Naine Pariisist. Santa MontefioreЧитать онлайн книгу.
üle, et Phaedra polnud kohale ilmunud. Ta tahtis talle isiklikult helistada ja teatada, et George oli teda samas summas elatisega meeles pidanud kui oma poegi. Ta sammus mõnda aega trepil edasitagasi ja juurdles, mida ette võtta. Kui Phaedra testamendi lugemiseks kohale polnud tulnud, siis kui tõenäoline on see, et ta võtab vastu kutse nädalavahetuseks neile tulla? Nad polnud ju temasse kuigi sõbralikult suhtunud. Võib-olla ei tahtnud ta neist enam kedagi näha.
Enda järel välisust sulgedes kuulis ta teisi elutoas vestlemas. Selle asemel et nendega liituda, läks ta ülakorrusele, et magamistoas üksi olla. Ta astus vaikselt tuppa ja toetus siis seljaga vastu ust. Roberta käitumine oli talle tõsist meelehärmi valmistanud, kuid poja suutmatus oma naist korrale kutsuda tegi talle veel enam muret. Margareti tihedad külaskäigud ei pakkunud talle samuti mingit lohutust. George oli olnud neid koos hoidvaks jõuks; nüüd, kus ta surnud oli, mis pidi neist siis saama?
Ta ohkas ja sammus akna juurde. Päike paistis läbi klaasi sisse, tema väikese maailma muredest välja tegemata. Taeva suurest kõrgusest vaadatuna olid inimolevuste väiklased rabelemised nii tähtsusetud. Ta mõtles endamisi, kas George on kusagil seal üleval ja peesitab päikese käes, vaba niisugustest probleemidest.
Laetud ootamatust ja tugevast soovist oma meest tagasi tuua, helistas ta Juliuse kontorisse ja küsis sekretärilt Phaedra telefoninumbrit. Noor neiu tahtis väga abiks olla ja leidis kiiresti kaks numbrit: mobiili ja lauatelefoni. Antoinette valis mobiilinumbri ja ootas. Näis, et number kutsub väljakannatamatult kaua. Ta peaaegu kuulis, kuidas ta süda tagus, oodates ärevalt, et tüdruk kõne vastu võtaks. Viimaks kuulis ta telefonis oma kasutütre malbet häält.
„Tere, Phaedra, siin Antoinette Frampton …” Ta tahtis just seletama hakata, kui Phaedra vahele segas.
„Oo, leedi Frampton. Milline üllatus. Ma ei oodanud teie kõnet.”
„Noh, ma tahtsin selle pärast vabandust paluda, mis matusepäeval juhtus.”
„Kuulge, sellest pole midagi. Ma mõistan, et see pidi teie jaoks olema paras šokk. Palun ärge vabandage. Hoopis mina peaksin teie käest vabandust paluma.”
„See on teist äärmiselt kena. Mul on kahju, et te täna siia testamendi lugemisele ei saanud tulla. Ma lihtsalt tahtsin teile teatada, et George on teile …”
„Palun,” katkestas Phaedra teda kiiresti. „Ma tõesti ei soovi teada. See kõik on väga piinlik.”
„Kas te siis ei soovi teada, et ta on teie eest hoolitsenud?”
„Ma üritan tema peale üldse mitte mõelda. See kõik on lihtsalt liiga valus.”
Antoinette kuulis liini teisest otsast nuuksatust ja tema süda täitus kaastundest.
„Ma tean, mida te tunnete, mu kullake. Mina upun samuti mälestustesse, need on igal pool minu ümber, kogu aeg; saan vaevalt hingata. Mul oleks ääretult hea meel, kui te tuleksite veidikeseks meie juurde. Palun ärge keelduge. Ma tean, et George oleks seda soovinud. Te olete ju ikkagi Frampton.” Järgnes pikk paus. Antoinette hakkas oma pöialt närima samast kohast, kust nahk oli juba marraskil.
„Võib-olla soovite veidi järele mõelda?”
„Ei, mul pole tarvis mõtlemisaega,” vastas Phaedra vaikselt. „Ma ei saa. Mul on kahju. Ma tõesti ei saa. Tänan, et te helistasite, leedi Frampton, ma hindan seda väga.” Ja ta pani toru ära.
Antoinette oli vapustatud. Ta jäi voodile lamama ja hoidis telefonitoru ikka veel kõrva ääres, suutmata tunnistada, et tüdruk oli tema kutsest keeldunud. Kui enne oli Antoinette lihtsalt soovinud teda näha, siis nüüd igatses ta seda kogu hingest. Phaedra oli nagu ühenduslüli George’iga, ja kui ta suudaks temani jõuda, suudaks ta tagasi võita osakese oma kadunud mehest. Kuid ta ei suutnud Phaedrani jõuda; mida kaugemale ta sirutas, seda enam tõmbus tüdruk eemale. Ta asetas toru hargile tagasi ja pani pea käte vahele. Mida ta nüüd ometi peale hakkab?
Viies peatükk
Rosamunde leidis Antoinette’i voodilt nukralt tühjusse põrnitsemas.
„Ta ei tule,” hõikas Antoinette kohe, kui teda nägi.
„Kes ei tule?”
„Phaedra. Ma helistasin talle ja kutsusin teda meie juurde külla, kuid ta ei tule.”
„Kui tänamatu.” Rosamunde pani käed oma lopsaka rinna ees vaheliti.
„Ma arvan, et me hirmutasime ta ära.”
„Ta peaks tänulik olema, et sa tema vastu nii lahke oled, Antoinette. Keegi teine ei oleks nii helde.” Antoinette tõstis pilgu ja Rosamunde nägi neis peegelduvat piina.
„Oh, Antoinette, see kõik on nii hirmus!” Ta istus õe kõrvale ja tema suur süda läks raevu täis. „Tänamatu tüdruk! Kuidas ta julgeb siia ilmuda, sellise pommiga lagedale tulla ja siis lihtsalt kaduda ilma pilkugi tagasi heitmata? See on lausa uskumatult ebaviisakas!”
Kostis koputus uksele ja avanenud ukse vahele ilmus Tomi murelik näolapp.
„On sinuga kõik korras, ema?”
„Phaedra keeldus meie juurde külla tulemast,” tegi Rosamunde talle tähtsal ilmel teatavaks. „Sinu ema on täiesti arusaadavalt üpris endast väljas.” Ta patsutas õde põlvele. „Sinuga saab kõik korda, kallis tüdruk. See kõik jääb seljataha, ma luban sulle.”
Antoinette raputas pead.
„Ei, ei jää. Ma ei saa puhata teadmisega, et osa George’ist kõnnib mööda Londoni tänavaid ringi ja mina ei saa temaga isegi rääkida mitte.”
„Küll ta meelt muudab,” ütles Tom. „Jäta ta lihtsalt mõneks ajaks rahule. Meid ei seo temaga tegelikult ju mingi sõprus, eks ole?”
„Ei, seda mitte,” nõustus Antoinette. „See oli arvatavasti ka tema jaoks väga raske.”
„Mida ta siis ootas? Ei saa ju eeldada, et kui sa kuhugi granaadi viskad, siis puhkeb seal õide lilleaas,” lisas Rosamunde.
„Ema, kas ma võin isa Aston Martini võtta Londonisse tagasisõiduks?” küsis Tom.
„See on nüüd sinu oma, kullake. Sa võid teha sellega, mida iganes tahad.”
Tom naeratas.
„Võimas!”
„Kas sa hakkad nüüd minema?”
„Mul tuleb kahjuks jah tagasi minna. Josh ja Roberta sõitsid just ära. Nad ei tahtnud sind segama tulla. Kus võtmed on?”
„Hallis, lauasahtlis.”
Tom kummardus ja suudles ema põsele.
„Saad sa ilusti hakkama?”
„Muidugi saab,” vastas Rosamunde nobedalt. „Mina olen siin ja hoolitsen tema eest ning David on kohe teisel pool aeda.”
„Hästi. Ma tulen nädalavahetusel siia.”
„Sõida ettevaatlikult.”
„Kindla peale.” Ta naeratas veel kord, kujutades vaimusilmas end läikiva Aston Martini roolis mootori möirgamise saatel mööda kiirteed vuramas.
Kui David kuulis sellest, et Phaedra küllakutsest keeldunud oli, tundis ta meeleheitlikku pettumust. Ta sõitis oma Land Roveriga mööda talumaid ringi, Rufus kõrvalistme ees põrandal kükitamas, ja juurdles võimaluste üle. Phaedra võib meelt muuta. Tal oli ju ikkagi jätkunud julgust matustele tulla ja ta oli ilmselgelt huvitatud olnud nendega kohtumisest. Isa oli Phaedra eest oma testamendis heldekäeliselt hoolitsenud; võib-olla nüüd tunneks Phaedra end kogu tema perekonna suhtes ka veidi soojemalt. Kuid mida enam ta sellest kõigest mõtles, seda enam jõudis ta veendumusele, et Phaedra tõenäoliselt ei muuda oma meelt. Tänu neile oli ta tundnud end ebamugavalt ja mitte teretulnult. Miks peakski ta tahtma tagasi tulla sinna, kus teda nii ebameeldivalt koheldi?
Davidil oli halb tunne selle pärast, et ema nii endast väljas oli. Abikaasa kaotamine oli olnud talle kolossaalseks löögiks, kuid avastada, et ta kadunud mehel oli vallastütar