Tuletorni saladused. Santa MontefioreЧитать онлайн книгу.
nagu Philippa Gregory omad. Olen kõiki ta raamatuid lugenud.”
„Ja sa pead klassikuid lugema,” segas Oswald vahele ning lisas seejärel elutargalt: „„Pikas perspektiivis tabavad inimesed ainult seda, mille on sihikule võtnud. Seega tuleks neil pigem oma sihid kõrgele seada.” Vaat, siin on sulle tsitaat. Loe Oscar Wilde’i, Dumas’d, Maupassanti, Austenit, Dickensit. Loe Suuri Kirjanikke, Ellen, ja võib-olla kirjutad ise ka kunagi nii nagu nemad.”
„Kas sina teed sama oma maalidega?” küsis Ellen muigel ilmega.
„Ei, sest mina olen vana ja minu võimed on oma lae saavutanud. Sina oled noor ja sul on veel pikk tee minna.”
„Ma vist päris hästi ei usu seda, Oswald. Ma ei usu, et inimene võiks olla kunagi liiga vana selleks, et suuruse poole püüelda.”
„Nüüd narritad sina mind,” kõkutas mees naerda.
„Kukkusid enda kaevatud auku,” lausus Peg keelt laksutades ja mehele kiindunult otsa vaadates.
„Jaga kaardid välja, Peg, vanatüdruk, ja hakkame peale.”
Ellen sai aru, et peab endale paratamatult lugemiseks mingi raamatu leidma, kui teised igal õhtul kaarte mängivad ja pole telekat, millega tema end lõbustada saaks. Ta mõtles, mida Emily sellest arvaks, ja naeratas. Ta teadis, et Emily ei peaks majas, kus pole telekat, viit minutitki vastu. Ta polnud kindel, kas temagi siin nii kaua vastu peab. Kuid maja kahe ekstsentrilise vanainimesega ja ilma telerita oli siiski tunduvalt ihaldusväärsem kui kodu Londonis, kus oli peigmees, keda ta ei armastanud, ja jõuline ema, kes sundis teda valedel põhjustel altari ette minema.
Ta vajus diivanipatjade vahele ja vahtis mõtlikult tulle. Ta teadis, et võlgneb Williamile rohkem kui ühe tekstsõnumi – ja ta oleks tõesti pidanud end selgemini väljendama. „Ma pean ära sõitma ja järelemõtlemiseks aega võtma” ei olnud sama mis „Ma ei armasta sind ega taha sinuga abielluda”. Pulmapäev oli paika pandud, see oli juunis, peaaegu viie kuu pärast. Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise Kirik Farm Streetil oli broneeritud kahekümne teiseks, laupäevaks, ja pärast seda Claridgese hotellis toimuv vastuvõtt andis emale ettekäände iga nädal libekeelse peokorraldaja härra Smeamaniga seal lõunatamas käia. Ta oli juba pannud kinni aja Sarah Burtoni juurde, kes oli kujundanud Cambridge’i hertsoginna pulmakleidi, sest Madeline Trawton rõhutas, et tema vanem tütar peab saama vähemalt sama ilusa kleidi, kuigi Ellen sai kohe aru, et see oli rohkem selleks, et ema sõpradele muljet avaldada, mitte et tütrele meelehead teha. Nii Leonora kui ka Lavinia pulmad olid olnud luksuslikud, aga lõpuks olid pruudid jäänud oma ema varju, kes oli säranud eredamalt kui nad mõlemad kokku.
Sellal kui Ellen oma väljapääsmatu olukorra üle mõtiskles ning Peg ja Oswald aknaorvas kaarte mängisid, hakkas Jack kummutil kraaksuma. „Kraa-kraa!” kisas ta kõrgel kummutiserval palavikuliselt ringi tammudes. Siis tõstis Härra Badger pea ja kikitas kõrvu. Ta tardus paigale, nagu oleksid kõik ta meeled valvel millegi suhtes, mida tajub vaid koer. Ellen vaatas teda algul hajameelselt, kuid seejärel kasvava huviga. Koer hakkas saba liputama ja jälgis pilguga midagi nähtamatut, mis oleks nagu toas ringi liikunud. Siis hakkas ta erutatult kiunuma ja saba vastu diivanipatju tümpsutama. See kõik oli äärmiselt veider, kuid ei Peg ega Oswald paistnud midagi märkavat. Ellen tõusis oma kohalt ja põlvitas vaibale koera paitama. Too vaatas korraks tema poole, võttis ta kohaloleku teadmiseks, kuid pöördus kohe uuesti selle nähtamatu miski poole.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.