Võõramaalane. 2. raamat. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
et kohtulaua tagant justkui aupaklikult juhiseid oodata, kuid tegelikult vaid selleks, et enne järgmist sõnavalingut veidi hinge tõmmata.
Mu elu kõikus noateral ja minu saatus sõltus täielikult tolle kõhetu mehikese sõnaosavusest, mistõttu ma pidanuks iga tema sõna endasse ahmima nagu kõrbeliiv vett. Selle asemel haigutasin ma kohutavalt ega saanud oma pärani suud isegi varjata, tammusin ühelt valutavalt jalalt teisele ja lootsin palavalt, et nad mu piinad lähemal ajal lõpetavad ja mind ära põletavad.
Rahvahulk näis mu tundeid jagavat ja hommikune elevus andis järk-järgult maad tüdimusele, kuid härra Gowani kõrge ning selge hääl muudkui jätkas ja jätkas ja jätkas. Inimesed hakkasid laiali valguma, sest ühtäkki meenusid neile lehmad, kes tahtsid lüpsmist, ja põrandad, mis tahtsid pühkimist, ning nende südameid rahustas kindel teadmine, et kuni väljakul undab see suretav hääl, ei juhtu mitte midagi huvitavat.
Kui Ned Gowan oma esmase kaitsekõne viimaks lõpetas, oli õhtu käes ja töntsakas kohtunik, kelle ma mõttes Jeffiks olin ristinud, andis teada, et kohus koguneb uuesti järgmisel hommikul.
Pärast kiiret poolihääli arupidamist Ned Gowani, Jeffi ja külakordnik John MacRae vahel võtsid kaks tursket külameest mu kahe vahele ning hakkasid mind kõrtsi poole viima. Vaatasin üle õla ja nägin, et Geilie viidi vastassuunda, kuhu ta läks sirgel seljal, laskmata end tagant sundida, või tegelikult ignoreerides juba kõike ümberringi toimuvat.
Kõrtsi pimedas tagatoas võeti mu käesidemed lõpuks ära ja toodi küünal. Siis astus sisse Ned Gowan, ühes käes pudel õlut ja teises taldrik liha ning leivaga.
„Kullake, ma tohin ainult mõne minuti teie juures olla ja seegi on suure vaevaga välja räägitud, nii et kuulake hoolega.” Mees naaldus värelevas küünlavalguses mulle vandeseltslaslikult lähemale. Pilk ta silmis oli terav ja kui jätta kõrvale veidi korratusse läinud parukas, siis ei ilmnenud temas mingeid kurnatuse ega väsimuse märke.
„Härra Gowan, mul on nii hea meel teid näha,” ütlesin ma südamest.
„Jah-jah, kullake,” vastas ta, „aga praegu pole selleks aega.” Ta patsutas sõbralikult, kuid siiski formaalselt mu kätt.
„Mul õnnestus neid veenda, et nad käsitleksid teie kaasust proua Duncani omast lahus, ja sellest võib abi olla. Tuleb välja, et algselt ei olnudki kavas teid vahistada, kuid siis võeti teid siiski ka teie sidemete tõttu selle nõ… see tähendab, proua Duncaniga.”
„Kuid te olete ikkagi ohus,” jätkas ta nobedalt, „ja ma ei hakka seda teie eest varjama. Üldine meeleolu külas ei ole teie suhtes praegu veel kuigi soodne. Mis küll sundis teid,” nõudis ta ebatavalise ägedusega, „toda last puutuma?”
Avasin suu, et vastata, kuid ta lõi kärsitult käega.
„Ah, sellel pole enam tähtsust. Me peame rõhuma asjaolule, et te olete inglanna – see tähendab, et te ei tea paljusid asju, mitte selles mõttes, et vaenlane, ja venitama nii pikalt kui võimalik. Sest vaadake, aeg töötab meie kasuks, sest kõige hullemad sedasorti protsessid toimuvad hüsteeria õhkkonnas, kus võib juhtuda, et arukad argumendid heidetakse verejanu rahuldamise huvides kõrvale.”
Verejanu. See sõna kirjeldas täpselt seda meeleolu, mida ma olin tajunud õhkumas rahvamassi nägudelt. Siin-seal vilksatas kahtlust või kaastunnet, kuid vaprad südamed, kes julgevad pööblile vastu hakata, on harvad, ka Cranesmuiris neid üldiselt ei leidunud. Või ei, parandasin ma ennast – seesama väikest kasvu Edinburghi advokaat, vintske nagu vana saabas, mida ta kangesti meenutas.
„Mida kauem me venitame,” jätkas härra Gowan asjalikult, „seda vähem nõutakse taga kiiret karistust. Niisiis,” ütles ta käsi põlvedele asetades, „teie ülesanne on homme lihtsalt vait olla. Kõik, mis vaja öelda, ütlen mina, ja palugem jumalat, et sellel mingi mõju oleks.”
„See kõlab päris arukalt,” sõnasin ma ja tegin hädise katse naeratada. Heitsin pilgu kõrtsi viiva ukse poole, mille tagant hakkas kostma hääli. Härra Gowan märkas mu pilku ja noogutas.
„Jajaa, ma pean kohe lahkuma. Korraldasin asja nii, et saate öö siin veeta.” Ta vaatas kõhklevalt ringi. Tegemist oli kõrtsihoone külge ehitatud väikese saraga, mida kasutati peamiselt vähetarvitatava kraami ja toiduvarude hoidmiseks. Seal oli külm ja pime, kuid vargaauguga võrreldes oli see mitmekordne edasiminek.
Sara uks avanes ja sellele ilmus kõrtsmiku siluett. Mees piilus väreleva küünlaleegi tagant pimedusse. Härra Gowan tõusis, et minema hakata, kuid ma haarasin tal varrukast. Mul oli vaja veel midagi teada saada.
„Härra Gowan – kas Colum saatis teid mulle appi?”
Ta kõhkles vastusega, oma professiooni piires oli ta piinlikult aus mees.
„Ei,” vastas ta otsekoheselt. Üle tema vananevate näojoonte libises peaaegu kimbatuse vari, kui ta lisas: „Ma tulin… omal algatusel.” Ta surus kübara endale pähe, astus ukse juurde, soovis mulle lühidalt „Hüva õhtut” ja kadus kõrtsitoa valguse ning kära sisse.
Minu majutamiseks polnud eriti ettevalmistusi tehtud, kuid ühele aamile oli siiski asetatud väike veinikann ja leivapäts – seekord puhas –, aami ees maas oli aga kokkulapatud tekk. Tõmbasin teki ümber ja istusin ühele väiksemale tünnikesele, et kesist einet võttes järele mõelda.
Nii et Colum ei olnud advokaati saatnud. Kas ta üldse teadis, et härra Gowan kavatseb tulla? Täiesti võimalik, et Colum keelas lossirahval külla tuleku lausa ära, et kedagi nõiajahi käigus vahele ei võetaks. Viha ja hüsteeria lained mäslesid külas lausa käegakatsutavalt; tajusin, kuidas need vastu mu õblukese varjupaiga seinu peksavad.
Kõrtsitoast kostev kõva lärm äratas mind mõtetest. Võib-olla on see kõik vaid agoonia pikendamine. Ent kui sul on surm silme ees, siis on ka üksainus lisatund õnnistuseks. Keerasin end teki sisse, tõmbasin tekiserva kõrtsist tulevate häälte summutamiseks üle pea ja püüdsin kõigest väest tunda vaid tänulikkust.
Pärast erakordselt rahutut ööd aeti mind koidutunnil üles ja konvoeeriti tagasi peaväljakule, ehkki kohtunikud ilmusid sinna alles tunni aja pärast.
Triksis-traksis ja hommikusööki kaelani täis, asusid nad kohe asja kallale. Jeff pöördus John MacRae poole, kes oli naasnud oma kohale süüaluste selja taga.
„Kohus otsustas, et ainult esitatud tunnistuste põhjal süüd kindlaks määrata ei ole võimalik.” Taaskogunenud rahvahulk oli oma otsuse juba teinud ja reageeris vihakisaga, mille Mutt sealsamas vaigistas, puurides esireas seisvatest noortest talusulastest oma pilguga läbi nagu oherdiga, mis summutas nad umbes samamoodi kui pangetäis külma vett klähviva koera. Kui kord oli taastatud, pööras Mutt oma kandilise näo taas külakordniku poole.
„Palun viige süüalused järve äärde.”
Selle peale puhkenud rahulolev ootussumin kinnitas mu kõige halvemaid kahtlusi. John MacRae võttis mul ja Geiliel käsivarrest kinni ning asus meid nõutud suunas viima, kuid tal oli palju abilisi. Kui läbi rahvasumma sammusin, sikutasid tigedad käed mu kleiti, mind tõugati ja torgiti näpuga. Ühel idioodil oli trumm, mida ta raevukalt tagus. Inimesed hakkasid trummilöökide taktis midagi skandeerima, kuid lisaks kostvate hüüete ja karjumise tõttu ei saanud ma aru, mis see oli. Ja mulle tundus, et ma ei tahagi seda teada.
Rongkäik suundus üle aasa alla järve kaldale, kust sirutus vee kohale puust paadisild. Meid tiriti selle otsa, kus kohtunikud olid juba teine teises sillaservas kohad sisse võtnud. Jeff pöördus kaldale ootama jäänud inimsumma poole.
„Tooge köied välja!”
Rahva seast kostis pominat, vaadati üksteisele lootusrikkalt otsa ja lõpuks jooksiski keegi kohale, käes pundar peent köit. MacRae võttis selle vastu ja astus mõnevõrra kõhkleval sammul minu juurde. Kuid vargne pilk kohtunikele kinnitas ta vaimu.
„Proua, palun olge hea ja võtke kingad jalast,” käskis ta.
„Mida kur… Milleks?” küsisin käsi risti pannes.
Ta pilgutas silmi, olemata valmis, et keegi talle vastu