Naine Pariisist. Santa MontefioreЧитать онлайн книгу.
ütles Roberta diivanilt ja tema nurklik nägu paistis ta musta jaki taustal lausa tuhkhall.
„Küllap on nad teile juba rääkinud, et isa testamenti muutis?” ütles David koos Bertie ja Woosteriga tuppa sisenedes. Sügav põlgus oma vennanaise vastu ajas Davidit teda provotseerima.
„Ma ei suuda uskuda, et ta midagi sellist tegi,” jätkas Roberta selga patjadele toetades ja pani käed vaheliti. „Tähendab, ta tundis seda naist ju … kui kaua? Poolteist aastat? Kas ta oleks nii hoolega püüdnud George’i ellu tungida, kui too oleks olnud lihtne talumees?”
„Roberta, ära otsusta tema üle omaenda tõekspidamiste järgi – ja ära eelda, et ta isalt raha tahtis. Ta võib vabalt hoopis ise rikas olla, sa ei tea ju seda.” David suundus jookide kandiku poole. „Igatahes sai ta testamendist teada alles pärast isa surma.”
„Küll sa oled naiivne, David. Otse loomulikult on ta raha peal väljas,” vastas Roberta kerge turtsatusega. „Temasuguse jaoks tähendavad inglise lord ja suur varandus ühte ja sama.”
„Temasuguse all pead sa silmas ameeriklast?” kostis Tom laia kaminapiirde serval istudes ja suitsu tõmmates.
„Jah.”
„Siis peaks sul enda pärast häbi olema,” noomis ta Robertat. „Tead, ta pole pärit mingist Kansase heinakuhjast. Pealegi on ta kanadalane ja see on hoopis midagi muud. Kanadalastele ei meeldi sugugi, kui neid ameeriklasteks peetakse.”
„Kas ta on kena?” küsis Roberta.
David valas endale klaasi viskit. „Pimestavalt kaunis,” vastas ta, et vennanaist kiusata.
„Ta on kuum,” nõustus Tom laial irvel. „Aga minu maitse jaoks natuke liiga selline tore ja tervislik.”
„No tõepoolest, Tom. Sinule läheb ju kõik peale, kui ainult seelik on seljas!” vaimutses Roberta vastu.
„Ma vist nägin teda,” ütles Joshua. „Pikad blondid lokkis juuksed ja väga helehallid silmad.”
Roberta võttis ta sihikule. „See on päris üksikasjalik kirjeldus kellegi kohta, keda sa vist nägid, kullake.”
„Ta oli ainus matuseline kirikus, kes oli alla kolmekümne,” selgitas Joshua.
„Tegelikult on ta kolmkümmend üks,” parandas David.
„Olete tema ilust pimestatud ja siis pole ka ime, et teie, poisid, teda läbi ei näe. Selleks on vaja naist, et naisterahvast aru saada, kas pole nii, Rosamunde?”
„Ma ei ole vist sinuga päriselt nõus,” vastas Rosamunde. Roberta oli talle alati kuidagi domineeriv tundunud.
„Kui palju George talle jätnud on?” ei jätnud Roberta järele.
„Me ei tea seda,” sõnas Tom.
„Millal me seda siis teada saame? Meil tuleb see ju ometi vaidlustada, endastki mõista.”
„Miks?” küsis David diivanile potsatades ja sirutas oma pikad jalad välja.
„Sest see pole õiglane. See osa, mille George temale jätab, võib olla meie tütre pärandus.”
„Ma arvan, et meil on piisavalt,” ütles Joshua vaikselt ja soovis, et tema naine niisugust stseeni ei korraldaks.
„Asi pole ju selles, kullake. Asi on põhimõttes,” vastas Roberta.
„Antoinette’il pole mingit kavatsust testamenti vaidlustada,” ütles Rosamunde vastuvaidlemist mittesallival toonil.
„Ta on väsinud ja tunnetest tulvil. Kui ta on veidi puhata saanud, küll ta siis oma meelt muudab,” kinnitas talle Roberta.
„Ma arvan, et sa peaksid minema seda asja vanaemaga arutama,” pakkus Tom välja ja muigas, kujutades vaimusilmas ette, kuidas need kaks vaese Phaedra jäänuseid nokivad, kui on ta tükkideks kiskunud.
„Nii et vähemalt Margaret on minuga nõus,” naeratas Roberta.
„Tegelikult ei tahtnud ta sellest rääkida,” parandas David. „Kuid ma usun, et ta nõustub sinuga. Samas ei ole meie isiklikel arvamustel testamendiga midagi pistmist. Isal oli täielik õigus seda muuta. Me ei saa tehtut olematuks teha ning ema ei sooviks seda ka. Roberta, väsimusest ja tundetulvast hoolimata tahab ta isa soovi austada ning Tom ja mina tahame seda samuti.”
„Muidugi, mis iganes,” sõnas Tom ja raputas tuhka kaminatulle. „Aga see kõik on maru veider, kas te ei leia?”
David vajus tugitooli ja keerutas viskiklaasis ringi jääkuubikuid, mis vaikselt vastu klaasi servi kõlksusid. „Ta on kolmkümmend üks, mis tähendab, et ta on sündinud 1981. aastal. Mina sündisin kaks aastat hiljem, järelikult magas isa tema emaga aasta enne seda, kui ta emaga abiellus.”
„See on päris napp vahe,” ütles Joshua. „Arvestades seda, et nad käisid emaga umbes aasta enne seda, kui ta abieluettepaneku tegi.”
„Võib-olla oli see üheöösuhe,” kostis Roberta.
„Kuss, räägi veidi vaiksemalt,” manitses Joshua, mõeldes ema peale, kes üleval magamistoas viibis.
„Phaedra ütles, et isa oli olnud tema ema suur armastus, nii et see pidi ikkagi olema midagi rohkemat kui üheöösuhe,” tuletas Tom vaikselt meelde.
„Kuid tema ei olnud teie isa suur armastus,” lisas Rosamunde kiiresti. „Ma kujutan ette, et see võis olla George’i jaoks üks lühiajaline suhteke, mis murdis vaese tüdruku südame. Seda tuleb ju pidevalt ette, aga antud juhul jättis ta saiapätsi ahju, mis oli temast muidugi väga ettevaatamatu.”
„Miks see naine talle siis ei teatanud, et ootab temalt last?” küsis Roberta. „Tähendab, kui ta oli George’i nii tohutult armunud, kas ta ei oleks siis lootnud, et too käitub härrasmehena ja võtab ta naiseks? Tänapäeval ei ole inimestel enam mingit kohusetunnet, aga tol ajal – me räägime siin ju kaheksakümnendatest – kas ei olnud see naise reputatsioonile suureks häbiplekiks, abieluväliselt rasedaks jääda?”
„See sõltub, millisest perekonnast ta pärit oli,” ütles Rosamunde. „Enamikus korralikes perekondades ei peetaks seda õigeks ka tänapäeval.”
„Mistõttu ma kahtlustan, et ta ei rääkinud sellest isale midagi,” sõnas David. „Kui ta oleks seda teadnud, oleks ta selle naise eest ka hoolitsenud. Ma ei ole kindel, kas ta oleks temaga tingimata abiellunud, kuid isa oli hea mees; ta ei oleks lihtsalt minema jooksnud ja jätnud naist üksinda oma last üles kasvatama. Ei, ma arvan, et ta ei rääkinud sellest isale mitte kunagi.”
Roberta kissitas kahtlustavalt silmi. „See kõik tundub mulle hirmus kahtlane. Ta ilmub George’i matusepäeval välja ja kuulutab end tema vallastütreks. See kõik on kuidagi liiga lihtne.”
Tom puhus suunurgast välja suitsupahvaku. „Tegelikult mitte. Ema kasvatab tütre üksinda üles; räägib tütrele, kes ta pärisisa on; tütar läheb teda otsima, mis on ju loomulik. Isa tunneb end süüdi, et ei olnud tütrele kasvueas toeks, ja paneb ta oma testamenti sisse. Selles pole midagi kahtlast.”
„Mul on lihtsalt selline tunne,” ei jätnud Roberta järele. „Teie kõik olete lihtsalt liiga usaldavad.”
„No kuulge, isa käest me enam oma küsimustele vastuseid saada ei või,” ütles David. „Ainus inimene, kes vastuseid teab, ja ilmselt ka mitte kõiki vastuseid, on Phaedra. Mina pakun, et me küsime neid asju tema käest, kui teda järgmine kord näeme.”
„Sul ei ole ometi kavas temaga uuesti kokku saada?” küsis Roberta kohkunult.
„Miks mitte? Kas sina ei taha siis mingeid vastuseid saada?” vastas David.
„Jumal küll, sa kavatsed ta uuesti siia kutsuda, jah?”
„Võib-olla,” vastas David.
„Oma ema loaga,” segas Rosamunde vahele.
Roberta pöördus abi otsides oma mehe poole. „Josh, kas sinul ei olegi midagi öelda?”
„Kullake,