit.” Hermafrodiit ootas, silmitsedes teda oma kumavate, teravapilguliste silmadega.
Tal oli äärmiselt ebamugav tunne. Ta suutis end küll tagasi hoida, et mitte teha mingit lollust, näiteks öelda aitäh, aga ta avastas, et ta ei suuda selle asemel ka midagi muud öelda, nii et tulemuseks oli piinlik vaikus.
„Ilmselt,” lausus Thorne pärast liiga pikka pausi mõtlikult, „oleks sellises keskkonnas üles kasvanud inimesel väga raske kedagi usaldada. Uskuda, mida nad räägivad. Uskuda, et nad tahavad head.”
„Ilmselt küll.” Kas see oli lihtsalt tähelepanek või midagi pahaendelisemat? Lõks…
Kõrvaltoolil istuv Thorne, endiselt imelik, salapärane naeratus näol, kummardus tema poole, võttis tugeva saleda käega tema lõuast ja suudles teda.
Ta ei teadnud, kas ta peaks eemale põrkama või suudlusele vastama, niisiis ei teinud ta kumbagi ja jäi paanikast halvatuna liikumatult istuma, silmad pungis. Thorne’i suu oli soe ning maitses tee ja bergamoti järele, siidine ja lõhnav. Kas Naismith kepib… seda… ka? Kui nii, siis kes kellele mida teeb? Või tehakse kordamööda kõike? Ja kas see oleks nii hull? Tema õudus kasvas, kui ta tundis täiesti selget erutusliigatust. Armastava puudutuse eest oleksin ma vist nõus surema. Ta oli terve igaviku üksi olnud.
Viimaks tõmbus Thorne tema lõputuks kergenduseks eemale, kuigi ainult pisut, hermafrodiidi käsi hoidis teda endiselt lõuast. Kui surmavaikus oli kestnud veel hetke, muutus Thorne’i naeratus kibedaks muigeks. „Ilmselt ma ei tohiks sind kogu aeg narritada,” sõnas ta ohates. „Kõike arvesse võttes on see kuidagi julm.”
Thorne laskis ta lahti ja ajas end püsti, meelas raugus kadus äkitselt. „Mul läheb ainult silmapilk.” Mõlemasooline läks pesuruumi ja pani ukse enda järel kinni.
Tema jäi segi raputatult ja värisedes istuma. Mida paganat see veel tähendas? Teine osa temast ütles: Kurat küll, ma võin kihla vedada, et sa võid sellel reisil süütusest lahti saada, kolmas aga karjatas: Ei! Mitte selle olendiga!
Kas see oli olnud mingi katse? Aga kas ta tegi selle ära või kukkus läbi? Thorne ei hakanud teda süüdistama ega kutsunud relvastatud abi. Võib-olla korraldab kapten just praegusel hetkel tema kinnivõtmist, räägib pesuruumist kellegagi sisetelefoniga. Selle väikese laeva pardal keset avakosmost pole tal kuhugi põgeneda. Tema vaheliti käed pigistasid ülakeha. Ta pidi pingutama, et käed kehast eemale kiskuda, siis asetas ta need konsoolile ja sundis lihased lõdvestuma. Ilmselt nad ei tapa mind. Nad viivad ta hoopis tagasi laevastiku juurde ja lasevad Naismithil ta maha lüüa.
Kuid valvurid ei murdnud ust maha ja üsna varsti tuli Thorne tagasi. Viimaks ometi oli ta mundri korralikult selga pannud. Ta võttis komkonsoolilt mälukuubiku ja sulges pihu. „Ma võtan selle, istun koos seersant Tauraga maha ja asun tõsise planeerimise juurde.”
„Ja-jah, muidugi. Aeg on käes.” Ta poleks kuidagi tahtnud hinnalist kuubikut silmist lasta. Kuid tundus, et Thorne’i silmis on ta ikka veel Naismith.
Thorne torutas huuli. „Nüüd, kus tuleb meeskond asjasse pühendada, oleks ehk mõistlik „Arieli” igasugune välisside välja lülitada?”
Suurepärane mõte, kuigi ta ise polnud julgenud seda välja pakkuda, kuna ta kartis, et see on liiga silmatorkav ja kummaline. Aga võib-olla see polegi selliste salaoperatsioonide puhul nii ebatavaline. Tal polnud mingit kindlat ettekujutust, millal tõeline Naismith peaks Dendarii laevastiku juurde tagasi jõudma, aga arvestades selle järgi, kui lihtsalt palgasõdurid ta vastu võtsid, oodati Naismithi lähemal ajal. Ta oli elanud kolm viimast päeva hirmus, et suunatud kiirega saadetakse palavikulised korraldused või tuleb hüppesüstikuga kuller, kes toob päris admirali korralduse laeval ots ringi pöörata. Ma loodan, et mul on veel mõni päev aega. Ainult mõni päev – siis teen ma kõik heaks. „Jah. Tee seda.”
„Väga hea, admiral.” Thorne ebales. „Kuidas sa ennast nüüd tunned? Kõik teavad, et need sinu süngusehood võivad nädalate pikkuseks venida. Aga kui sa korralikult puhkaksid, oleksid sa rünnaku ajaks kindlasti tavaline energiline sina. Kas ma teatan, et sind rahule jäetaks?”
„Ma… oleksin väga tänulik, Bel.” Milline vedamine! „Aga hoia mind asjadega kursis, eks?”
„Muidugi. Sa võid minu peale loota. See on lihtne