See, mis ei tapa. David LagercrantzЧитать онлайн книгу.
Tal tuli natuke aega võtmega lukuaugus lõgistada, tuppa jõudes viskas ta kingad jalast ära, istus arvuti ette ja hakkas otsima infot professor Frans Balderi kohta.
Aga ta ei suutnud kuidagi keskenduda ja selle asemel mõtles ta nagu palju kordi varem: kuhu see tüdruk küll kadus? Kui jätta kõrvale üks teade tema kunagiselt tööandjalt Dragan Armanskilt, siis polnud tema kohta sõnagi kuulda olnud. Nagu maa alla vajunud, ja ehkki nad elasid enam-vähem samas kandis, polnud ta näinud temast varjugi, küllap sellepärast oligi Linuse jutt talle niimoodi mõjunud.
Tegelikult võis Linuse juures tookord käia ka keegi teine. See oli võimalik, aga mitte eriti usutav. Kes veel peale Lisbeth Salanderi trambib inimestele isegi silma vaatamata sisse ja ajab nad oma kodust välja, näeb läbi nende arvutite kõige suuremad saladused ja heidab möödaminnes sääraseid lauseid nagu „Ma ei kavatse sinuga magada, isegi mitte natuke”? See pidi olema Lisbeth, ja Pipi, kas see polnud iseloomulik?
Fiskargatani korteriuksel oli silt S. Summa, ta mõistis väga hästi, et Lisbeth ei tahtnud kasutada oma õiget nime. Tema õige nimi oli saanud liigse tähelepanu osaliseks ja seostus suurte draamade ning hullumeelsete tegudega. Kus ta nüüd pesitseb? Tegelikult pole see ju esimene kord, kui tüdruk lihtsalt õhku haihtub. Aga alates sellest päevast, kui Mikael Lundagatanil tema uksele koputas ja Lisbethi tema kohta veidi liiga põhjaliku taustauuringu kirjutamise eest läbi sõimas, polnud nad kunagi teineteisest nii kaua lahus olnud, ja kas ei tundu see veidi imelik? Lisbeth on ju siiski tema … jah, kes pagan ta õieti on?
Sõbraks ei saa teda pidada. Sõpradega saadakse kokku. Sõbrad ei kao niimoodi lihtsalt ära. Sõbrad ei anna endast märku ainult üksteise arvutitesse häkkides. Ometigi jäi miski teda Lisbethiga ühendama, ja ennekõike oli ta tema pärast mures. Tüdruku kunagine eestkostja Holger Palmgren ütles küll, et Lisbeth tuleb alati toime. Hoolimata kohutavast lapsepõlvest, või võib-olla tänu sellele, on tal seitse elu nagu kassil, ja kindlasti on selles omajagu tõtt.
Ent garantiisid ju ei ole, kui arvestada tema tausta ja võimet omale vaenlasi tekitada. Võib-olla oli ta tõepoolest ära pööranud, nagu Dragan Armanski vihjas, kui nad Mikaeliga umbes pool aastat tagasi Gondolenis koos lõunat sõid. Oli kevadine laupäev ja Dragan nõudis tungivalt, et ta saaks Mikaelile õlle ja kogu muu kupatuse välja teha. Mikaelil oli tunne, et Draganil on vaja südant puistata, ja ehkki pealtnäha paistis see kahe sõbra kohtumisena, polnud mingit kahtlust, et tegelikult tahab Dragan rääkida ainult Lisbethist ja mõne klaasikese järel sentimentaalsekski minna.
Dragan rääkis muu hulgas, et tema firma, Milton Security, oli Högdaleni ühele vanadekodule müünud hulga turvanuppe, häid seadmeid, nagu ta väitis.
Aga neist ei ole kasu, kui vool ära läheb ja keegi ei võta vaevaks elektrivarustust taastada, ja täpselt nii juhtuski. Hilisõhtul oli vanadekodus voolukatkestus, öösel kukkus üks vanuritest, Rut …kermani nimeline daam, murdis puusaluu ja lamas seejärel mitu tundi maas, vajutades tagajärjetult häirenupule. Hommikuks oli tema seisund juba üsna kriitiline ning kuna ajalehed parajasti sel ajal kirjutasid vanadekodude probleemidest ja personali hooletusest, puhuti sündmus väga suureks.
Õnneks Rut paranes. Kuid õnnetuseks oli tema poeg Rootsidemokraatide partei üks ninameestest, ja kui partei veebilehel Avpixlat avaldati info, et Armanski on araablane – mida ta sugugi ei olnud, ehkki tõsi oli see, et mõnikord teda Araablaseks kutsuti –, läks kommentaariumis mölluks. Sajad anonüümsed kommentaatorid kirjutasid, et nii see läheb, kui „pigid meile tehnikat ärivad”, ja Dragan võttis seda väga südamesse, eriti veel siis, kui ka tema eakat ema rämedalt solvati.
Ent järsku, otsekui võluväel, polnud kommentaatorid enam anonüümsed. Iga kirjutise all oli selle autori nimi ja aadress, info töökoha ja vanuse kohta. Kõik oli vormistatud väga kenasti, ühtlaselt – justkui oleksid kommentaatorid ise etteantud vormi ära täitnud. Võiks öelda, et kogu saidi info sai avalikuks, ja muidugi selgus, et kirjutajateks ei olnud sugugi ainult heidikutest targutajad, vaid igati korralikud kodanikud, nende hulgas koguni mõned Armanski konkurendid turvaärist, ja pikka aega olid lehe administraatorid täiesti võimetud midagi ette võtma. Nad ei saanud millestki aru. Katkusid vaid juukseid, enne kui neil õnnestus lehekülg sulgeda, ja vandusid süüdlastele kättemaksu. Ainuke häda oli selles, et keegi ei teadnud, kes rünnaku läbi oli viinud, peale Dragan Armanski muidugi.
„See oli ju klassikaline Lisbeth,” ütles ta, „täiesti mõistetav, kuna mina olin loo üks osapool. Ma ei olnud piisavalt suuremeelne, et kõikidele paljastatutele kaasa tunda, mis siis, et ma pean IT-turvalisust oma töö tõttu väga oluliseks. Tead, ma polnud temast terve igaviku midagi kuulnud, ja ma olin veendunud, et minu olemasolu on talle täiesti ükskõik, nojah, eks vist kõikide teiste inimeste olemasolu samuti. Aga siis juhtus see lugu, see oli nii ilus. Ta asus minu poolele, ma saatsin talle ülevoolava tänumeili, ja minu üllatuseks tuli sellele ka vastus. Kas tead, mida ta kirjutas?”
„Ei.”
„Ainult ühe lause: „Kurat, kuidas te suudate seda Östermalmi kliiniku jõletist Sandvalli turvata?””
„Kes on Sandvall?”
„Ilukirurg, kellele me pakkusime ihukaitseteenust pärast seda, kui ta oli ühe noore eesti tüdruku rinnaoperatsiooni nässu keeranud ja teda seejärel ähvardama hakati. Selgus, et tüdruk oli ühe tuntud kriminaali pruut.”
„Ohoh.”
„Täpselt, mitte just väga tark tegu, ja ma vastasin Lisbethile, et ega minagi ei arvanud, et Sandvall on mingi pailaps. Ma koguni teadsin, et ta ei ole seda. Aga püüdsin rõhuda sellele, et me ei saa selliseid hinnanguid anda. Me ei saa kaitsta ainult moraalselt laitmatuid. Isegi kaabakatel on õigus turvalisusele, ja kuna ähvardus Sandvalli vastu oli tõsine ning ta palus meie abi, siis seda ta ka sai – topelttasu eest. Nii lihtne see oligi.”
„Aga Lisbeth selle arutluskäiguga ei leppinud?”
„Igal juhul ei vastanud ta mulle – vähemalt mitte meili teel. Aga võiks öelda, et ta andis mulle teistsuguse vastuse.”
„Kuidas see välja nägi?”
„Ta marssis kliinikusse meie turvameeste juurde ja käskis neil rahulikuks jääda. Ta vist koguni tervitas neid minu poolt. Siis läks ta otsemat teed patsientidest, õdedest ja arstidest mööda, astus Sandvalli kabinetti ning murdis tal kolme sõrme luud, samal ajal teda räigelt ähvardades.”
„Issand jumal!”
„Mida mina siis räägin? Täitsa segane. Käitub niimoodi paljude tunnistajate juuresolekul ja kõige tipuks veel arsti kabinetis.”
„Jah, päris hull ikka.”
„Muidugi tekkis sellest hiljem õudne möll, kisa kui palju, ähvardati kohtusse anda ja mida kõike. Saad isegi aru: murda sõrmeluud kirurgil, kes on plaaninud teha kalleid lõikusi. Sihuke asi paneb staaradvokaatidel dollarid silme ees tiirlema.”
„Mis edasi sai?”
„Mitte midagi. Mitte üks piuks, ja see ongi võib-olla kõige imelikum. Kogu lugu jooksis liiva, ilmselt sellepärast, et kirurg ei tahtnud asja edasi ajada. Aga ikkagi, Mikael, see oli hullumeelse tegu. Ükski terve mõistuse juures olev inimene ei marsi keset päeva arstikabinetti ega murra arstil sõrmi. Isegi terve mõistusega Lisbeth Salander ei tee midagi sellist.”
Mikael Blomkvist polnud selle analüüsi õigsuses päris veendunud. Tema meelest oli kõik üsna loogiline, vastas Lisbethi loogikale, ja selles suhtes oli ta enam-vähem ekspert. Ta teadis paremini kui keegi teine, kuidas see naine mõtleb, et see ei toimu samamoodi ratsionaalselt nagu teistel inimestel, vaid see ratsionaalsus lähtub Lisbethi enda seatud eeldustest, ja ta ei kahelnud sekundikski, et see arst oli teinud vale tibi näppimisest kaugelt hullemaid asju. Ometigi küsis ta endalt, kas Lisbeth oli siin millegagi mööda pannud, kui mitte muu, siis riskianalüüsiga.
Korraks käis tal peast läbi koguni mõte, kas Lisbeth võis ehk tahtlikult taas oodata probleeme, omamoodi etendust, mis paneks teda ennast taas elavana tundma. Aga see oli kindlasti ebaõiglane mõte. Ta ei teadnud Lisbethi ajenditest midagi. Ta ei teadnud tema elust enam üldse midagi, ja kui torm akna taga möllas ning