Naine Pariisist. Santa MontefioreЧитать онлайн книгу.
kogu ruumi ja sädeles nagu tuhat pisarat. Siidkangaga kaetud seintel rippusid kullatud raamides maalid ja laudadel troonis hulgaliselt kalli välimusega esemeid. Ilutupsudega lambivarjud kumasid pehmelt hiinapäraste portselanist lampide kohal ja tiibklaveri peale oli asetatud suursugune, purpurpunastest orhideedest lilleseade koos hõberaamides perefotodega. Jäi mulje, nagu oleksid Framptonid põlvkondade kaupa kõikjalt maailmast ilusaid asju kokku korjanud ja neid siia paigutanud, hoolimata sealjuures stiilist või värvusest. Põrandat katsid lapitekina erinevad vaibad, diivanitele oli kuhjatud virnade viisi patju, pildid rippusid seintel tihedate parvedena, raamaturiiulid ulatusid kõrgele laeni ning klaasustega vitriinkapid, mida täitsid emailitud pottide ja elevandiluust kammide kollektsioonid, andsid kogu ruumile viktoriaanliku väljanägemise. Miski ei sobinud teiste asjadega ja samas segunes kõik kuidagi harmooniliselt kokku. Siin oli olnud George’i elu, koos tema perekonnaga, ja tema polnud sellest osa saanud. Ta pidi juba peaaegu jälle nutma hakkama, kui Tomi kõrvuni naeratav nägu ilmus tema ette nagu Irvik Kass.
„Tere, mina olen Tom,” ütles ta kätt ette sirutades. Tomi silmad välkusid flirtides. „Ma mõistatan juba jupp aega, et kes te olete.”
Ta naeratas tänutundest Tomi sõbralikkuse üle. „Minu nimi on Phaedra Chancellor,” vastas ta.
„Ameeriklane,” ütles Tom üllatunult kulmu kergitades.
„Hoopis kanadalane.”
„Ah soo, Kanadast.”
„On see halb?”
„Ei, mulle kanadalased tegelikult meeldivad.”
Kui Tom hakkas loiult vokaale venitama, ajas see Phaedra naerma. „Vaat kus vedamine.”
„Tervist, Tom,” segas Julius vahele. Mehed surusid teineteisel kätt. „Väga kena jumalateenistus oli,” ütles ta.
„Jah, oli tõesti, väga kena,” nõustus Phaedra. Tom mõtles, et ta polnud vist kunagi nii jahmatamapanevalt kauneid silmi näinud. Naise silmad olid selget hallikassinist värvi, peaaegu nagu türkiisid, mida raamisid tihedad ripsmed, ning ta silmade vahe oli suhteliselt lai, andes ta näole kütkestavalt süütu ilme.
„Kuidas te siis minu isa tundsite?” küsis Tom.
Phaedra vaatas ärevalt Juliust. „Noh…” algas ta.
Just siis, kui ta hakkas küsimusele vastama, ilmus nende kõrvale David ja sõnad jäid talle kurku kinni. „Seal sa oledki, Tom,” ütles David, kuid ta pilk langes Phaedrale ning ta naeratas põgusalt, nagu oleks ta kogemata naisega kokku põrganud. „Mina olen David,” ütles ta. Viimaks võis ta naist pikemalt vaadata ning ta jõi pilguga tema ilu, nagu oleks see ambroosia.
„Phaedra Chancellor,” vastas too ja ulatas käe. David võttis sellest kinni ja nautis veidi aega naise naha soojust.
„Tere, David,” segas neid Julius ning David lasi vastumeelselt Phaedra käest lahti. „Kus leedi Frampton on?”
„Oi, tere Julius. Ma ei pannud sind tähelegi.”
„Noh, ma olen siiski siin,” vastas Julius turtsakalt; ta oli tundlik oma kasvu pärast, olles meeter seitsekümmend ja pool sentimeetrit pikk. „Mul on tarvis temaga rääkida. David, sina oled pikk. Vaata, kas sa sealt ülevalt paned teda kusagil tähele.”
David vaatas alla, silmitsedes Juliuse läikivat kiilaspead ja tema punast, higist leemendavat laupa ning mõtles omaette, kuivõrd see mees oma musta ülikonna ja lipsuga mõne Dickensi romaani tegelase moodi välja näeb. „Teda ei ole siin. Võib-olla on ta hallis.”
„Siis läheme ja otsime ta üles. Ma tahan talle Phaedrat tutvustada.”
Tom ja David soovisid mõlemad, et Julius läheks ja otsiks nende ema üksinda, kuid kerekas advokaat pani käe Phaedrale piha ümber ja juhtis ta välja halli. Raevu ja uudishimuga pooleks astusid kaks venda neile järele.
Viimaks leidsid nad Antoinette’i raamatukogust koos tema õe Rosamundega. Veiniklaasid käes, seisid nad George’i kirjutuslaua kõrval ja vestlesid tasasel häälel. „Aa, te leidsite minu peidukoha üles,” ütles Antoinette end kogudes. Oli ilmne, et ta oli taas nutnud.
„Me tulime siia, et veidi rahu saada. Seal väljas on hirmus palju sagimist,” selgitas Rosamunde oma madalal, ent kimedal häälel, lootes tulijaile mõista anda, et nad neid rahule jätaksid.
Antoinette märkas teiste seas võõrast ja ajas end sirgu. „Tervist,” ütles ta silmi tupsutades. „Kas me oleme varem kohtunud?”
„Ei, seda me ei ole,” vastas Phaedra.
„Phaedra Chancellor,” torkas David vahele, olles naise veetluse jõust lummatud.
„Ah soo.” Antoinette naeratas viisakalt. „Ja kuidas te …?” Ta kortsutas kulmu, soovimata ebaviisakas olla.
Julius haaras võimalusest kinni. „Mu hea leedi Frampton, ma polnud küll kindel, kas praegu on kõige õigem aeg teid teineteisele esitleda. Kuid ma tean, et lord Frampton soovis väga, et te teineteisega tuttavaks saaksite. Ta isegi plaanis teid omavahel kokku viia, enne kui … tähendab …” Ta köhatas kurgu puhtaks. „Ma tean, et ta oleks seda soovinud.”
„Ma ei mõista.” Antoinette’i ilme väljendas täielikku hämmingut. „Kuidas on preili Chancellor minu abikaasaga seotud?”
Phaedra vaatas abiotsivalt Juliusele otsa. Advokaat noogutas diskreetselt. Phaedra tõmbas hinge, tajudes instinktiivselt, et tema vastus saab olema ootamatu ja ebameeldiv. Kuid ta mõtles armastatud George’i peale ja hüppas pea ees tundmatusse.
„Ma olen tema tütar,” ütles ta, võideldes sisimas tahtmisega ära joosta. „George oli minu isa.”
Teine peatükk
Antoinette jõllitas õudusega võõrast blondi neidist, kes ta ees seisis ja väitis, et on tema võõrastütar. Tema esimene mõte oli, kui noor see tüdruk välja näeb, võib-olla koguni noorem kui David, mis tähendab ju, et George oli nende abielu algusaastail talle truudust murdnud. Ta mudis närviliselt käsi, kuid oli liiga šokeeritud, et nutma hakata.
„Ma arvan tõesti, et praegu pole õige aeg ega koht …” alustas Rosamunde prille eest võttes, kuid Antoinette segas talle vahele.
„Kui vana te olete, Phaedra?” küsis ta.
„Ma olen kolmkümmend üks,” vastas neiu silmi langetades. Ta ei näinud välja vanem kui kakskümmend üks.
„Ma pean maha istuma.” Antoinette haaras õel käest kinni. Kergendustunne selle üle, et George ei olnud talle truudust murdnud, oli tohutu.
Rosamunde juhatas õe kamina ette tugitooli istuma, sellal kui Tom ühtaegu üllatunult ja lõbustatult oma uut õde silmitses. Davidit valdas tunne, nagu oleks kogu maailm temast korraga ära pööranud. Kuidas võis ometi olla nii, et paar lihtsat sõna muutsid selle naise talle igavesti kättesaamatuks? „On see ikka kindel, et te olete minu isa tütar?” küsis ta lootuses, et tegemist võib olla mingi arusaamatusega.
„Täiesti kindel,” vastas Julius veendunult. „Lord Frampton ja Phaedra lasid DNA-testi teha, enne kui lord Frampton oma testamendi ümber tegi.”
Nad kõik vahtisid teda jahmunult. „George lasi oma testamendi ümber teha?” Antoinette ahmis õhku. Rosamunde norsatas halvakspanevalt. „Mulle ei rääkinud ta sellest midagi.”
„Ta soovis oma tütart testamendis meeles pidada, leedi Frampton.”
„Aga ta oleks ju ometi mulle seda öelnud.”
Tom astus kaminavõre juurde ja võttis ema käe. „See kõik on väga ootamatu. Kas oli ilmtingimata vaja sellest meie isa matusepäeval juttu teha? Kas te ei näe, et ema on endast väljas?”
„Tomil on õigus. Minu arvates oli teist ääretult taktitu niimoodi sisse tungida,” nõustus Rosamunde ja asetas käed oma toekatele puusadele. „Ma arvan, et on parem, kui te ära lähete ja tulete tagasi mõni teine kord, kui leedi Frampton on paremini ette valmistatud, et teiega kõnelda.”
„Ma