Politsei. Jo NesbøЧитать онлайн книгу.
töötad kombluses ja ei tunne nii kurikuulsat vägistajat, Zachrisson?”
Jalgade sahin põrandal. „Miks sa arvad, et ma seda nime ei tea?”
„Sinu pilk on tühi nagu kosmos, Zachrisson. Johansen on kõige hiilgavam vägistamistalent peale … tjaa, peale minu. Ja temas istub mõrtsukas. Ise ta seda veel ei tea, aga see on vaid aja küsimus, kuni temas mõrvar ärkab, usu mind.”
Katrine kujutas ette, et kuuleb, kuidas politseiniku alalõug ülalõuast naksuga lahti laseb. Ta kuulatas pinisevat vaikust. Talle näis, nagu kuuleks ta politseiniku marutavat pulssi ja higipiiskade tärkamist laubal, kui too oma õhinat ja närvilisust taltsutada püüdis, sest oli just taibanud, et käes on tema kui uurija suurhetk, otsustav läbimurre, täielik kordaminek.
„Kui … kui …” kogeles Zachrisson, kuid teda katkestas ulguv hääl, mis kõlarid pahupidi paiskas ja milles Katrine seejärel naerulagina ära tundis. Valentini naerulagina. Vähehaaval läksid läbilõikavad huilged üle pikkadeks lurisevateks kõõksatusteks.
„Läksid alt, Zachrisson! Juudas Johanson on piider. Ta istub minu kõrvalkambris.”
„Mida?”
„Tahad kuulda lugu, mis on palju huvitavam kui sinu oma? Juudas keppis üht poisinolki ja ema sattus peale. Juudase õnnetuseks oli poiss ikka veel kapis ja perekond oli rikast ja vanameelset sorti. Nii et nad andsid Juudase vägistamise eest üles. Juudase, kes pole iial kärbselegi liiga teinud. Või öeldakse kassile? Kärbsele, kassile. Kass. Kärbes. Ühesõnaga, kuidas oleks, kui võtaksid selle asja uuesti käsile, kui pisut infot saad? Võin sulle anda mõne vihje selle kohta, mida poisiraibe sestsaadik on teinud. Ma loodan, et karistuse lühendamine on ikka veel jõus, mis?”
Toolijalgade kolin põrandal. Ümber kukkuva tooli raksatus. Kõlksatus ja vaikus. Makk oli kinni pandud.
Katrine jäi istuma ja arvutiekraani silmitsema. Märkas, et väljas on pimedaks läinud. Tursapead olid ära jahtunud.
„Jaa-jaa,” ütles Anton Mittet. „Ta rääkis!”
Anton Mittet seisis palati ukse taga koridoris, telefon vastu kõrva, kontrollides samal ajal kahe äsja saabunud arsti isikutunnistust. Arstide näod väljendasid hämmingut ja pahameelt: kas ta siis ei mäleta neid?
Anton andis neile viipega loa minna ja nad kiirustasid patsiendi juurde.
„Aga mis ta ütles?” küsis Gunnar Hagen telefonis.
„Ta ei kuulnud sõnu, vaid ainult seda, et ta midagi pomises.”
„On ta teadvusel?”
„Ei, ta ainult pomises midagi ja suigatas siis uuesti. Aga arstid ütlevad, et ta võib iga hetk ärgata.”
„Ah nii,” vastas Hagen. „Hoia mind kursis, okei? Helista ükskõik millal. Ükskõik millal.”
„Jah.”
„Hästi. Hästi. Haiglal on küll käsk mind pidevalt kursis hoida, aga … nojah, küllap neil on muulegi mõelda.”
„Muidugi.”
„Jah, eks ole?”
„Just.”
„Jah.”
Anton kuulas vaikust. Kas Gunnar Hagen vihjas millelegi?
Osakonnajuhataja lõpetas kõne.
9. PEATÜKK
Katrine maandus Gardermoenis kell pool kümme, istus lennujaamarongi ja laskis sel sõidutada end risti läbi Oslo. Õigemini Oslo alt läbi. Ta oli siin elanud, aga need möödavilksatavad paigad, mida ta linnast nägi, ei tekitanud mingit hingeliigutust. Pooles vinnas siluett. Madalad heatahtlikud lumepehmed oosid, hillitsetud maastik. Rongiistmetel ilmetud endassesulgunud näod, ei mingit spontaanset ja sihitut suhtlemist võõraste vahel, nagu ta Bergenis oli harjunud. Siis juhtus maailma kõige kallimal raudteelõigul järjekordne signaaliapsakas ja nad jäid kottpimedasse tunnelisse liikumatult paigale.
Ta oli põhjendanud oma Oslosse sõidu taotlust niiviisi, et nende oma politseipiirkonnas – Hordalandis – oli kolm lahendamata vägistamist, millel oli sarnasusi kriminaalasjadega, mille taga seisis arvatavasti Valentin Gjertsen. Ta oli toonud põhjenduseks, et kui neil õnnestub need asjad Valentini külge pookida, aitaks see kaudselt kripot ja Oslo politseijaoskonda politseimõrvade lahendamisel.
„Ja miks me ei võiks seda Oslo politsei hooleks jätta?” oli Knut Müller-Nilsen, Bergeni politseiprefektuuri isikuvastaste kuritegude üksuse ülem temalt küsinud.
„Sest nende kuritegude lahendamise protsent on kakskümmend koma kaheksa ja meil nelikümmend üks koma üks.”
Müller-Nilsen oli valjusti naerma pahvatanud, ja Katrine teadis, et lennupilet on tema.
Rong nõksatas liikvele ja vagunist kostis ohkeid: kergendusest, meelepahast, masendusest. Ta väljus Sandvikas ja sõitis sealt taksoga Eiksmarkasse.
Takso peatus Jøssingveien 33 asuva hoone ees. Ta astus halli lumelobjakasse. Peale punast telliskivihoonet ümbritseva kõrge aia ei viidanud miski sellele, et Ila vanglasse ja kinnipidamisasutusse on paigutatud riigi kõige pahelisemad mõrvarid, narkokaupmehed ja seksuaalkurjategijad. Muuhulgas. Vangla põhikirjas seisis, et see on üleriigiline asutus meessoost vangidele, kel on „… erivajadus abimeetmete järele”.
Abimeetmed, et mitte jalga lasta, mõtles Katrine. Abimeetmed, et mitte sandistada. Abimeetmed selleks, mida sotsioloogid ja kriminoloogid ühel või teisel põhjusel liigiomaseks ühissooviks peavad: saada tubliks kaaskodanikuks, anda karja heaks oma panus, toimida müüritaguses ühiskonnas korralikult.
Katrine oli küllalt kaua Bergeni psühhiaatriaosakonnas istunud, et teada, et isegi mittekriminaalsetel hälvikutel ei ole ühiskonna heaolust sooja ega külma ning ainus mõeldav ühtekuuluvustunne on neil iseoma painajatega. Mis muusse puutub, siis tahavad nad üksnes, et neid rahule jäetaks. Mis ei tähenda tingimata, et nemad teised rahule jätaksid.
Ta pääses läbi turvaväravate, näitas ette oma ametitõendi ja külastusloa, mis oli talle meilile saadetud, ning lüüsiti järgmiste turvaväravate kaudu vanglasse.
Vanglatöötaja, kes teda ootas, seisis harkisjalu, käed risti rinnal, võtmekimp kilisemas. Väljakutsuvalt ja tehtud enesekindlusega, kuna külastaja oli politseist, seadusesilma braahmanite kastist, kes panevad vangivalvurid, turvamehed ja isegi parkimiskontrolörid žestide ja intonatsiooniga üle pingutama.
Katrine tegi, nagu tal sellistel puhkudel tavaks oli: käitus viisakamalt ja sõbralikumalt kui talle omane.
„Tere tulemast kloaaki,” ütles vanglaametnik, ja Katrine oleks võinud mürki võtta, et harilike külastajate puhul ta sellist lauset ei kasuta, aga et ta on selle juba ette valmis mõelnud ja väljendab sellega oma töössesuhtumist: segu mustast huumorist ja realistlikust künismist.
Aga kujund pole sugugi paha, mõtles Katrine, kui nad mööda vanglakoridore sammusid. Või pidanuks seda soolestikuks nimetama. Kohaks, kus seaduse seedetegevus muundas vangimõistetud indiviidid pruuniks haisvaks massiks, mis tuli sealt mingil hetkel väljutada. Kõik uksed olid lukus ja koridorid tühjad.
„Pervode osakond,” ütles vanglaametnik ja tegi koridori lõpus lukust lahti järjekordse raudukse.
„Nii et neil on omaette osakond?”
„Jepp. Kuni seksuaalkurjategijad on ühte kohta kogutud, pole nii suurt hirmu, et kambrikaaslased neile üks null ära teeksid.”
„Üks null?” kordas Katrine teeseldud üllatusega ja tegi näo, nagu oleks see talle uudis.
„Jepp, seksuaalkurjategijaid vihatakse siin sama palju kui mujal ühiskonnas. Kui mitte rohkem. Ja meil on siin mõrtsukaid, kes suudavad oma impulsse vähem kontrollida kui teie või mina. Nii et kui juhtub olema kehv päev …” Ta tõmbas endal võtmega ilmekalt üle kõri.
„Mis te räägite! Kas nad tapetakse?” pahvatas Katrine kohkunult ja kartis viivuks, et on üle pingutanud. Aga vangivalvur ei paistnud midagi märkavat.
„Noh,