Tuletorni saladused. Santa MontefioreЧитать онлайн книгу.
on Oswald, kullake,” tutvustas Peg, lai naeratus näol.
Ellen tõusis ja sirutas käe. „Väga meeldiv,” ütles ta. „Olen teist palju kuulnud.”
Oswaldi helehallid silmad särasid lustlikult, kui ta Elleni kätt surus. „Meie, kunstnikud, sobime omavahel hästi nagu hanepaar tiigil,” kuulutas ta. Tema inglise aktsent oli klaar nagu peen kondiportselan. Elleni meelest ei näinud ta üldse maalikunstniku moodi välja. Tema käed olid pehmed ja puhtad, tviidülikond ja särk laitmatult pressitud.
Peg kiirustas pokaale lauale tooma ja naasis hetk hiljem pudeliga. Oswald võttis istet ja lasi Pegil endale suure klaasitäie klaretti valada.
„No kas pole tore?” Ta võttis väikese sõõmu ja tõstis seejärel klaasi Elleni terviseks. „Tere tulemast emamaale!”
Ellen naeris, Oswald juba meeldiski talle. „Tänan.”
„See on merineitside ja võlukunsti maailm. Ära arva, et kõik need jutud, mis sa oled Iirimaast kuulnud, on rahvaluule. Ei, need vastavad tõele. Kui piisavalt teraselt vaadata, võib näha väikesi rohelisi härjapõlvlasi kanarbikus kükitamas ja münte näppamas, et need oma vikerkaare otsa juures asuvasse rahapatta panna.”
„No tõesti, Oswald. Oled sina ikka ka!” naeris Peg Ellenile pokaali ulatades ning endale valatud väikese Jamesoni viski klaasi ja veekruusiga Jacki tooli leenile nõjatudes. „Ära usu ta jutust sõnagi, kullake! Ta elab muinasjutumaailmas.”
„Ja haldjad on ka olemas,” lisas Oswald häält tasandades tõsiselt. Ellen polnud päris kindel, kas ta ei tee mitte lihtsalt tädi kulul nalja. „Nad kuulevad kõike,” vormis ta suuga peaaegu hääletult ning vaatas köögis kahtlustavalt ringi. „Ja nad varastavad ka, nii et sa vaata ette ja hoia oma hinnalised asjad luku taga.”
„Ta narrib sind,” lõikas Peg vahele. „Ja ta on ainult lonksu veini võtnud.”
„See on sulatõsi. Kuule nüüd, Peg. Sa ise räägid mulle kogu aeg, kuidas asjad on mõistatuslikult kohta vahetanud või hoopis ära kadunud.”
Peg raputas pead. „Kui maja on täis loomi, pole seal midagi imestada. Bertiel on nõrkus säravate asjade vastu.”
„Oled sa teda teolt tabanud?” nõudis Oswald.
„Ei, aga ma tean, et see on tema.”
„Näed siis, tõendid puuduvad. Mina ütlesin, et need on haldjad. Kas ta Dylaniga on juba tutvunud?”
„Veel mitte. Ilmselt homme,” vastas Peg pisut murelikult, nagu Ellenile tundus.
Oswald pöördus Elleni poole, et teda asjaga kurssi viia. „Dylan teab, kus kõik härjapõlvlased maa alla maetult lebavad, ja ta räägib sulle ka, kui talle viski välja teed – ta on loomeinimene nagu meiegi, Ellen, ja seega ülimalt tundlik hing, kuigi joomine on kahjuks muutnud ta veidramaks, kui ta varem oli. Ma pole päris kindel, kas need härjapõlvlased, keda ta väidab end nägevat, ei uju mitte ringi tema viskist pundunud peas.” Ta muigas, paljastades kaks kõverat silmahammast, mis muutsid ta hundisarnaseks. „Kuid temas on veel alles suur ports kuulsat Iiri sarmi. Dylan meeldib paratamatult kõigile.”
„See kõik on hea materjal mu romaani jaoks,” sõnas Ellen.
„Oojaa, see paik on väga inspireeriv,” nõustus Oswald kulme kergitades. „Millest su raamat räägib?”
„Armastusest, mõrvamüsteeriumist … Teate küll,” vastas Ellen ebamääraselt. „Ma pole veel päriselt otsustanud, kui lõpuni aus olla.”
„Mida vähem sa tead, seda parem – nii saad siinset hõngu endasse imeda ja lasta fantaasial end uutesse nõiduslikesse paikadesse kanda. Unusta oma Londoni lood, neile pole siin, Connemaras, kohta.”
Ellen tundis, kuidas ta tuju Oswaldi nõuande peale tõuseb. Ta oli harjunud, et ema ta entusiasmi lämmatab. Ta ootas juba kannatamatult, et saaks seda paika avastada ning varemetes hoonetest ja rünklikest küngastest inspiratsiooni ammutada. Siin kauges Iirimaa nurgakeses redutades võis ta rahulikult aja maha võtta, et mõelda, mida edasi teha. Tundus, et Pegil pole tema sealoleku vastu midagi, ning William, nende eelseisvad pulmad ja Elleni kontrolliv ema näisid olevat rahustavalt kaugel.
Oswald võttis oma tviidist soni peast ja jäi ka õhtusöögile, mida tädi Peg nimetas „teeks”. Ellen oletas, et too tegi seda igal õhtul. Nad sõid lihahautist, keedetud kapsast ja kartulit, mida Peg nimetas „tuhliteks” ja mille ta pani keset lauda, nii et igaüks võis neid endale ise koorida. Magustoiduks oli ta küpsetanud siirupikoogi, mis oli Oswaldi lemmik, kuigi ta mõõtudest polnud seda märgata. Ta nägi välja nagu hundinui, tipus pahmakas halle lokkis juukseid.
Pärast õhtusööki läks ta esikusse ja näitas Ellenile maale, mis ta oli Pegile kinkinud, selgitades, et kui tal ei jätku üüri maksmiseks raha, annab ta Pegile mõne oma pildi. „Kunagi on need väärt terve varanduse ja Peg saab ülirikkaks.”
„Mis kasu mul sellest oleks?” küsis Peg köögist.
„Sa ei tea, mis sulle kasulik on.”
„Raha tekitab ainult probleeme. Ma olen ilma selleta väga hästi hakkama saanud, tänan väga.”
„Ma olen nõus, et rahal pole õnnega mingit pistmist, aga see muudab õnneotsingute ajaks elu mugavamaks,” vastas Oswald. Siis tasandas ta häält ja osutas maalile, millel oli kujutatud tuletorn, nii nagu see oli olnud enne tulekahju. „Siin on su müsteerium,” lausus ta seda küüneotsaga toksides.
„Peg rääkis mulle tulekahjust.”
„Jube lugu. Vaene tüdruk. Ta oli päris noor, mitte palju vanem kui sina, ja ilus ka. Tal olid leegitseva kanarbiku karva pikad punased juuksed, rohelised silmad, piimvalge nahk ja metsik, kuid õrn loomus. Temas oli midagi lapselikku. Ma kahtlustan, et ta oli lähedane haldjate ja härjapõlvlastega.” Ta kõkutas naerda ja tasandas veelgi häält. „Aga ära sa Pegile räägi. Ta ei taha tunnistada, et ta sedasorti asju usub.”
„Peg rääkis mulle, et ta mees …”
„Conor, jah, vaene hing. Mina tema asemel oleksin siit põgenenud, kui kõik sõrmega temale osutasid ja rahvas ta vaikimisi mõrvariks tembeldas. Aga tal on oma maa peal varjatud kohas maja ja keegi ei näe teda kunagi. Ta hoiab omaette ja ma usun, et veedab suurema osa ajast Dublinis. Ta oli edukas filmiprodutsent, aga Caitlini surmast saadik pole tal vist õnnestunud midagi uut teha. Lapsed käivad nüüd seal koolis.”
„Ma saan aru, et nad elasid lossis.”
„Ma olen seda ka maalinud. See on päris võimas. Johnny ja Joe viivad su sinna ning sa saad seal ringi vaadata. Kirjanikule on see ideaalne paik romaani tegevuskohaks.”
„See juba inspireeribki mind,” ütles Ellen õhinal.
„Kallimat pole?”
„Ei,” valetas Ellen käsi rinnale vaheliti pannes.
„See on väga tugev kaitsepoos,” täheldas Oswald mõtlikult.
„Mul oli kallim, aga sellega on lõpp.”
„Ah, sa jätsid mõne õnnetu mehe murtud südamega Londonisse maha, jah?” naeratas Oswald heatahtlikult üle prilliraamide Elleni poole kiigates. „Parem murda tema süda nüüd kui teha seda teie mõlema südamega kaugemas tulevikus.” Ellen kujutas ette, et kõige rohkem on murtud ta ema süda.
Ellen aitas tädil kohvikandiku elutuppa viia. Peg oli kaminasse tule teinud ja kardinad ette tõmmanud ning tuba lõhnas meeldivalt puusuitsu järele. Härra Badger jalutas tuppa ja ronis muretult diivanile nagu koer, kes teostab oma igaõhtust rutiini. Peg ja Oswald võtsid kohad sisse aknaorva paigutatud kaardilaua ääres, samal ajal kui Ellen istus kamina kõrvale tugitooli ning vaatas, kuidas Jack tuppa lendas ja vastu kaugemat seina lükatud kõrge kummuti otsa positsioonile asus.
„Kas sa mängida tahad?” küsis Peg õetütrelt.
„Ei, tänan. Ma ei mängi kaarte,” vastas too mõeldes, kus on teler ja kas tädil on ka satelliittelevisioon.
Peg