Võõramaalane. 2. raamat. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
Vähemalt… Ei. No võib-olla väiksega.”
Pärast veel mõningast julgustamist koorus tõde välja, alguses vastumeelselt ja seejärel juba nagu paisu tagant.
Eelmisel päeval oli ta koos teiste poistega oma ponil ratsutamas käinud. Vanemad poisid hakkasid võistlema, kes suudab oma ratsul kõrgemast takistusest üle hüpata. Hamish vaatas neid kadeda imetlusega ja lõpuks sai uljus arunatukesest võitu, nii et ta üritas oma paksu poni sundida üle kiviaia hüppama. Kuna ponil puudusid selleks nii võimed kui huvi, jäi ta kiviaia ees järsult seisma ja viskas Hamishi üle pea ning üle aia, nii et poiss aia taga häbistatult nõgesepuhmasse maandus. Ihu tulitamas nõgestest ja hing sõprade huilgamisest, otsustas Hamish järgmisel päeval lagedale ilmuda „korralikul hobusel”, nagu ta ise ütles.
„Kui ma oleks Donase seljas tulnud, siis nad poleks naernud,” ütles ta, stseeni mõru naudinguga ette kujutades.
„Ega ei oleks küll,” kiitis Jamie takka, „nad oleks usinalt su tükke kokku korjanud.”
Ta silmitses vennapoega ja vangutas pead. „Kuula nüüd, poja. Et saada heaks ratsanikuks, on vaja julgust ja taipamist. Julgust sul on, aga taipamist veel sugu vähevõitu.” Ta võttis lohutavalt Hamishi õlgade ümbert kinni ja hakkas temaga talli otsa poole minema.
„Tule siiapoole, vennas. Aita mul heina hanguda ja ma tutvustan sulle Cobhari. Sul on õigus, kui aeg käes, peab sul ka korralik hobune olema, aga selle tõestamiseks ei ole tarvis ennast ära tappa.”
Möödudes üles lakapealsele vaadates kergitas ta kulme ja kehitas abitult õlgu. Naeratasin ja lehvitasin talle, öeldes sellega, et mingu aga edasi, kõik on õige. Jälgisin, kuidas Jamie võttis ukse juurest mahakukkunud õunte korvist ubina, tõi nurgast hangu ja juhatas Hamishi ühe talli keskel asuva latri juurde.
„See siin, vennas,” ütles ta ja vaikis. Siis vilistas ta vaikselt läbi hammaste ja latrist pistis ninasõõrmete puhisedes pea välja laialaubaline kõrb. Tema tumedad silmad olid suured ja soojad ning kõrvad kergelt ettepoole kikkis, mis andis talle mingisuguse sõbralikult erksa ilme.
„Noh, Cobhar, ciamar a tha thu?” küsis Jamie tema siledat kaela patsutades ja kikkis kõrvu sügades.
„Tule siia,” ütles ta ja viipas väikesele vennapojale. „See tähendab minu kõrvale. Nii lähedale, et ta sind nuusutada saaks. Hobustele meeldib nuusutada.”
„Ma tean,” vastas Hamish kõrgel häälel üleolevalt. Ta ulatus hobusele vaevalt ninani, kuid sirutas end ülespoole ja patsutas teda. Ning püsis seejärel vapralt paigal, kui suur pea alla laskus, suure huviga tema kõrvade ümber nuuskis ja juuksed lendlema pani.
„Anna mulle üks õun,” ütles ta Jamiele, kes tegi, nagu tahetud. Sametpehmed huuled võtsid puuvilja õrnalt Hamishi peopesalt ja lükkasid suurte purihammaste vahele, kus see mahlase krõmpsuga puruks litsuti. Jamie jälgis poisi tegevust heakskiitvalt.
„Jajaa. Sa saad hakkama küll. Lase käia, sõbrusta edasi, kuni ma teistele heina ette annan, ja siis võid temaga ratsutama minna.”
„Üksinda?” küsis Hamish õhinal. Cobhar, kelle nimi tähendas vahtu, oli rahuliku loomuga, kuid ikkagi täiesti terve ja ergas, ligi viie jala kõrgune ruun, kes erines pruunist ponist nagu öö päevast.
„Kaks ringi ümber kopli ja mina vaatan pealt, ja kui sa ei kuku ega tal suud ei rebi, siis võid ise võtta. Aga enne ei hüppa, kui ma luban.” Tema pikk selg kummardus tallihämaruses helendades alla – Jamie tõstis nurgas kõrguvast kuhjast hangutäie heina ja viis selle ühte latrisse.
Siis ajas ta end sirgu ja naeratas onupojale. „Kuule, anna mulle ka üks.” Ta pani hangu latri najale ja lõi hambad pakutud õuna sisse. Nii nad nõjatusid kahekesi kõrvuti vastu latriseina ja järasid õuna. Kui õun söödud sai, andis Jamie õunasüdame nuhutavale kõrvile ja võttis hangu. Hamish järgnes talle tasapisi ubinat mäludes mööda vahekäiku.
„Räägitakse, et mu isa oli hea ratsanik,” alustas Hamish lühikese vaikuse järel ebakindlalt. „Enne… enne kui ta enam ei saanud.”
Jamie heitis onupojale kiire pilgu, kuid enne kui vastas, lõpetas kõrvile heina etteandmise ära. Ja siis vastas ta pigem mõttele kui sõnadele.
„Mina ei näinud, kuidas ta ratsutas, aga seda ma sulle ütlen, poiss, et ta on maailma kõige julgem mees.”
Nägin, kuidas poisi silmavaade peatus uudishimulikult Jamie armilisel seljal, kuid ta ei küsinud midagi. Pärast teist ubinat näisid ta mõtted olevat juba mujal.
„Rupert rääkis, et sa pidid naise võtma,” märkis ta õuna täis suuga.
„Ma tahtsin naist võtta,” ütles Jamie kindlalt ja pani hangu uuesti seina najale.
„Aa. Nojah… siis,” ütles Hamish ebakindlalt, nagu oleks see uudis ta segadusse ajanud. „Ma tahtsin ainult teada… et kas see on nõme.”
„Mis asi?”
Nähes, et jutt võib pikemaks venida, istus Jamie heinakubule. Hamishi jalad ei ulatunud päriselt maha, kui ta neid just meelega sirutanud poleks. Selle asemel kooditas ta kandadega kergelt vastu kõvasti kinni tõmmatud heina.
„Noh, abielus olla,” ütles ta oma tädipojale otsa vaadates. „Igal õhtul mingi naise kõrvale voodisse minna.”
„Ei,” vastas Jamie, „tegelikult on see väga mõnus.”
Hamish näis kahtlevat.
„Mulle see vist küll eriti ei meeldiks. Kõik tüdrukud, keda ma tunnen, on kõhnad nagu toikad ja haisevad õlle järele. Leedi Claire – ühesõnaga, sinu proua,” lisas ta kiirelt, nagu võimalikku vääritimõistmist vältides, „– tema, noh, tema paistab küll selline, et tema kõrval võiks nagu olla. Pehme, ma mõtlen.”
„Nojaa, see on tõsi küll,” noogutas Jamie. „Ja lõhnab ka täitsa hästi,” lisas ta. Isegi selles poolpimeduses võisin ma näha tema suunurka tukslemas ja teadsin, et ta ei julge üles lakapealse poole vaadata.
Tükk aega valitses vaikus.
„Kuidas sa teadsid?” küsis Hamish lõpuks.
„Mida?”
„No seda, milline on see õige,” selgitas poiss kärsitult.
„Aa.”
Jamie vajus tahapoole ja toetas selja vastu kiviseina, käed kuklal.
„Ma küsisin oma taadi käest ükskord sedasama,” vastas ta. „Taat ütles, et seda lihtsalt tuntakse. Ja kui ei tunne, siis pole õige.”
„Mmm-hmh.” Väikese tedretähnilise näo ilme ütles, et seletus on pehmelt öeldes kasin. Ka Hamish lasi end teadlikult Jamie asendit ahvides tahapoole. Tema põlvikutes sääred jäid üle heinakubu serva sirgu. Poiss oli veel väike, kuid tema turd kehaehitus lubas loota, et siit tuleb kunagi midagi nõoga võrdväärset. Tema ristõlad ja sujuv koljujoon vastasid peaaegu üksüheselt Jamie omadele.
„Nii, ja kus su kingad on?” küsis Jamie noomivalt. „Ega sa neid jälle karjamaale ei jätnud? Ema teeb sul kõrvad tuliseks, kui sa nad jälle ära oled kaotanud.”
Hamish kehitas õlgu, nagu poleks selline variant üldse kõneväärt. Oli selge, et tal mõlgub meeles midagi hoopis tähtsamat.
„John…” alustas ta, kibrutades mõtlikult oma liivakarva kulme, „John ütleb…”
„Kas Talli-John, Koka-John või Cameroni John?” päris Jamie.
„Talli-John,” ütles Hamish segamise peale tõrjuvalt viibates. „Tema ütles, ee, abiellumise kohta…”
„Mm-mh?” tegi Jamie julgustavat häält, nägu taktitundeliselt ära pööratud. Silmi üles tõstes ristus ta pilk minu omaga, kes ma üle serva alla vahtisin. Mu nägu läks naerule ja Jamie oli sunnitud huulde hammustama, et mitte samaga vastata.
Hamish võttis ennast kokku ja vastas kiirelt nagu kuuliprits: „Taütles-et-sa-pead-temaga-tegema-nagu-täkk-teeb-märaga-mina-eiuskund-seda-aga-kas-see-on-tõsi?”
Hammustasin